2010–2019
Tundes, armastades ja kasvades

Tundes, armastades ja kasvades

Minu palve on, et me kõik võiksime mõista oma osa selles suures teenimistöös, et võiksime saada rohkem Tema sarnaseks.

2016. aastal külastas Templiväljaku Tabernaakli koor Hollandit ja Belgiat. Ja kuna ma olin selle elevust tekitava sündmusega seotud, oli mul võimalus kahel korral nende esinemist nautida.

Mõtlesin nende esinemise ajal, milline tohutu ettevõtmine on tuua kohale niivõrd suur koor. Mulle jäi silma suur gong, mida oli raske ja tõenäoliselt kulukas kohale tuua võrreldes viiuli, trompeti või teiste pillidega, mida saab lihtsalt kaenlasse võtta. Nägin, kui vähe seda gongi tegelikult kasutati – seda löödi vaid paar korda –, samal ajal kui väiksemaid pille kasutati pea kogu kontserdi jooksul. Mõtlesin, et ilma gongihelita poleks see esinemine olnud sama hea, ja nii tuli suure gongi üle ookeani toomine ette võtta.

Mõnikord võime tunda, et oleme nagu see gong, kõlbame üksnes mängima väikest osa kogu esinemises. Kuid lubage mul teile öelda, et teie heli muudab väga palju.

Me vajame kõiki pille. Osa meist õpib kergesti ja neil läheb koolis väga hästi, mõnel on kunstianded. Mõned disainivad ja ehitavad asju või kannavad teiste eest hoolt, kaitsevad või õpetavad neid. Me kõik oleme vajalikud, et lisada sellele maailmale värvi ja tähendust.

Ma sooviksin kõnelda neile, kes tunnevad, et neil pole midagi anda, või kes usuvad, et nad pole kellegi jaoks tähtsad või väärtuslikud, ja neile, kes tunnevad ehk, et nad on maailma naba, ja kõigile, kes jäävad selle kahe vahele.

Kus tahes te eluteel olete, võib mõni teist tunda end nii ülekoormatuna, et arvab, et polegi enam sel rajal. Ma tahan kutsuda teid pimedusest valgusesse astuma. Evangeeliumi valgus annab sooja ja tervendab ning aitab teil mõista, kes te tegelikult olete ja mis on teie elu eesmärk.

Mõned meist on uidanud keelatud radadel, püüdes seal õnne leida.

Armastav Taevane Isa kutsub meid kõndima jüngrirajal ja Tema juurde tagasi pöörduma. Ta armastab meid täiusliku armastusega.1

Kuidas seda teha? Seda saab teha, kui aitame üksteisel teenides mõista, kes me oleme.

Minu jaoks on teenimine jumaliku armastuse rakendamine.2 Niimoodi loome keskkonna, kus nii andjal kui ka saajal tekib soov meelt parandada. Teisisõnu muudame suunda ja tuleme Talle lähemale ning muutume rohkem meie Päästja Jeesuse Kristuse sarnaseks.

Näiteks pole vaja oma abikaasale ja lastele pidevalt rääkida, kuidas nad areneda võivad. Nad juba teavad seda. Kuid luues armastava keskkonna, annab see neile väe teha oma elus vajalikud muudatused ja paremaks inimeseks saada.

Sel moel muutub meeleparandus igapäevaseks puhastavaks protsessiks, mis võib hõlmata halva käitumise eest vabandamist. Mäletan ja kogen siiani olukordi, kus olen olnud liiga kärme kohut mõistma või liiga aeglane kuulama. Ja päeva lõpus palvet tehes tunnen taevast armastavat nõuannet meelt parandada ja paremaks saada. Armastav keskkond, mille lõid esmalt mu vanemad, vend ja õed ning hiljem mu naine, lapsed ja sõbrad, on aidanud mul paremaks inimeseks saada.

Me kõik teame, milles võiksime paremad olla. Seda pole vaja korduvalt üksteisele meelde tuletada, küll on aga vaja üksteist armastada ja teenida ning seda tehes loome muutumiseks soodsa kliima.

Sellessamas keskkonnas õpime, kes me tegelikult oleme ja mis on meie roll selles maailma ajaloo viimases peatükis enne Päästja teist tulemist.

