Johannes, Sebedeuse poeg
Uues Testamendis üks Kaheteistkümnest Apostlist, Sebedeuse poeg ja Jaakobuse vend. Varasematel eluaastatel oli ta kalur (Mk 1:17–20). Ta on ilmselt see Ristija Johannese nimetu jünger, keda mainitakse Jh 1:40. Hiljem sai ta kutse olla Jeesuse Kristuse jünger (Mt 4:21–22; Lk 5:1–11). Ta kirjutas Johannese evangeeliumi, kolm kirja ja Ilmutuse raamatu. Ta oli üks kolmest, kes olid koos Issandaga Jairuse tütre ülesäratamise ajal (Mk 5:35–42), Kirgastamise mäel (Mt 17:1–9) ja Ketsemanis (Mt 26:36–46). Oma kirjatöös viitab ta endale kui jüngrile, keda Jeesus armastas (Jh 13:23; 21:20), ja kui „teisele jüngrile” (Jh 20:2–8). Jeesus pani talle ja tema vennale nimeks ka Boanerges, „Kõuepojad” (Mk 3:17). Temale viidatakse sageli ka ristilöömist ja ülestõusmist puudutavates lugudes (Lk 22:8; Jh 18:15; 19:26–27; 20:2–8; 21:1–2). Johannes pagendati hiljem Patmosele, kus ta kirjutas Ilmutuse raamatu (Ilm 1:9).
Johannest mainitakse sageli viimse aja ilmutustes (1Ne 14:18–27; 3Ne 28:6; Et 4:16; ÕL 7; 27:12; 61:14; 77; 88:141). Nendes lõikudes kinnitatakse Piibli ülestähendust Johannesest ning antakse samuti aimu tema suurepärasusest ja selle töö tähtsusest, mille Issand on andnud talle teha maa peal Uue Testamendi ja viimsel ajal. Viimse aja pühakirjadest saab selgeks, et Johannes ei surnud, vaid et tal lubati jääda maa peale teenimistöö tegijana kuni Issanda teise tulemiseni (Jh 21:20–23; 3Ne 28:6–7; ÕL 7).
Johannese kirjad
Kuigi nende kolme kirja kirjutaja ei maini end nimepidi, sarnaneb nende keelekasutus nii tugevasti apostel Johannese keelekasutusega, et teda eeldatakse olevat kirjutanud kõik kolm kirja.
Johannese 1. kirja 1. peatükis manitsetakse pühasid olema osaduses Jumalaga. Peatükis 2 rõhutatakse, et pühad tunnevad Jumalat kuulekuse kaudu, ja õpetatakse, et nad ei armastaks maailma. Peatükis 3 kutsutakse kõiki saama Jumala lasteks ja armastama üksteist. Peatükis 4 selgitatakse, et Jumal on armastus ja elab nendes, kes teda armastavad. Peatükis 5 selgitatakse, et pühad sünnivad Jumalast läbi usu Kristusesse.
Johannese 2. kiri sarnaneb Johannese 1. kirjaga. Selles kirjas rõõmustab Johannes „äravalitud emanda” laste ustavuse üle.
Johannese 3. kirjas kiidetakse inimest, keda kutsutakse Gaajuseks, tema ustavuse ja abi eest neile, kes armastavad tõde.
Johannese evangeelium
Selles Uue Testamendi raamatus tunnistab apostel Johannes, et 1) Jeesus on Kristus ehk Messias ja et 2) Jeesus on Jumala poeg (Jh 20:31). Need sündmused Jeesuse elus, mida Johannes kirjeldab, on hoolikalt välja valitud ja ritta seatud seda eesmärki silmas pidades. Raamat algab avaldusega Kristuse seisusest surelikkusele eelnevas elus: ta oli Jumalaga, ta oli Jumal ja ta oli kõikide asjade looja. Ta sündis lihas kui Isa Ainusündinud Poeg. Johannes toob välja Jeesuse teenimistöö käigu, pannes suurt rõhku tema jumalikkusele ja ta surnuist ülestõusmisele. Ta kinnitab selgelt, et Jeesus on Jumala Poeg, millest annavad tunnistust imed, pealtnägijad, prohvetid ja Kristuse enda hääl. Johannes õpetab, vastandades valgust ja pimedust, tõde ja eksimust, head ja halba, Jumalat ja kuradit. Üheski teises ülestähenduses pole vast Jeesuse pühadust ja juudi rahvusest valitsejate truudusetust nii selgesti välja toodud.
Johannes kirjutas peamiselt Kristuse teenimistööst Judeas, eriti tema sureliku teenimistöö viimasest nädalast, samas kui Matteus, Markus ja Luukas kirjutasid peamiselt tema teenimistööst Galileas. Mitmeid asju sellest evangeeliumist selgitatakse viimse aja ilmutuses (ÕL 7 ja ÕL 88:138–141).
Leidmaks peatükkide kokkuvõtteid vt „Evangeeliumid”.