Liha Vt ka Keha; Lihalik; Loomupärane inimene; Surelik, surelikkus Sõna liha on mitmetähenduslik: 1) pehme lihaskude, millest koosneb inimeste, loomade, lindude või kalade keha; 2) surelikkus või 3) inimese füüsis ehk lihalik olemus. Lihaskude Loomad olgu teile roaks, 1Ms 9:3. Loomi ei tohi tappa asjata, JST, 1Ms 9:10–11 (ÕL 49:21). Loomad ja linnud on inimesele toiduks ja riietuseks, ÕL 49:18–19 (ÕL 59:16–20). Me peaksime sööma liha säästlikult, ÕL 89:12–15. Surelikkus Jeesus on Isast ainusündinu surelikkuses, Jh 1:14 (Mo 15:1–3). Aadam sai esimeseks lihaks, Ms 3:7. Inimese lihalik olemus Neetud on mees, kes teeb liha oma käsivarreks, Jr 17:5. Vaim on küll valmis, kuid liha on nõder, Mk 14:38. Lihahimu ei ole Isast, 1Jh 2:16. Nefi oli kurb oma liha ja süütegude pärast, 2Ne 4:17–18, 34. Ärge allutage end kuradile ega lihale! 2Ne 10:24.