Kui mõtisklete oma rolli üle, kutsuksin teid üles leidma endale kohta, kus saate üksi olla ja paluda, et Taevane Isa teile teada annaks, millist osa mängida. See vastus tuleb tõenäoliselt tasapisi ja seejärel veelgi selgemalt, kui oleme oma jalad veelgi kindlamalt lepingu- ja teenimisrajale seadnud.

Me kogeme mõningaid samu raskusi, millega Joseph Smith keset sõnasõda ja eriarvamuste möllu silmitsi seisis. Nagu me loeme tema enda ülestähendusest, siis ütles ta endale tihti: „Mida ma pean tegema? Millised neist kõikidest usulahkudest on õiged; või on nad kõik eksiteel? Kui mõni neist on õige, siis milline see on, ja kuidas mina seda teada saaksin?”3

Jaakobuse kirjast saadud teadmistega, kus öeldakse „Aga kui kellelgi teist on puudu tarkusest, see palugu Jumalalt, kes kõigile annab suisa ega tee etteheiteid, ja siis antakse temale”,4 jõudis Joseph lõpuks kindlale otsusele paluda Jumalat.5

Edasi loeme, et see oli esimene kord tema elus, kui ta seda tegi, sest hoolimata sellest, et tema hinges valitses pidev segadus, polnud ta veel ealeski proovinud palvetada valju häälega.6

Ja nii võib see ka meil olla esimene kord, kus kõneleme oma Loojaga viisil, mida pole varem teinud.

Josephi püüdluse tulemusena ilmusid Taevane Isa ja Tema Poeg Jeesus Kristus, kutsudes teda nimepidi, ja selle tulemusel on meil palju selgem arusaam sellest, kes me oleme ja et oleme tõepoolest olulised.

Edasi loeme, et õrna teismeea aastatel kiusasid Josephit taga need, kes oleksid pidanud olema tema sõbrad ja kes oleksid pidanud teda lahkelt kohtlema.7 Ja nii võime jüngrielu elades oodata mõningast vastuseisu.

Kui tunnete praegu, et te pole võimelised olema osa orkestrist ja meeleparanduse rada tundub teie jaoks raske olevat, siis palun teadke, et kui me jätkuvalt püüame, võetakse meie õlgadelt koorem ja me näeme taas valgust. Taevane Isa ei jäta meid kunagi üksi, kui me Tema poole pöördume. Me võime kukkuda ja püsti tõusta ning Ta aitab meil põlvedelt tolmu ära pühkida.

Mõned meist on haavatud, kuid Issanda esmaabipakis on piisavalt suured plaastrid, et kõik meie haavad kinni katta.

Nii on see armastus, see täiuslik armastus, mida me nimetame ka ligimesearmastuseks ehk Kristuse puhtaks armastuseks,8 mida vajame oma kodudes, kus vanemad teenivad lapsi ja lapsed vanemaid. Selle armastuse abil muudetakse südameid ja tekib soov teha Tema tahet.

See on see armastus, mida omavahelises suhtlemises Taevase Isa laste ja Tema Kiriku liikmetena vajame ja mis võimaldab meil kaasata kõik muusikainstrumendid oma orkestris, olles seeläbi võimelised koos inglikooridega hiilgavalt esinema, kui Päästja taas tuleb.

See on armastus, valgus, mis peab särama ja valgustama meie ümbrust, kui oma igapäevaelu elame. Inimesed panevad seda valgust tähele ja see tõmbab neid enda poole. See on sedalaadi misjonitöö, mis kutsub teisi: tulge ja vaadake, tulge ja aidake ning tulge ja jääge. 9 Kui oleme selle suure töö ja meie osa kohta selles tunnistuse saanud, siis palun rõõmustagem koos meie armastatud prohveti Joseph Smithiga, kes kuulutas: „Sest ma ju nägin nägemust, ma teadsin seda ja teadsin ka, et Jumal teab seda”.10

Ma tunnistan teile, et ma tean, kes ma olen, ja ma tean ka, kes teie olete. Me kõik oleme meid armastava Taevase Isa lapsed. Ta ei saatnud meid siia ebaõnnestuma, vaid hiilgavalt Tema juurde tagasi pöörduma. Minu palve on, et me kõik võiksime mõista oma osa suures teenimistöös, et võiksime saada rohkem Tema sarnaseks, kui Päästja naaseb. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.