2010–2019
Pühade rõõm

Pühade rõõm

Rõõm tuleb, kui pidada Kristuse käske, saada Tema kaudu jagu kurbusest ja nõrkusest ning teenida, nagu Tema teenis.

Lehhi pojapoeg, Mormoni Raamatu prohvet Enos, pani kirja ühe varem elus saadud erakordse kogemuse. Üksinda metsas jahti pidades hakkas Enos mõtisklema oma isa, Jaakobi õpetuste üle. Ta jutustas: „Sõnad, mida ma olin tihti kuulnud oma isa rääkimas igavesest elust ja pühade rõõmust, vajusid sügavale mu südamesse.”1 Tundes hinges nälga vaimsuse järele, laskus Enos põlvili palvesse, tähelepanuväärsesse palvesse, mis kestis kogu päeva kuni ööni; palvesse, mis tõi kaasa üliolulisi ilmutusi, kinnitust ja lubadusi.

Enose kogemuses on palju õpetlikku, kuid täna paelub mu tähelepanu Enose mälestus sellest, et ta isa oli rääkinud tihti „pühade rõõmust”.

Kolm aastat tagasi kõneles president Russell M. Nelson sel konverentsil rõõmust.2 Muu hulgas ütles ta:

„Meie rõõmul on vähe pistmist meie elus valitseva olukorraga, küll aga on see seotud sellega, millele elus tähelepanu pöörame.

Kui meie tähelepanu keskmes on Jumala päästmisplaan, ‥ Jeesus Kristus ja Tema evangeelium, võime tunda rõõmu vaatamata sellele, mis meie elus aset leiab – või aset ei leia. Rõõm tuleb Temalt ja tänu Temale. ‥ Sest viimse aja pühade jaoks tähendab Jeesus Kristus rõõmu!”3

Pühad on need, kes on sõlminud ristimise kaudu evangeeliumilepingu ning püüavad järgida Kristust ja Tema jüngreid.4 Seega tähendab „pühade rõõm” rõõmu, mis tuleb Kristuse-sarnaseks saamisest.

Tahan kõneleda rõõmust, mis tuleb, kui pidada Tema käske; rõõmust, mis tekib, kui saada Tema kaudu jagu kurbusest ja nõrkusest, ning rõõmust, mis on omane Tema-sarnasele teenimisele.

Rõõm Kristuse käskude pidamisest

Elame hedonismiajastul, mil paljud seavad Issanda käskude tähtsuse kahtluse alla või lihtsalt ei pööra neile tähelepanu. Pole harv juhus, kui inimesed, kes eiravad jumalikke juhiseid, nt kõlbelise puhtuse seadust, aususestandardit ja hingamispäeva pühadust, näivad olevat edukad ja nautivat kõike head, mida elu pakub, ajuti lausa rohkem kui need, kes püüavad olla kuulekad. Mõni hakkab juurdlema, kas selline pingutus ja ohverdamine on seda väärt. Kord nurises vana aja Iisraeli rahvas:

„Ilmaaegu on Jumalat teenida! Ja mis kasu on meil tema käsu täitmisest või leinariietuses vägede Jehoova palge ees käimisest?

Nüüd me aga kiidame õndsaks ülbeid! Needki elavad edasi, kes pattu teevad, need koguni kiusavad Jumalat ja pääsevad!”5

Oodake vaid, ütles Issand, kuni „sel[le] päeva[ni], mille ma valmistan. ‥ Ja te näete ‥ vahet õige ja õela vahel, selle vahel, kes teenib Jumalat, ja selle vahel, kes teda ei teeni!”6 Õelad võivad tunda „rõõmu nende tegudest teatud ajaks”, kuid see on alati ajutine.7 Pühade rõõm jääb kestma.

Jumal näeb asju õigest vaatenurgast ja jagab seda vaatenurka meiega oma käskude kaudu, juhatades meid tõhusalt surelikkuse lõksudest ja aukudest mööda igavese rõõmu suunas. Prohvet Joseph Smith on selgitanud: „Tema käsud õpetavad meid igavikku silmas pidades, sest Jumal näeb meid, otsekui oleksime igavikus; Jumal elab igavikus ja ei vaata asjadele nii, nagu vaatame meie.”8

Ma pole kohanud kedagi, kes on hilisemas eas evangeeliumi leidnud ega soovi, et see oleks juhtunud varem. „Oi millised halvad valikud ja vead oleksid võinud jääda tegemata,” ütlevad nad. Issanda käsud on meile juhiseks paremate valikute ja õnnelikemate tulemusteni. Oo, kuidas peaksime rõõmustama ja Teda tänama, et Ta on näidanud meile oivalisemat teed.

