Ristilöömisele järgnenud pühapäeval avastas Maarja Magdaleena, et haud on tühi, ja teatas sellest Johannesele ja Peetrusele, kes siis tühja haua juurde jooksid. Ülestõusnud Kristus ilmus Maarja Magdaleenale ja hiljem oma jüngritele.
Maarja Magdaleena avastab, et haud on tühi ja räägib sellest Johannesele ja Peetrusele, kes siis haua juurde jooksevad
Et õpilasi Johannese 20. peatüki uurimiseks ette valmistada, paluge neil meenutada aega, kui mõni nende või nende tuttava lähedane suri.
Millised tunded võivad meid vallata, kui keegi, keda armastame, sureb?
Et aidata õpilastel mõista Johannese 20. peatüki konteksti, meenutage neile, et kui Jeesus reedel kella kolme paiku suri, pandi Tema surnukeha hiljem tol pärastlõunal hauda ja haua sissepääs suleti suure kiviga. Seejärel algas päikese loojudes hingamispäev. (Võiksite selgitada, et enne Jeesuse Kristuse ülestõusmist pidas Issanda lepingurahvas hingamispäeva reedesest päikeseloojangust päikese loojumiseni laupäeval.
Paluge ühel õpilasel lugeda ette, mida ütles vanem Joseph B. Wirthlin Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist. Paluge õpilastel ette kujutada, mida Jeesuse jüngrid tol traagilisel reedel tunda võisid.
Kujutis
Vanem Joseph B. Wirthlin
„Ma mõtlen sellele, kui sünge oli see reede, kui Kristus ristile tõsteti.
Sel kohutaval reedel värises maa ja läks pimedaks. Maad tabasid hirmuäratavad tormid.
Need kurjad mehed, kes püüdsid Temalt elu võtta, rõõmustasid. Et nüüd, kui Jeesust enam ei ole, lähevad Tema järgijad kindlasti laiali. Tol päeval olid nad võidukad.
Tol päeval kärises templi eesriie kaheks.
Maarja Magdaleena ja Maarja, Jeesuse ema, olid mõlemad ahastusest ja meeleheitest murtud. See suurepärane mees, keda nad olid armastanud ja austanud, rippus elutult ristil.
Tol reedel olid apostlid muserdatud. Jeesus, nende Päästja – mees, kes oli kõndinud vee peal ja äratanud üles surnuid, oli ise paheliste inimeste võimu all. Nad vaatasid abitult, kuidas Tema vaenlased Temast võitu said.
Tol reedel inimkonna Päästjat mõnitati ja peksti, koheldi halvasti ja sõimati.
See reede oli täis muserdavat ja kurnavat kurbust, mis näris nende hinge, kes armastasid ja austasid Jumala Poega.
Ma arvan, et maailma ajaloo algusest peale, oli see reede kõikidest päevadest kõige süngeim.” (Pühapäev tuleb. – 2006. a sügisene üldkonverents)
Millised oleksid olnud teie mõtted või tunded, kui oleksite olnud üks tol reedel seal viibinud jüngritest?
Kui õpilased on vastanud, lugege ette, mida vanem Wirthlin veel ütles:
„Selle päeva hukatuslikkus ei jäänud aga kestma.” (Pühapäev tuleb.)
Paluge õpilastel leida Johannese 20. peatükki uurides, kuidas selle päeva hukatuslikkus kestma ei jäänud.
Paluge ühel õpilasel lugeda ette Johannese 20:1 ja 2. Teistel paluge teksti jälgida ja leida, mida Maarja Magdaleena avastas, kui ta nädala esimese päeva ehk pühapäeva varahommikul Jeesuse hauale jõudis.
Mida Maarja avastas?
Mida Maarja tegi, kui ta avastas, et kivi haua sissepääsu eest oli eemaldatud? Mida ta oletas?
Paluge mõnel õpilasel lugeda kordamööda ette Johannese 20:3–10. Teistel paluge teksti jälgida ja leida, mida tegid Peetrus ja Johannes, kelle kohta öeldakse „teine jünger” (salm 3), kui nad olid Maarja sõnumit kuulnud.
