Sissejuhatus Pauluse kirjale roomlastele
Milleks seda kirja uurida?
Kiri roomlastele on Pauluse kirjadest pikim ja paljud peavad seda tema parimaks. Selles kirjas selgitab ta kõige põhjalikumalt õpetust õigeksmõistmisest pigem usu kaudu Jeesusesse Kristusesse kui Moosese seaduse täitmise põhjal. Selles on palju õpetusi päästmisest ja nende igapäevaellu rakendamisest. Kirja uurimise käigus hakkavad õpilased üha enam hindama Jeesuse Kristuse lepitust ning lootust ja rahu, mida kõik inimesed võivad Kristuses leida.
Kes selle kirja kirjutas?
Kirja roomlastele kirjutas apostel Paulus (vt Rm 1:1). Paulus kasutas selle kirja kirjutamisel Tertiuse abi, kes kirjutas kirja lõppu ka omaenda tervituse Rooma pühadele (vt Rm 16:22).
Kus ja millal see kiri kirjutati?
Paulus kirjutas kirja roomlastele Korintoses oma kolmanda misjonirännaku lõpus. Mõnede vihjete põhjal võib öelda, et Paulus kirjutas selle kirja kolme kuu jooksul, mil ta peatus Korintoses (vt Ap 20:2–3; nimetus Kreekamaa viitab nendes salmides Korintosele), võib-olla aastatel 55 ja 56 pKr. (Vt märksõna „Pauluse kirjad”. – Pühakirjajuht.)
Kellele ja miks see kiri kirjutati?
Kiri roomlastele on kirjutatud Kiriku liikmetele Roomas (vt Rm 1:7). Pole teada, kuidas Kirik Roomas alguse sai, kuid see leidis tõenäoliselt aset peagi pärast nelipühapäeva, kui Roomast tulnud juudid kuulsid Peetrust jutlustamas (vt Ap 2:10). Kuigi Paulus polnud veel Roomas käinud, saatis ta tervitusi teatud pühadele, keda ta teadis juba varem või nende kaudu, kes olid Roomas elanud, näiteks Priskilla ja Akvila (vt Ap 18:1–2, 18; Rm 16:1–16, 21).
Selleks, miks Paulus roomlastele kirjutas, näib olevat vähemalt kolm peamist põhjust:
1) Et valmistuda ajaks, mil ta tulevikus Rooma jõuab. Paulus oli tahtnud aastaid Roomas evangeeliumi jutlustada (vt Ap 19:21; Rm 1:15; 15:23). Lisaks lootis ta, et Kirik Roomas oleks lähtekoht, kust minna teenima misjonile Hispaaniasse (vt Rm 15:22–24, 28).
2) Et selgitada ja kaitsta oma õpetusi. Paulus kohtas korduvat vastuseisu inimestelt, kes ei mõistnud või moonutasid tema õpetusi Moosese seadusest ja usust Kristusesse (vt Ap 13:45; 15:1–2; 21:27–28; Rm 3:8; 2Pt 3:15–16). Paulusel oli ilmselt põhjust kahtlustada, et sellised väärarusaamad olid jõudnud Kiriku liikmeteni Roomas, ja nii kirjutas ta, et igasuguseid muresid enne oma saabumist leevendada.
3) Et aidata kaasa üksmeelele Kiriku juutidest ja paganatest liikmete vahel. Juutidest kristlased, kelle keiser Klaudius oli Roomast välja ajanud (vt Ap 18:2), hakkasid mõni aeg enne seda, kui Paulus selle kirja kirjutas, Rooma ja peamiselt paganakristlastest koosnevatesse kogudustesse tagasi pöörduma. Selline olukord võis tekitada juutidest ja paganatest kristlaste vahel pingeid ja probleeme. Paulus kui „paganate apostel” (Rm 11:13) püüdis integreerida paganatest usulepöördunuid Kirikusse, kuid juudina (vt Rm 11:1) tundis ta ka suurt soovi, et tema enda rahvas evangeeliumi vastu võtaks. Paulus aitas tekitada Kirikus üksmeelt, õpetades, kuidas evangeeliumi õpetused käivad kõigi pühade kohta (vt Rm 3:21–4:25; 11:13–36; 14:1–15:13).
Millised on mõned sellele kirjale iseloomulikud tunnused?
Tervitussõnadele kirja alguses järgneb teavitus kirja teema kohta: Kristuse evangeelium „on Jumala vägi õndsakssaamiseks” kõigile, kes elavad „usust” Jeesusesse Kristusesse (Rm 1:16–17).
Kuigi kiri roomlastele on mänginud kristluse ajaloos tähtsat rolli, on see olnud Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liikme vanem Bruce R. McConkie sõnul kahjuks ka „suurema õpetusliku vääritimõistmise, valesti tõlgendamise ja pahategude allikas kui ükski teine Piibli raamat” (Doctrinal New Testament Commentary, 3 kd, 1965–1973, 2. kd, lk 211). Juba algusaegadel levis kristlaste seas arvamus, et Pauluse kirjutistest on raske aru saada, ning mõnikord tema õpetusi moonutati ja anti valesti edasi (2Pt 3:15–16).
Ülevaade
Roomlastele 1–3. Paulus selgitab õpetust õigeksmõistmisest usu kaudu Jeesusesse Kristusesse. Paulus kirjeldab kogu inimkonna patust olukorda ja õpetab, et Jumala lahendus sellele probleemile kõikide inimeste jaoks on Jeesuse Kristuse lepitus. Kristuse lepituse ustava vastuvõtmise kaudu võib kogu inimkond saada õigeks mõistetud (andeks) ja päästetud.
Roomlastele 4–8. Et selgitada õpetust õigeksmõistmisest usu kaudu, toob Paulus näite Aabrahamist. Ta selgitab päästmisega seotud õpetusi ja õpetab, kuidas need õpetused mõjutavad kõigi elu, kellel on usku Kristusesse.
Roomlastele 9–16. Paulus kirjutab Iisraeli valitud seisusest, tookordsest evangeeliumi tagasilükkamisest ja lõpuks eesootavast päästmisest. Paulus annab Kiriku juutidest ja paganatest liikmetele nõu elada evangeeliumi järgi nii, et Kirikus valitseks rahu ja üksmeel. Ta palub, et Rooma pühad jätkaksid käskude pidamist.