Taavet

Muistse Iisraeli kuningas Vanas Testamendis.

Taavet oli Iisai poeg Juuda suguharust. Ta oli vapper noormees, kes tappis lõukoera, karu ja vilistist hiiglase Koljati (1Sm 17). Taavet valiti ja võiti Iisraeli kuningaks. Nii nagu Saul, nii oli ka tema täiskasvanuna süüdi tõsistes kuritegudes, kuid vastupidiselt Saulile suutis ta neid tõeliselt kahetseda. Seetõttu leidis ta andestust kõiges peale Uurija mõrva (ÕL 132:39). Tema elu võib jagada nelja ossa: kui ta oli 1) Petlemmas karjus (1Sm 16–17); 2) kuningas Sauli õukonnas (1Sm 18:1–19:18); 3) põgenik (1Sm 19:18–31:13; 2Sm 1:1–27); 4) Juuda kuningas Hebronis (2Sm 2–4) ja hiljem kogu Iisraeli kuningas (2Sm 5–24; 1Kn 1:1–2:11).

Kui Taavet patustas Batsebaga abielu rikkudes, järgnes sellele terve rida õnnetusi, mille tõttu olid tema viimased kakskümmend eluaastat rikutud. Rahvas tervikuna oli tema valitsemise ajal edukas, kuid Taavet ise kannatas oma pattude tagajärgede all. Perekonnas oli üks pidev vaenutsemine, mis lõppes Absalomi ja Adonija puhul avaliku mässuga. Nende juhtumitega läks täide see, mida prohvet Naatan oli Taavetile tema patuga seoses teada andnud (2Sm 12:7–13).

Nendest õnnetustest hoolimata oli Taaveti valitsusaeg kõige säravam iisraellaste ajaloos, sest 1) ta liitis suguharud üheks rahvaks, 2) ta kindlustas, et riik kuulub vaieldamatult neile, 3) ta võttis riigi juhtimisel aluseks õige usu, nii et Jumala tahe oli Iisraeli seaduseks. Sel põhjusel vaadeldi Taaveti valitsusaega hiljem kui rahva kuldajastut ja kui võrdkuju veel hiilgavamale ajale, mil tuleb Messias (Js 16:5; Jr 23:5; Hs 37:24–28).

Taaveti elu illustreerib seda, kui vajalik on kõikidel inimestel õigemeelselt lõpuni vastu pidada. Noorena öeldi tema kohta, et ta on mees Jehoova „oma südame järgi” (1Sm 13:14); mehena rääkis ta Vaimuga ja sai palju ilmutusi. Ometi maksis ta kõva hinda, kuna ei kuuletunud Jumala käskudele (ÕL 132:39).