Mida tegid Peetrus ja Johannes, kui nad olid Maarja sõnumit kuulnud?
Kuidas Johannes 8. salmi põhjal tühja hauda nähes reageeris? Mida ta uskus?
Võiksite selgitada, et enne, kui Johannes tühja hauda sisse vaatas, ei mõistnud ta täielikult Päästja kuulutust, et Ta kolmandal päeval surnuist tõuseb. Kui Johannes tühja hauda nägi, meenus see talle ja ta uskus (vt Jh 20:8–9).
Ülestõusnud Kristus ilmub Maarja Magdaleenale ja hiljem oma jüngritele
Paluge ühel õpilasel lugeda ette Johannese 20:11–15. Teistel paluge teksti jälgida ja leida, kes rääkisid Maarjaga, kui Peetrus ja Johannes olid haua juurest lahkunud.
Kes rääkis Maarjaga 15. salmis? Kelleks Maarja Jeesust pidas?
Paluge ühel õpilasel lugeda ette Johannese 20:16–18. Teistel paluge teksti jälgida ja leida, mida Jeesus Maarjal teha käskis, kui naine Ta ära tundis.
Et aidata õpilastel mõista fraasi „ära puuduta mind” (salm 17), paluge ühel õpilasel lugeda ette, mida on öelnud vanem Bruce R. McConkie Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist:
Kujutis
Vanem Bruce R. McConkie
„[Piibli järgi] ütles Jeesus: „Ära puuduta mind!” Joseph Smithi tõlkes on kirjas: „Ära hoia mind.” Erinevates kreeka keelest tõlgitud tekstides öeldakse selles lõigus „ära klammerdu minu külge” või „ära hoia minust kinni”. Mõned tõlketekstid annavad tähenduseks „ära klammerdu enam minu külge” või „ära hoia enam minust kinni”. Mõnedes tekstides räägitakse temast kinnihoidmise või tema külge klammerdumise lõpetamisest, millest võib järeldada, et Maarja juba hoidist temast kinni. Meil on täielik põhjus oletada, et ülestõusnud Issand andis Maarjale mõista midagi sellist: „Sa ei saa mind siin kinni hoida, sest ma lähen üles oma Isa juurde.”” (The Mortal Messiah, 4 kd, 1979–1981, 4. kd, lk 264)
Paluge õpilastel ette kujutada, et nad olid üks Jeesuse jüngritest, kes kuulsid Maarja tunnistust. Paluge õpilastel vastata vihikus või pühakirjapäevikus küsimustele:
Mida oleksid sa Maarjat kuulates tunda võinud?
Kas oleksid teda uskunud? Miks või miks mitte?
Kui õpilastel on olnud piisavalt aega, paluge osal neist jagada, mida nad kirja panid. Meenutage neile, et osal jüngritel oli raskusi Maarja tunnistuse uskumisega (vt Mk 16:11).
Paluge ühel õpilasel lugeda ette Johannese 20:19 ja 20 ning teistel leida, mis tol õhtul juhtus.
Mis juhtus tol õhtul, kui jüngrid olid kokku kogunenud?
Milline tähtis õpetus Maarjale ja jüngritele selgeks sai? (Õpilased võivad kasutada erinevat sõnastust, kuid peaksid välja tooma õpetuse: Jeesus Kristus sai üles tõustes surmast võitu.)
Kuidas jüngrid end 20. salmi põhjal tundsid, kui nägid ülestõusnud Issandat?
Paluge ühel õpilasel lugeda ette vanem Joseph B. Wirthlini sõnad:
Kujutis
Vanem Joseph B. Wirthlin
„Ja hetkega jäid üha voolavate pisaratega täitunud silmad kuivaks. Huuled, mis olid sosistanud ahastuse- ja kurbusepalveid, täitsid nüüd õhu imeliste kiitustega, sest Jeesus, Kristus, elava Jumala Poeg, seisis nende ees kui esmane ülestõusja, kui tõestus, et surm on pelgalt uue ja imelise olemasolu algus.” (Pühapäev tuleb.)
