Surematu, surematus Vt ka Jeesus Kristus; Lepitama, lepitus; Päästmine, pääste; Surelik, surelikkus; Ülestõusmine Seisund, kus elatakse igavesti ülestõusnuna, alistumata füüsilisele surmale. Ta on üles tõusnud, Mk 16:6. Nõnda tehakse ka kõik elavaks Kristuses, 1Kr 15:22. Surm on neelatud, kui surev riietub surematusega, 1Kr 15:53–54. Kristus on hävitanud surma ja toonud kadumatu põlve, 2Tm 1:10. Surematus on vaimu taastamine keha külge, 2Ne 9:13. Vaimud ühinevad oma kehadega, saades surematuks, nii et nad ei saa enam surra, Al 11:45. Ustavad kroonitakse surematuse ja igavese eluga, ÕL 75:5. Maa saab pühitsetud ja surematuks, ÕL 77:1 (ÕL 130:9). Jumala töö ja hiilgus on tuua inimesele surematus ja igavene elu, Ms 1:39.