Kui Jeesus Kristus oli viimast korda surelikkuses teel Jeruusalemma, õpetas Ta rahva seas oma evangeeliumi ja tegi imesid. Ta ratsutas kuninglikult Jeruusalemma, puhastas taas templi ja õpetas seal inimesi.
Selgitage õpilastele, et nad õppisid paljudest Luuka 18.–21. peatükis kirjas olevatest sündmustest, kui nad uurisid Matteuse ja Markuse evangeeliume. Näidake kahe sündmuse kordamiseks pilte „Kristus ja rikas noor ülem” (Evangeeliumi kunstiraamat, 2008, nr 48; vt ka LDS.org) ja „Kuninglik linnatulek” (Evangeeliumi kunstiraamat, nr 50). Paluge õpilastel nendest lugudest teiste jaoks kokkuvõte teha ja selgitada, mida õpetlikku nad nende lugude kohta mäletavad.
Võiksite kasutada järgmist Luuka 18.–21. peatüki kokkuvõtet, kui õpilased peaksid lugude meenutamisel abi vajama. (NB! Et aidata õpilastel mõista, millal selle õppetunni sündmused Päästja elus aset leidsid, võiksite näidata neile joonist „Pilguheit Jeesuse Kristuse surelikule elule”, mille leiate selle käsiraamatu lisast.)
Kui Jeesus Kristus viimast korda surelikkuses Jeruusalemma poole teel oli, õpetas Ta mitu tähendamissõna ja tegi terveks paljud inimesed. Ta palus rikkal noorel ülemal kõik vaestele anda ja Teda järgida. Ta tegi terveks pimeda mehe. Ta einestas Jeerikos tölnerite ülemaga pilkamisest hoolimata.
Ta saabus Jeruusalemma ja ratsutas linna kiiduhüüete saatel sälu seljas. Ta viskas taas rahavahetajad templist välja, õpetas seal inimesi ning vastas ülempreestrite ja kirjatundjate küsimustele. Ta kiitis lesknaist, kes annetas oma kaks leptonit templi ohvrikirstu. Lisaks õpetas Ta jüngritele oma teisest tulemisest.
Selgitage, et enamik lugusid, mida õpilased selles õppetunnis uurivad, on Luuka evangeeliumile ainuomased.
Et õpilasi nende lugude uurimiseks ette valmistada, kirjutage tahvlile küsimused:
Millised teod võivad viidata sellele, kui keegi tahab siiralt Issandale läheneda?
Millisest käitumisest nähtub, et ta tahab tõeliselt andestust või soovib Issandalt abi saada?
Paluge õpilastel mõtiskleda nende küsimuste üle, kui nad uurivad Luuka kirja pandud lugusid.
Kirjutage tahvlile pühakirjaviited Lk 18:1–8; Lk 18:9–14; Lk 18:35–43; Lk 19:1–10. Selgitage, et nende pühakirjasalmide seas on tähendamissõnad ja sündmused, mis pärinevad Päästja viimaselt teekonnalt Jeruusalemma, mille Ta oma sureliku elu ajal ette võttis.
Andke igale õpilasele üks tahvlile kirjutatud pühakirjaviide või jagage õpilased soovi korral nelja rühma ja andke igale rühmale üks tahvlile kirjutatud pühakirjaviide. Paluge igal õpilasel või rühmal lugeda ülesandeks saadud pühakirjasalme ja valmistuda seal kirjas olevat lugu või tähendamissõna etendama. (Kui te õpilasi rühmadesse ei jaga, etendage soovi korral kõiki lugusid kõigi õpilastega. Kui te lugusid etendada ei kavatse, võiksite paluda õpilastel ülesandeks saadud pühakirjasalme järgnevate küsimuste abil iseseisvalt uurida ja õpetada seejärel teistele, mida nad teada said.) Selgitage, et üks inimene klassis või igas rühmas peaks olema jutustaja ja pühakirjaloo ette lugema, samal ajal kui ülejäänud õpilased või rühm seda etendavad. Austusest ja lugupidamisest Päästja vastu juhatage neid, kes etendavad salme Luuka 18:35–43 ja Luuka 19:1–10, tegema seda ilma Jeesuse Kristuse osatäitjata. Paluge jutustajal lugeda ette Jeesuse sõnad ja näitlejatel vastata, justkui Ta stseenis osaleks.
Paluge rühmadel valmistudes järgmisi küsimusi arutada ja olla valmis oma vastuseid pärast sündmustiku etendamist klassile ette kandma. (Kirjutage küsimused soovi korral tahvlile või esitage need käsilehel.)
