Tarkus Vt ka Mõistma, mõistus; Teadmised; Tõde Jumalalt saadud võime või and õigesti otsustada. Tarkust omandatakse kogemuste ja uurimise kaudu ning Jumala nõu järgides. Ilma Jumala abita puudub inimesel tõeline tarkus (2Ne 9:28; 27:26). Jumal andis Saalomonile tarkust, 1Kn 5:9–10. Tarkuse algus on see: taotle tarkust! Õp 4:7. Kes muretseb enesele targa südame, armastab oma hinge, Õp 19:8. Jeesus edenes tarkuses, Lk 2:40, 52. Kui kellelgi teist on puudu tarkusest, see palugu Jumalalt, Jk 1:5 (ÕL 42:68; JSA 1:11). Ma räägin teile neid asju, et te võiksite õppida tarkust, Mo 2:17. Õpi tarkust oma nooruses! Al 37:35. Pühad leiavad tarkust ning suuri teadmiste aardeid, ÕL 89:19. See, kes ei tea, õppigu tarkust, alandades iseennast ja hüüdes Issanda poole, ÕL 136:32.