Piibel

Kogumik heebreakeelseid ja kristlikke kirjatöid, mis sisaldab jumalikke ilmutusi. Sõna piibel tähenduseks on raamatud. Piibli on kirjutanud paljud prohvetid ja inspireeritud kirjutajad, kes on tegutsenud Püha Vaimu mõju all (2Pt 1:21).

Kristlikus Piiblis on kaks jagu, mida tuntakse tavaliselt Vana ja Uue Testamendina. Vana Testament koosneb pühakirjaraamatutest, mida kasutati Palestiina juutide seas Issanda sureliku teenimistöö ajal. Uus Testament sisaldab apostlite ajastusse kuuluvaid kirjutusi, mida peetakse pühaduselt ja volituselt võrdseteks juudi pühakirjadega. Vana Testamendi raamatud pärinevad mitme sajandi vältel kogutud rahvakirjandusest ja need kirjutati peaaegu täies ulatuses heebrea keeles, samas kui Uue Testamendi raamatud on ühe põlvkonna teosed ja need kirjutati peamiselt kreeka keeles.

Vanas Testamendis esindab sõna testament heebreakeelset sõna, mille tähenduseks on „leping”. Vana Leping on seadus, mis anti Moosesele, kui Iisrael hülgas evangeeliumi täiuse, mis oli kuulunud Jumala rahvale surelikkuse algusest peale. Uus Leping on evangeelium sellisel kujul, nagu seda õpetas Jeesus Kristus.

Heebreakeelses Piiblis (Vanas Testamendis) jagunesid raamatud kolme rühma: Seadus, Prohvetid ja Kirjutused. Kristliku maailma kasutuses olevas Piiblis liigitatakse raamatuid sisu alusel nt ajalooline, poeetiline ja prohvetlik.

Uue Testamendi raamatute järjekord on tavaliselt järgmine: neli evangeeliumi ja Apostlite teod; Pauluse kirjad; Jaakobuse, Peetruse, Johannese ja Juuda üldised kirjad ning Johannese ilmutus.

Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik austab Piiblit ja peab sellest lugu ning kinnitab samuti, et Issand jätkab täiendava ilmutuse andmist oma prohvetite vahendusel viimsel ajal, mis toetab ja kinnitab piibellikku aruannet Jumala läbikäimisest inimkonnaga.