Kuidas saab abi olla teadmisest, et Jeesus Kristus on üles tõusnud, kui kurvastame kellegi kalli surma korral? (Kuna Jeesus Kristus tõusis üles, tõusevad üles kõik, kes on siin maa peal elanud [vt 1Kr 15:20–22].)
Tehke kokkuvõte salmidest Johannese 20:21–23, selgitades, et kui Jeesus oli jüngritele näidanud haavu oma kätes ja küljes, käskis Ta neil teha Tema tööd ja ütles neile: „Võtke vastu Püha Vaim” (s 22).
Paluge ühel õpilasel lugeda ette Johannese 20:24 ja 25. Teistel paluge teksti jälgida ja leida apostel, kes selle püha sündmuse juures ei viibinud.
Kes apostlitest polnud kohal, kui teised jüngrid ülestõusnud Issandat nägid?
Mida vajas Toomas enda sõnul 25. salmi põhjal selleks, et uskuda?
Kuidas Toomase vastus selles salmis erineb Johannese omast, kui Johannes nägi tühja hauda, nagu on kirjas salmis Johannese 20:8?
Miks oli teie arvates Toomasel raske uskuda?
Paluge mõnel õpilasel lugeda kordamööda ette Johannese 20:26–29. Teistel paluge leida, millise kogemuse osaliseks sai Toomas kaheksa päeva pärast seda, kui oli öelnud, et ei usu, et Jeesus on üles tõusnud.
Selle asemel, et paluda õpilastel lugeda, võiksite näidata videot „Blessed Are They That Have Not Seen, and Yet Have Believed” (2:29) sarjast „The Life of Jesus Christ Bible Videos”, et aidata neil ette kujutada Toomase kogemust, nagu see neis salmides kirjas on. Video leiate aadressilt LDS.org.
Millist otsust kutsus Jeesus Toomast tegema, kui Ta oli lubanud Toomasel oma käsi ja külge katsuda? (Ole usklik.)
Mida tahtis Jeesus Toomasele 29. salmi põhjal mõista anda?
Mis põhimõte selgub sellest Päästja õpetusest? (Kui õpilased on vastanud, kirjutage tahvlile põhimõte: meid õnnistatakse, kui otsustame uskuda Jeesusesse Kristusesse ka siis, kui me Teda ei näe.)
Jagage õpilased kahe- või kolmeliikmelistesse rühmadesse ja andke igale rühmale käsileht järgmiste küsimustega.
Paluge igal rühmal küsimusi omavahel arutada ja kirjutada vastused käsilehele või pühakirjapäevikusse. Kui õpilastel on olnud piisavalt aega, paluge mõnel neist oma vastuseid teistega jagada.
Selgitage, et kuigi Jeesus õpetas, et meid õnnistatakse, kui otsustame uskuda Temasse ka siis, kui me Teda ei näe, annab Ta tunnistusi, millele meie usk saaks toetuda.
Paluge ühel õpilasel lugeda ette Johannese 20:30 ja 31. Teistel paluge teksti jälgida ja leida, miks Johannes need sündmused kirja pani.
Miks Johannes need sündmused kirja pani? (Võiksite selgitada, et sõna elu [s 31] viitab igavesele elule.)
Mis tõed selguvad 31. salmist apostlite ja prohvetite tunnistuse kohta? (Õpilased võivad kasutada erinevat sõnastust, kuid peaksid välja tooma sarnased tõed: apostlid ja prohvetid tunnistavad Jeesusest Kristusest, et võiksime uskuda, et Ta on Jumala Poeg. Kui me otsustame uskuda apostlite ja prohvetite tunnistust Jeesusest Kristusest, võime saada igavese elu. See põhimõte eeldab Tema käskude pidamist ja tunnistusele elus truuks jäämist.)
Kuidas on apostlite ja prohvetite tunnistused tugevdanud teie usku Jeesusesse Kristusesse?
Jagage lõpetuseks oma tunnistust Jeesusest Kristusest. Innustage õpilasi rakendama Johannese 20. peatükis välja toodud tõdesid, otsustades, kuidas nad näitavad oma usku Jeesusesse Kristusesse.
