Päästja üle mõisteti kohut nii Pontius Pilaatuse kui ka Heroodes Antipase ees. Kumbki neist meestest ei leidnud Päästja süüd nendes kuritegudes, milles juudid Teda süüdistasid, kuid Pilaatus lasi Ta ometi risti lüüa. Jeesus andestas Rooma sõduritele, kes Ta risti lõid, ja rääkis vargaga, kes samuti risti löödi. Pärast Jeesuse surma pani Joosep Arimaatiast Tema keha hauda.
Päästja üle mõistetakse kohut Pilaatuse ja Heroodese ees
Kirjutage enne tunni algust tahvlile järgmised küsimused:
Millal olete tundnud, et teid on kellegi teise sõnade või tegude pärast valesti koheldud?
Kuidas te selles olukorras reageerisite?
Alustage tundi sellega, et palute õpilastel mõtiskleda tahvlil olevate küsimuste üle.
Paluge õpilastel otsida Luuka 23. peatükki uurides tõdesid, mis aitavad neil teada, kuidas sellele vastata, kui neile tundub, et teised on neid valesti kohelnud.
Meenutage õpilastele, et kui Jeesus oli Ketsemanis kannatanud, võtsid ülempreestrid Ta kinni ja mõistsid surma. Selgitage, et sellest ajast peale kuni oma surmani puutus Jeesus kokku järgmiste inimestega: Pontius Pilaatus, Heroodes Antipas, rühm ustavaid naisi, Rooma sõdurid ja kaks varast, kes Temast kummalegi poole risti löödi. Pontius Pilaatus oli Rooma valitseja Juudamaa aladel, kuhu kuulus ka pealinn Jeruusalemm; Heroodes Antipas (kes oli surmanud Ristija Johannese) valitses Rooma võimu all Galilea ja Perea alasid (vt Lk 3:1).
Jagage õpilased paaridesse ning paluge igal paaril lugeda koos Luuka 23:1–11 ja leida, mille poolest Päästja vastused Pontius Pilaatusele ja Heroodes Antipasele teineteisest erinesid.
Paluge õpilastel arutada oma paarilisega järgmiste küsimuste vastuseid:
Kuidas erines Jeesuse vastus Pilaatusele Tema vastusest Heroodesele?
Miks võis Päästja vastus Pilaatust üllatada?
Miks võis Heroodes Päästja vaikimises pettuda?
Tehke kokkuvõte salmidest Luuka 23:12–25, selgitades, et ei Pilaatus ega Heroodes leidnud Jeesust milleski süüdi olevat ja nii ütles Pilaatus rahvahulgale, et ta karistab Jeesust ja laseb Ta siis vabaks. Inimesed hüüdsid, et Pilaatus vabastaks hoopis Barabase ja nõudsid Jeesuse ristilöömist. Pilaatus lasi Barabase vabaks ja Jeesuse risti lüüa. (NB! Lugu Jeesusest Pilaatuse ees õpetatakse üksikasjalikumalt Johannese 18. ja 19. peatükki käsitlevas õppetunnis.)
Tehke kokkuvõte salmidest Luuka 23:26–31, selgitades, et suur rühm ustavaid naisi, kes olid olnud koos Jeesusega sellest ajast peale, kui Ta Galileas teenimistööd alustas, järgnes nuttes Jeesusele, kui Teda ristilöömispaika juhatati. Jeesus ütles neile, et nad ei nutaks mitte Tema, vaid eesootava hävituse pärast, mis tabab Jeruusalemma, kuna juudid oma kuninga hülgasid.
Paluge ühel õpilasel lugeda ette Luuka 23:32–34. Lisaks paluge tal lugeda ette Joseph Smithi tõlge salmist Luuka 23:35 pühakirjajuhis. Teistel paluge teksti jälgida ja leida, mida Päästja tegi, kui Teda risti külge naelutati.
Mida Päästja tegi, kui Teda risti külge naelutati? (Võiksite soovitada õpilastele Päästja sõnad 34. salmis ära märkida.)
Miks on Päästja palve tol hetkel nii tähelepanuväärne?
Mis põhimõte selgub Päästja eeskujust selle kohta, kuidas me peaksime vastama, kui teised meid halvasti kohtlevad? (Õpilased võivad kasutada erinevat sõnastust, kuid veenduge, et nad toovad välja põhimõtte: me saame järgida Jeesuse Kristuse eeskuju, kui otsustame neile, kes meid halvasti kohtlevad, andestada.)
Mida andestamine tähendab?