Mida peategelane (lesknaine, tölner, pime või Sakkeus) selles loos soovis?
Mida peategelane tegi, mis viitas, et tema soov oli siiras?
Mis juhtus tänu peategelase ustavatele tegudele?
Milliseid põhimõtteid või õpetusi te sellest loost leiate?
Kui õpilastel on olnud piisavalt aega, paluge klassil või igal rühmal oma lugu jutustaja ettelugemise järgi etendada. Teistel paluge seda vaadata või pühakirjas teksti jälgida ja juurelda, mida õpetab iga lugu meile Issandasse usu rakendamise kohta. Kui klass või rühm on oma etteaste lõpetanud, paluge neil esitada vastused eelnenud küsimustele. Paluge neil kirjutada leitud põhimõtted või õpetused tahvlile.
Kui rühmad on oma vastused küsimustele esitanud, küsige järgmist:
Milliseid sarnasusi te kõigi peategelaste tegevuses märkasite? (Igaüks neist oli oma soovi poole püüdlemisel siiras või järjekindel.)
Mida õpetavad need teod meile Issandasse usu rakendamise kohta?
Milliseid sarnasusi märkasite selles, mida kõik peategelased oma tegevuse tulemusena said? (Igaüks sai abi või halastust.)
Paluge õpilastel tuua lugude sarnasuste põhjal välja üks põhimõte. Õpilased võivad välja tuua erinevaid põhimõtteid, kuid rõhutage kindlasti, et kui me oleme Issandasse usku rakendades siirad ja järjekindlad, on Ta meie vastu halastav. Kirjutage see põhimõte tahvlile.
Paluge ühel õpilasel lugeda ette, mida on öelnud vanem David A. Bednar Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist. Paluge õpilastel kuulata, mis seda näitab, kui keegi Issandasse usku rakendab.
Kujutis
Vanem David A. Bednar
„Tõeline usk on keskendunud Issandale Jeesusele Kristusele ja viib alati õiglaste tegudeni.” (Küsige usus. – 2008. aasta kevadine üldkonverents)
Juhtige õpilaste tähelepanu küsimustele, mis õppetunni alguses tahvlile kirjutati. Paluge õpilastel leida endale kaaslane ja arutada koos temaga küsimuste vastuseid.
Kuidas me saame nüüdisajal Jumalasse usku rakendada?
Paluge ühel õpilasel lugeda ette vanem Bednari sõnad ja teistel kuulata, mida Issanda halastuse kogemine tähendab:
Kujutis
Vanem David A. Bednar
„Issanda õrnaks halastuseks on väga isiklikud ja individuaalsed õnnistused, jõud, kaitse, kinnitused, juhatus, armastusest ajendatud heasüdamlikkus, lohutus, tugi ja vaimsed annid, mis me saame Issandalt Jeesuselt Kristuselt ning tänu Temale ja Tema kaudu.” (Issanda õrn halastus. – 2005. a kevadine üldkonverents)
Paluge õpilastel vastata järgnevatele küsimustele vihikus või pühakirjapäevikus. (Võiksite kirjutada need küsimused tahvlile.)
Kuidas oled sina või on mõni sinu tuttav Jeesusesse Kristusesse usku rakendanud? Milline halastus sulle või talle selle tulemusena osaks sai?
Mõtiskle, millist abi või halastust sa Issandalt oma elus soovid. Mida sa teed, et rakendada usku Issandasse, et Ta sulle halastaks?
Paluge mõnel õpilasel kirjapandut jagada, kui neil midagi selle vastu pole. Tuletage neile meelde, et nad ei jagaks midagi liiga isiklikku. Te võiksite jagada ka oma kogemust seoses selle põhimõttega ja tunnistada selle õigsusest.
