Tunnistaja, tunnistus Vt ka Tunnistus Teade või tõend millegi õigsuse kohta; tunnistus. Tunnistaja võib olla ka keegi, kes esitab sellise teate või tõendi omaenda teadmiste alusel, st keegi, kes tunnistab. Sa ei tohi tunnistada valetunnistajana! 2Ms 20:16. Evangeeliumi kuulutatakse kogu maailmas tunnistuseks kõigile rahvaile, Mt 24:14 (JSM 1:31). Te peate olema minu tunnistajad, Ap 1:8. Seesama Vaim tunnistab ühes meie vaimuga, Rm 8:16 (1Jh 5:6). Te tahate seista kui Jumala tunnistajad igal ajal, Mo 18:8–9. Me võtame sakramenti, et tunnistada Isale, et me peame kinni käskudest ja peame teda alati meeles, 3Ne 18:10–11 (Mn 4, 5; ÕL 20:77–79). Te ei saa mingit tunnistust enne teie usu proovilepanemist, Et 12:6. Tunnistajate reegel: iga sõna kinnitatakse kahe või kolme tunnistaja suuga, ÕL 6:28 (5Ms 17:6; Mt 18:16; 2Kr 13:1; Et 5:4; ÕL 128:3). Ma olen pühitsenud teid apostliteks ja minu nime erilisteks tunnistajateks, ÕL 27:12 (ÕL 107:23). Seitsekümmend on kutsutud olema erilisteks tunnistajateks paganatele ja kogu maailmas, ÕL 107:25. Olgu seal ülestähendaja, ja ta olgu teie ristimiste tunnistajaks! ÕL 127:6 (ÕL 128:2–4).