Võiksite selgitada, et teistele andestamine ei tähenda seda, et neid, kes meie vastu patustavad, ei peaks nende tegude eest vastutusele võtma. Ka ei tähenda see seda, et me peaksime panema end olukordadesse, kus inimesed saavad meid üha edasi halvasti kohelda. Andestamine tähendab pigem seda, et me kohtleme enda halvastikohtlejaid armastusega ega hau nende vastu vimma ega vihamõtteid (vt märksõna „Andestama”. – Pühakirjajuht, scriptures.lds.org).
Paluge õpilastel mõtiskleda selle üle, kas nad peaksid kellelegi andestama. Tunnistage, et mõnikord võib olla raske teisele andestada. Paluge ühel õpilasel lugeda ette president Gordon B. Hinckley sõnad. Teistel paluge kuulata, mida nad saavad teha, kui neil on raske kellelegi andestada.
Kujutis
President Gordon B. Hinckley
„Ma anun, et te paluksite Issandalt andestamiseks jõudu. ‥ See ei pruugi olla kerge, ei pruugi tulla kiiresti. Kuid kui te seda siiralt tahate ja endas arendate, siis see ka tuleb.” (Of You It Is Required to Forgive. – Ensign, juuni 1991, lk 5)
Millist nõu andis president Hinckley meile olukorraks, kui meil on raske kellelegi andeks anda?
Kuidas palvetamine ja jõu palumine meil teie arvates andestada aitab?
Paluge õpilastel meenutada aega, mil nad kellelegi andestasid. Paluge mõnel õpilasel oma kogemusi teistega jagada. (Paluge, et nad ei jagaks teistega nimesid, ning meenutage, et nad ei jagaks midagi liiga isiklikku.)
Innustage õpilasi järgima Jeesuse Kristuse eeskuju ja andestama neile, kes on neid halvasti kohelnud. Paluge neil palvetada, et selleks jõudu ja jaksu saada.
Tehke kokkuvõte salmidest Luuka 23:35–38, selgitades, et juutide juhid ja Rooma sõdurid pilkasid Jeesust, kui Ta ristil rippus.
Kujutis
Ristilöömine
Näidake pilti „Ristilöömine” (Evangeeliumi kunstiraamat, 2008, nr 57; vt ka LDS.org). Paluge ühel õpilasel lugeda ette Luuka 23:39–43 ja teistel teksti jälgida, et leida, kuidas kohtlesid Päästjat kaks varast, kes Tema kummalegi küljele risti löödi.
Kuidas kumbki varastest Päästjat kohtles?
Mida võis varas sellega mõelda, kui ta ütles: „Me saame kätte, mis meie teod on ära teeninud” (s 41)?
Kuidas Päästja sellele vargale vastas, kui ta palus, et Päästja Jumala riigis tema peale mõtleks?
Et aidata õpilastel paremini mõista, mida Päästja sellega mõtles, kui Ta ütles vargale, et ta on koos Temaga paradiisis, paluge ühel õpilasel lugeda ette järgnev tsitaat:
„Pühakirjades kasutatakse sõna paradiis mitmes tähenduses. Esiteks tähistab see rahu ja õnne kohta surelikkusele järgnevas vaimumaailmas, mida hoitakse nende jaoks, kes on ristitud ja on jäänud ustavaks (vt Al 40:12; Mn 10:34). ‥
Teine sõna paradiis käsitlus on kirjas Luuka aruandes Päästja ristilöömisest. ‥ Prohvet Joseph Smith selgitas, et ‥ tegelikult ütles Issand, et varas on koos Temaga vaimude maailmas.” (Usule Truu: evangeeliumi teatmik, 2005, lk 111, jeesusekristusekirik.ee; vt ka History of the Church, 5. kd, lk 424–425)
Kuhu läks varas pärast surma prohvet Joseph Smithi sõnul? (Vaimumaailma [vt Al 40:11–14])
Mis tõde selgub Päästja sõnadest, et varas on koos Temaga paradiisis (Lk 23:43)? (Õpilased võivad kasutada erinevat sõnastust, kuid veenduge, et nad toovad välja tõe: kõikide inimeste vaimud lähevad surres vaimumaailma.)
Selgitage, et teised pühakirjakohad aitavad meil paremini mõista, mis juhtub varga ja teiste temasarnastega vaimude maailmas. Võite soovitada õpilastele kirjutada salmid Õpetus ja Lepingud 138:28–32, 58–59 ristviitena pühakirjalehekülje servale salmi Luuka 23:43 kõrvale.
Selgitage, et Õpetuse ja Lepingute 138. osas on kirjas president Joseph F. Smithile antud ilmutus, kus Päästja ilmutas tõdesid vaimumaaima kohta. Need tõed aitavad meil mõista, mida Päästja sellega mõtles, kui Ta ütles: „Täna pead sa minuga olema paradiisis” (Lk 23:43).
