Johannese ilmutus

Viimane raamat Uues Testamendis, mis koosneb apostel Johannesele antud ilmutusest. Tal võimaldati näha maailma ajalugu, eriti viimaseid aegu (Ilm 1:1–2; 1Ne 14:18–27; ÕL 77). Johannese ilmutust tuntakse ka apokalüpsisena.

Johannes sai selle ilmutuse Issanda päevast Patmose saarel (Ilm 1:9–10) Aasia ranniku lähedal mitte eriti kaugel Efesosest. Ilmutuse täpne aeg pole teada.

Võtmed raamatu mõistmiseks on ära toodud pühakirjakohtades 1Ne 14:18–27 ja ÕL 77 (Et 4:15–16).

Peatükid 1–3 on raamatu sissejuhatus ja kirjad seitsmele kogudusele Aasias. Johannes kirjutas need kirjad, et aidata pühadel lahendada teatud probleeme. Peatükkides 4 ja 5 on kirjas Johannesele antud nägemused, mis näitavad Jumala ja Kristuse ülevust ja õigemeelset väge. Peatükkides 6–9, 11 kirjutas Johannes, et ta nägi raamatut, mis oli pitseeritud seitsme pitseriga, kus iga pitser esindab tuhandet aastat maa ilmalikus ajaloos. Nendes peatükkides käsitletakse peamiselt seitsmenda pitseri sündmusi (vt Ilm 8–9; 11:1–15). Peatükis 10 kirjeldatakse raamatut, mille Johannes ära sõi. See raamat esindab teda tulevikus ees oodanud misjonit. Peatükis 12 on kirjas nägemus kurjusest, mis sai alguse taevas, kui Saatan hakkas vastu ja heideti välja. Sõda, mis seal alguse sai, jätkub maa peal. Peatükkides 13, 17–19 kirjeldas Johannes pahelisi maapealseid kuningriike, mis on Saatana võimu all, ja pani kirja nende saatuse, k.a kurjuse lõpliku hävinemise. Peatükkides 14–16 kirjeldatakse pühade õigemeelsust keset kurjust vahetult enne Kristuse teist tulemist. Peatükkides 20–22 kirjeldatakse millenniumi, ilusat Uue Jeruusalemma linna ja maa ajaloo viimaseid sündmusi.