Kommentaarid ja taustinfo
Lk 18:1–8. Tähendamissõna pealekäivast lesknaisest ja ebaõiglasest kohtunikust
„Luukas tõi välja pealekäivast lesknaisest ja ebaõiglasest kohtunikust kõneleva tähendamissõna põhisõnumi – „et alati tuleks palvetada ja mitte tüdida” (Lk 18:1). Kreekakeelne sõna, millest „tüdida” on tõlgitud, tähendab heituda, tüdineda või väsida. Selles tähendamissõnas sümboliseerib lakkamatut palvetamist lesknaine, kes ilmub korduvalt ülekohtu heastamiseks kohtuniku ette. Vanem Jeffrey R. Holland Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist on õpetanud:
„Meil tuleb üksildaste, külmade, raskete aegade saabudes vastu pidada, jätkata, püsima jääda. Selline on Päästja sõnum tähendamissõnas pealekäivast lesknaisest. ‥ Jätkake uksele koputamist. Jätkake anumist. Samal ajal teadke, et Jumal kuuleb teie hüüdu ja teab teie ahastust. Ta on teie Isa ja teie olete Tema laps.” (Lessons from Liberty Jail. – Ensign, sept 2009, lk 30)
Sihikindlus on juurdunud peamistesse evangeeliumi põhimõtetesse – usku ja lootusesse. Sihikindluses peegeldub meie usk, et meie tegevus toob meie ellu Issanda õnnistusi.” (New Testament Student Manual, Church Educational System manual, 2014, lk 177)
Luuka 18:9–14. Tähendamissõna variserist ja tölnerist
President Howard W. Hunter selgitas, mille poolest variseri ja tölneri palved üksteisest erinesid:
„Kas kahe inimese palved saavad olla veel erinevamad? Variser eristus teistest, kuna pidas end teistest, tema arvates harilikest inimestest, paremaks. Ka tölner eristus teistest, kuid seetõttu, et pidas end väärituks. Variser mõtles vaid iseendale ja pidas kõiki teisi patusteks, samal ajal kui tölner kõiki teisi tema enda kui patusega võrreldes õigemeelseks pidas. Variser ei palunud Jumalalt midagi, vaid lootis omaenda õigemeelsusele. Tölner palus, et Jumal talle tema pattude eest halastaks ja andeks annaks.
‥ Tölner, põlatud maksukoguja, „läks alla oma kotta paremini õigeks mõistetuna kui teine” (Lk 18:14). Teisisõnu ütles Issand, et tema patud on andestatud, ta on andeks saanud ehk süüdistusest vabastatud. ‥
Alandlikkus on jumalik tunnusjoon, mis on omane tõelistele pühadele. Lihtne on mõista, miks uhke inimene läbi kukub. Ta loodab rahulolevalt vaid iseenda peale. ‥ Uhke eraldab end Jumalast ja seda tehes ei ela ta enam valguses. ‥
Ajalugu tunnistab, et need, kes on iseennast ülendanud, alandatakse, kuid alandlikud ülendatakse. Igal toimekal tänaval leidub varisere ja tölnereid. Võib-olla kannab üks neist meie nime.” (The Pharisee and the Publican. – Ensign, mai 1984, lk 65–66)
Bartimeuse-nimelise pimeda mehe usku ja sihikindlust võib näha selles, kuidas ta kisendas ja Jeesuselt Kristuselt halastust palus – ta jätkas kisendamist ka siis, kui paljud inimesed käskisid tal vait olla (vt Mk 10:47–48).
Vanem David A. Bednar Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist tõi näite, kui tähtis on usukatsumustes kindlaks jääda:
„Mõned aastad tagasi reisis üks perekond Ameerika Ühendriikidest Euroopasse. Peatselt pärast sihtkohta saabumist jäi nende kolmeteistaastane poeg raskesti haigeks. Ema ja isa arvasid alguses, et tema kõhuvalud olid põhjustatud üksnes pika lennuga seotud reisiväsimusest, ja perekond jätkas plaanitud reisi.
Päeva jooksul poja seisund halvenes. Ta kannatas üha enam vedelikupuuduse all. Isa andis oma pojale preesterluse õnnistuse, kuid mingeid paranemise ilminguid ei järgnenud.
Möödus mitu tundi. Ema põlvitas poja kõrval, anudes palves Taevast Isa oma poja tervise pärast. Nad olid kaugel kodust, võõral maal, ega teadnud, kuidas arstiabi saada.
Ema küsis, kas poeg ei tahaks koos temaga palvetada. Ta teadis, et ei piisa üksnes soovitud õnnistuse ootamisest; nad pidid tegutsema. Selgitades, et õnnistus, mille poeg oli saanud, on endiselt jõus, soovitas ema taas anumist palves, nagu tegid muistsed apostlid: „Issand, kasvata meie usku” (Lk 17:5). Selles palves avaldus usaldus preesterluse väesse ja pühendumus teha jätkuvalt, mida iganes vaja, et olla selle õnnistuse vääriline, mis tol hetkel vastab Jumala tahtele. Peatselt pärast seda lihtsat palvet läks poja seisund paremaks.
Ema ja tema poja ustav tegutsemine aitas kutsuda lubatud preesterluse väe. ‥ Selle kolmeteistaastase poisi paranemine ei leidnud aset enne nende usku ja toimus „vastavalt nende usule nende palvetes” (ÕL 10:47).” (Küsige usus. – 2008. a kevadine üldkonverents)