Paluge osal õpilastel lugeda kordamööda ette Õpetus ja Lepingud 138:11, 16, 18, 28–32. Teistel paluge teksti jälgida ja leida, mida Päästja tegi, kui Ta läks vaimumaailma.
Mida Päästja tegi, kui Ta läks vaimumaailma?
Kuhu Päästja 29. salmi põhjal ei läinud, kui Ta oli vaimumaailmas?
Mida Päästja oma õigemeelseid sõnumitoojaid tegema organiseeris?
Milline tõde selgub nendest salmidest? (Õpilased võivad kasutada erinevat sõnastust, kuid peaksid välja tooma tõe: õigemeelsed sõnumitoojad õpetavad Jeesuse Kristuse juhatusel evangeeliumi vaimuvanglas olijatele.)
Paluge ühel õpilasel lugeda ette, mida ütles endine piirkonna seitsekümmend, vend Alain A. Petion. Teistel paluge kuulata, mida võis Päästja sõnum ristil oleva kurjategija heaks teha.
Kujutis
Alain A. Petion
„Päästja vastas armulikult ja andis talle lootust. Tõenäoliselt ei mõistnud see kurjategija, et talle jutlustatakse vaimumaailmas evangeeliumi või et talle antakse võimalus elada nagu Jumal vaimus (vt 1Pt 4:6; ÕL 138:18–34). Tõepoolest, Päästja hoolis vargast, kes Tema kõrval rippus. Kindlasti hoolib Ta väga neist, kes Teda armastavad ja Tema käske pidada püüavad!” (Words of Jesus: On the Cross. – Ensign, juuni 2003, lk 34)
Millist lootust annavad salmide ÕL 138:29–32 sõnad meile kõigi nende suhtes, kes on surnud evangeeliumist teadmata?
Selgitage, et kuigi sellele vargale jutlustatakse evangeeliumi, ei pääse ta automaatselt Jumala riiki.
Paluge ühel õpilasel lugeda ette Õpetus ja Lepingud 138:58 ja 59 ning teistel teksti jälgida, et leida, mida peavad see varas ja teised vaimuvanglas tegema, et neid lunastataks.
Mida peab see varas või ükskõik milline vaim vaimuvanglas tegema, et teda lunastataks?
Mis juhtub nende vaimudega, kes teevad meeleparandust ja võtavad vastu nende eest tehtud templitalitused? (Vaimud, „kes parandavad meelt, lunastatakse kuulekuse kaudu [templi] talitustele”, puhastatakse lepituse kaudu ja „saavad [oma] tasu” [ÕL 138:58–59].)
Mida me saame teha, et aidata neid vaime, kes nagu varaski lunastust vajavad? (Me saame teha pereajalootööd ja osaleda surnute eest templitalitustes.)
Tehke kokkuvõte salmidest Luuka 23:44–56, selgitades, et Päästja suri ristil, kui Ta oli öelnud: „Isa, sinu kätte ma annan oma vaimu!” (s 46) Seejärel mähkis Joosep Arimaatiast Päästja keha lõuendisse ja pani Ta hauda.
Tunnistage lõpetuseks selles õppetunnis arutamisele tulnud tõdedest.
President Henry B. Eyring Esimesest Presidentkonnast tõi välja ühe põhjuse, miks ka meie peame andestama neile, kes meid pahandavad:
„Me peame andestama ega tohi tunda mingit vimma nende vastu, kes meid pahandavad. Issand seadis ristil eeskuju: „Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!” (Lk 23:34) Me ei tunne meie pahandajate südant.” (That We May Be One. – Ensign, mai 1998, lk 68)
Teenides Seitsmekümne juhatuse liikmena, õpetas vanem David E. Sorensen, et kui me teistele andestame, laseme me minevikul minna ning liigume usu ja armastusega tulevikku:
„Kui keegi on meile või neile, kellest me hoolime, haiget teinud, võib valu tunduda peaaegu talumatuna. Võib tunduda, et see valu või ebaõiglus on maailmas kõige tähtsam ja et meil pole muud valikut, kui kätte maksta. Kuid Kristus, Rahuvürst, õpetab midagi paremat. Meile tehtud kahju eest andestamine võib olla väga raske, kuid seda tehes avame me endale parema tuleviku. Kellegi teise pahateod ei kontrolli enam meie asjade käiku. Kui andestame teistele, annab see meile vabaduse valida, kuidas oma elu elada. Andestamine tähendab seda, et minevikuprobleemid ei määra enam meie saatust ja me saame keskenduda tulevikule, Jumala armastus südames.” (Forgiveness Will Change Bitterness to Love. – Ensign, mai 2003, lk 12)