President James E. Faust Esimesest Presidentkonnast selgitas, et esimene inimene, kellele Jeesus ülestõusnuna ilmus, on väga tähtis:
„Ükski naine ei peaks seadma kahtluse alla, kuidas Päästja naisi hindab. Ahastav Maarja Magdaleena oli esimene, kes pärast ristilöömist hauda külastas, ja kui ta nägi, et kivi oli eemale veeretatud ja haud oli tühi, jooksis ta sellest Peetrusele ja Johannesele rääkima. Need kaks apostlit tulid seda vaatama ja läksid siis kurvastades minema. Kuid Maarja jäi sinna. Ta oli seisnud risti lähedal [vt Mt 27:56; Mk 15:40; Jh 19:25]. Ta oli viibinud matustel [vt Mt 27:61; Mk 15:47]. Ja nüüd seisis ta nutta tihkudes tühja haua ääres [vt Jh 20:11]. Seal sai talle osaks au olla esimene surelik, kes nägi ülestõusnud Issandat.” (Woman, Why Weepest Thou? Ensign, nov 1996, lk 54)
Vanem Joseph B. Wirthlin Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist kirjeldas Jeesuse Kristuse jüngrite meeleheidet tol reedel, mil Ta risti löödi, ja lisas siis:
„Meeleheide ei püsinud, sest pühapäeval rebis ülestõusnud Issand surma ahelad. Ta tõusis hauast ja ilmus nähtavale hiilgavalt võidukana kui kogu inimkonna Päästja. ‥
Igaühel meist on omaenda reeded – need päevad, mil universum ise näib kildudeks purunenud ja meie maailma killud lebavad laialilaotunult meie ümber. Kõik me kogeme neid purustusehetki, kus tundub, et meid ei saa kunagi uuesti kokku panna. Meil kõigil on oma reeded.
Kuid ma tunnistan teile Tema nimel, kes sai surmast võitu – pühapäev tuleb. Pühapäev tuleb keset kurbusepimedust.
Ükskõik, milline on meie meeleheide, ükskõik, kuidas me kurvastame, pühapäev tuleb. Kas selles elus või järgmises. Pühapäev tuleb.
Ma tunnistan teile, et ülestõusmine pole väljamõeldis. Meil on nende isiklikud tunnistused, kes Teda nägid. Tuhanded olid Vanas ja Uues Maailmas ülestõusnud Päästja tunnistajaks. Nad katsusid haavu Tema kätes, jalgades ja küljes. Nad valasid Teda emmates rõõmupisaraid, mida ei saanud tagasi hoida.” (Pühapäev tuleb. – 2006. a sügisene üldkonverents)
President Harold B. Lee ütles nende sõnade kohta järgmist:
„Ta „puhus ‥ nende peale ja ütles neile: „Võtke vastu Püha Vaim!” (Jh 20:22), mis oli tõenäoliselt kinnitamine ja volitus võtta vastu Püha Vaim, ehk Vaimu ristimine käte pealepanemise kaudu, sest see oli see toiming, mida järgisid seejärel Tema jüngrid.” (Conference Report, apr 1955, lk 18)
Vanem Bruce R. McConkie Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist arvas samamoodi, et fraas „Jeesus „puhus ‥ nende peale” ‥ tähendas ilmselt, et ta pani oma käed nende peale, tuues kuuldavale korralduse: „Võtke vastu Püha Vaim!”” Lisaks õpetab vanem McConkie, et see sündmus toob välja erinevuse Püha Vaimu anni andmise ja selle anni tegeliku vastuvõtmise vahel: „Seega said nad Püha Vaimu anni, ilma et oleksid seda tol hetkel tegelikult vastu võtnud. ‥ Püha Vaimu and on ustavuspõhine õigus saada see Jumaluse liige oma pidevaks kaaslaseks, ja seda andi antakse käte pealepanemise kaudu pärast ristimist. See and pakub teatud õnnistusi, eeldades täit kuulekust sellega seotud seadusele. Igaüks, kellele see and on antud, ei võta seda tingimata vastu või see pakutud and pole tegelikult tema valduses. Apostliteni jõudis see and tegelikult alles nelipühapäeval. (Ap 2)” (Doctrinal New Testament Commentary, 3 kd, 1965–1973, 1. kd, lk 857)