Raamatukogu
Sissejuhatus Pauluse kirja galaatlastele

Sissejuhatus Pauluse kirja galaatlastele

Milleks seda kirja uurida?

Pauluse kiri galaatlastele kirjutati juudikristlastele, kes olid Issandast kõrvale kaldumas, kuna hakkasid usaldama jälle Moosese seadust. Apostel Paulus püüdis seda probleemi parandada, pöörates tähelepanu sellele, mille poolest vaimse orjuseni viiv Moosese seaduse koormav „ike” ja vaimse vabaduseni viiv Jeesuse Kristuse evangeelium üksteisest erinevad. Selle kirja uurimine aitab õpilastel hinnata paremini vabadust, mida pakutakse Jeesuse Kristuse evangeeliumi kaudu.

Kes selle kirja kirjutas?

Kirja galaatlastele kirjutas apostel Paulus (vt Gl 1:1).

Kus ja millal see kiri kirjutati?

Paulus kirjutas oma Kirja galaatlastele tõenäoliselt siis, kui ta rändas oma kolmanda misjonirännaku ajal läbi Makedoonia, mis võis leida aset aastatel 55–57 pKr (märksõna „Pauluse kirjad”. – Pühakirjajuht).

Kellele ja miks see kiri kirjutati?

„Ei ole täpselt teada, millistele kirikutele selles kirjas räägitakse. Need asusid kas Põhja-Galaatias, piirkonnas, mille pealinnaks oli Ancyra [tänapäeva Ankara], või piirkonnas Früügia ja Galaatia piiril, mida Paulus esimese misjonirännaku ajal külastas. Igal juhul külastas Paulus Galaatia kirikuid kindlasti oma teise (Ap 16:6) ja kolmanda (Ap 18:23) rännaku ajal” (märksõna „Pauline Epistles: Epistle to the Galatians”. – Bible Dictionary).

Paulus kirjutas Galaatia pühadele, kuna ta oli väga mures, et nad olid Issandast kõrvale kaldumas, järgides nende õpetusi, kes püüdsid „evangeeliumi pöörata teiseks” (vt Gl 1:6–7). Juudikristlased õpetasid paganakristlastele valeõpetust, et päästetud saamiseks pidid nad laskma end ümber lõigata ja järgima Moosese seaduse kombetalituste nõudeid (vt Gl 6:12; vt ka Ap 15:1). Mõned Galaatia pühad olid nende inimeste õpetused omaks võtnud (vt Gl 4:10).

Mõned Pauluse põhieesmärgid selle kirja kirjutamisel olid järgmised:

  1. Enese kaitsmine tema vastu olnud valeõpetajate süüdistuste eest.

  2. Õpetamine, et kõik inimesed, olgu juudid või paganad, päästetakse Jeesuse Kristuse lepituse kaudu, kui nad panevad oma usu Jeesusele Kristusele, selle asemel et usaldada Moosese seadust.

  3. Moosese seaduse rolli selgitamine Jumala plaanis.

  4. Vahe tegemine vanal lepingul, mille Jumal sõlmis Moosese kaudu, ja uuel lepingul Kristuses.

  5. Pühade kutsumine Vaimus elama.

Millised on mõned sellele kirjale iseloomulikud tunnused?

Kiri Galaatlastele paistab silma Pauluse tundeküllaseima kirjana, milles ta noomib teravalt nii kõrvale kaldunud Kiriku liikmeid kui ka valeõpetajaid, kes neid eksiteele juhtisid. Kirjas galaatlastele on ära toodud Pauluse varaseim kirjalik ettekanne õigeksmõistmise õpetuse kohta – meid ei mõisteta õigeks Moosese seaduse kaudu, vaid usu kaudu Jeesusesse Kristusesse. Kirjas vastandatakse liha tegusid Vaimu viljaga (vt Gl 5:16–25).

Ülevaade

Galaatlastele 1–2. Paulus kirjutab Galaatia pühadele, kuna nad olid Issandast kõrvale kaldunud ja võtnud omaks valeõpetused. Ta kaitseb oma apostlikutset, jutustades oma algsest vastuseisust Kirikule ja oma usulepöördumisest. Ta rõhutab, et sai otse Jumalalt ilmutuse, ja selgitab, et apostlid on tema teenimistöö paganate seas heaks kiitnud. Ta teatab, et oli kord Peetrusega paganapühade osas eriarvamusel. Ta õpetab, et inimesi ei mõisteta õigeks Moosese seaduse toimingute kaudu, vaid usu kaudu Jeesusesse Kristusesse.

Galaatlastele 3–4. Paulus kaitseb evangeeliumi sõnumit. Ta õpetab, et Aabraham on üks neist inimestest, kes mõisteti õigeks usu, mitte Moosese seaduse kaudu. Jeesus Kristus lunastas lepituse kaudu inimkonna seaduse needusest. Moosese seaduse eesmärgiks oli olla „meie kasvatajaks Kristuse poole”. Usu ja ristimise kaudu saavad pühad lepituse õnnistused, sõlmivad evangeeliumi lepingu, saavad Kristuse kaudu Jumala pärijateks ega ole enam orjad, vaid on Jumala lapsed.

Galaatlastele 5–6. Paulus kutsub pühasid Kristuse pakutud evangeeliumi lepingus kindlaks jääma. Paulus võrdleb inimese elu, kes teeb „liha tegusid”, selle inimese eluga, kes tunneb rõõmu „Vaimu viljast”. Ta õpetab, et pühad peaksid kandma üksteise koormaid, tüdimata head tegemast. Me lõikame, mida külvame.