Vanem James E. Talmage Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist on kirjutanud Päästja ja Heroodese sõnavahetusest:
„Heroodes hakkas Vangi küsitlema, kuid Jeesus vaikis. Ülempreestrid ja kirjatundjad tõid ägestunult oma süüdistused kuuldavale, kuid Issand ei lausunud sõnagi. ‥ Meie teada on Heroodes ‥ ainuke isik, kes nägi Kristust näost näkku ja rääkis Temaga, kuid ei kuulnud kunagi Tema häält. ‥ Rebane Heroodese tarvis oli Tal vaid põlglik ja kuninglik vaikus. Täiesti haavunult pöördus Heroodes solvavate küsimuste juurest pahatahtlikult mõnitavate tegude juurde. Kui tema ja ta täisrelvastuses sõdurid olid kannatava Kristuse üle nalja heitnud, „teda ‥ halvaks pannud ja pilganud”, riietasid nad Teda naeruvääristades „toreda riidega [ja saatsid] tema tagasi Pilaatuse juurde” (Lk 23:11). Heroodes polnud leidnud Jeesuses midagi hukkamõistetavat.” (Jesus the Christ. 3. tr, 1916, lk 636)
Luuka 23:7–34. Päästja vastus Teda halvasti kohelnutele
Vanem Robert D. Hales Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist jagas järgmisi mõtteid, kuidas me saame järgida Päästja eeskuju, kui teised inimesed meid arvustavad või taga kiusavad:
„Kui me vastame oma süüdistajatele nii, nagu Päästja seda tegi, siis me mitte üksnes ei saa Tema-taoliseks, vaid kutsume ka teisi tundma Tema armastust ja Teda järgima.
Kristuse moodi vastamist ei saa lühidalt kirja panna või anda selle kohta mingit retsepti. Päästja vastas igas olukorras erinevalt. Kui Ta pandi vastamisi pahelise kuninga Heroodesega, Ta vaikis. Kui Ta seisis Pilaatuse ees, jagas Ta lihtsa ja võimsa tunnistuse oma jumalikkusest ja eesmärgist. Seistes silmitsi rahavahetajatega, kes rüvetasid templit, kasutas Ta oma jumalikku kohust säilitada ja kaitsta seda, mis on püha. Ristile tõstetuna ütles Ta võrratu kristliku vastuse: „Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!” (Lk 23:34)
Mõned arvavad ekslikult, et sellised vastused nagu vaikus, tasadus, andestamine ja alandlik tunnistamine on passiivsus või nõrkus. Kuid „armasta[da] oma vaenlasi, [õnnistada neid, kes teid neavad, teha head neile, kes meid vihkavad] ja palveta[da] nende eest, kes meid [hoolimatult ära kasutavad ja] taga kiusavad” (Mt 5:44), nõuab usku, tugevust ja kõige rohkem kristlikku julgust.” (Kristlik julgus: jüngriks olemise hind. – 2008. a sügisene üldkonverents)
„Salmis Luuka 23:31 kirjeldatud toores puu sümboliseerib Jeesuse Kristuse sureliku teenimistöö aega. Päästja vihjas oma sõnadega sellele, et kui juudi rahva rõhujad suutsid teha sellist kurja (vt Lk 23:28–30) ajal, mil Jeesus oli nende seas, teevad nad juudi rahvale palju hullemaid asju, kui Ta on läinud, millist aega sümboliseerib „kuiv puu”. Joseph Smithi tõlge lisab sellele salmile veel ühe lause, kus kirjeldatakse hävingut, mis pärast Päästja surma aset leiab: „Seda ta rääkis Iisrali laialipillutamise ja paganate laastamise kohta.”” (New Testament Student Manual, Church Educational System manual, 2014, lk 188)
Vanem Jeffrey R. Holland Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist selgitas nende viimaste sõnade tähtsust, mis Päästja ristil lausus:
„Kui viimanegi veering oli makstud, kui Kristuse otsusekindlus jääda ustavaks muutus sama ilmseks kui see oli murdumatu, siis viimaks olid Tema piinad halastavalt „lõpetatud” (vt Jh 19:30). Vaatamata kõigile raskustele ilma kellegi abi või toeta, tegi Jeesus Naatsaretist, elava Jumala elav Poeg, võimalikuks elu pärast surma, tuues sellega rõõmu ning vaimset meeleparandust läbi väljakannatamatu patu, üksilduse ja meeleheite. Läbi usu Jumalasse, mida Ta teadis endal olevat, võis Ta võidukalt öelda: „Isa, sinu kätte ma annan oma vaimu!” (Lk 23:46)” (Ükski ei olnud Temaga. – 2009. a kevadine üldkonverents)