Õde Kalombo Rosette Kamwanya Kongo Demokraatlikust Vabariigist, kes teenib praegu Côte d’Ivoire’i Vabariigi Abidjani Läänemisjonil, paastus ja palvetas kolm päeva, et leida, mis suunas ta peaks Jumala tahtel minema. Ta nägi öösel ebatavalist und, kus talle näidati kahte hoonet, kirikuhoonet ja templit, nagu ta on nüüd aru saanud. Ta hakkas unes nähtud kirikuhoonet otsima ja leidis selle peagi üles. Tahvlil oli kirjas „Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik”. Õde Kamwanya sai ristitud ning seejärel ristiti ka tema ema ja kuus venda. Õde Kamwanya ütles: „Tundsin end evangeeliumi vastu võttes vabaks lastud puurilinnuna. Mu süda pakatas rõõmust. ‥ Olin kindel, et Jumal armastab mind.”9

Issanda käske pidades on meil võimalik tunda Tema armastust täielikumalt ja kergemini. Käskude kitsas ja ahas rada juhatab otse elupuu juurde, ja see puu ning selle „kõikidest asjadest kõige ihaldusväärsem”10 ja magusam vili sümboliseerivad Jumala armastust ning täidavad hinge „ülimalt suure rõõmuga”11. Päästja on öelnud:

„Kui te peate minu käsusõnu, siis te jääte minu armastusse, nõnda nagu mina olen pidanud oma Isa käsusõnu ja jään tema armastusse.

„Seda ma olen teile rääkinud, et minu rõõm oleks teie sees ja teie rõõm saaks täielikuks.”12

Rõõm raskuste ületamisest Kristuse kaudu

Ka siis, kui meid peetakse käskude pidamisel ustavaks, tuleb ette katsumusi ja tragöödiaid, mis võivad meie rõõmu rikkuda. Kuid kui püüame ületada neid raskusi Päästja abil, on meil oodata rõõmu nii praegu kui ka edaspidi. Kristus kinnitas oma jüngritele: „Maailmas on teil ahastust, aga olge julged, mina olen maailma ära võitnud!”13 Katsumusest ja kurbusest saab rõõm, kui pöörduda Tema poole, kuuletuda Talle, siduda end Temaga. Toon ühe näite.

Jack Rushton teenis 1989. aastal Ameerika Ühendriikide California osariigis Irvine’i vaia juhatajana. Perega California rannikul puhates oli Jack parasjagu surfamas, kui laine lennutas ta veealuse kalju vastu ning ta murdis kaela ja vigastas tõsiselt selgroogu. Hiljem ütles Jack: „Teadsin kohe, kui kaljut tabasin, et olen halvatud.”14 Ta ei suutnud enam iseseisvalt rääkida ega isegi hingata.15

Sugulased, sõbrad ja vaialiikmed kogunesid vend Rushtoni ja tema naise, Jo Anne’i ümber, ning lisaks muudele asjadele ehitasid ümber osa nende majast, et kohandada seda Jacki ratastoolile. Jo Anne’ist sai järgmiseks 23 aastaks Jacki peamine hooldaja. Viidates Mormoni Raamatu lugudele, kuidas Issand külastas oma rahvast nende kannatustes ja tegi nende koormad kergeks,16 ütles Jo Anne: „Mind hämmastab sageli, kui kerge südamega ma oma abikaasa eest hoolitsen.”17

Hingamissüsteemi korrigeerimisega taastus Jacki kõnevõime ning aasta jooksul kutsuti ta evangeeliumiõpetuseklassi õpetajaks ja vaia patriarhiks. Kui ta andis patriarhaalset õnnistust, asetas teine preesterluse hoidja vend Rushtoni käe õnnistuse saaja pea peale ning toetas õnnistuse ajal ta kätt ja käsivart. Jack suri esimesel jõulupühal 2012. aastal, pärast 22 aasta pikkust pühendunud teenimist.

Kord täheldas Jack intervjuu käigus: „Meie kõigi elus esineb probleeme. See lihtsalt kuulub siin maa peal olemise juurde. Ja osa inimeste arvates kaitseb religioon või Jumalasse uskumine halva eest. See ei ole minu arvates asja mõte. Halbade asjade juhtumine on paratamatu ja asja mõte on minu arvates selles, et kui meie usk on tugev, suudame probleemidega nende juhtudes toime tulla. ‥ Mu usk ei löönud kunagi vankuma, kuid see ei tähenda, et mul polnud masendushooge. Arvan, et esmakordselt elus jõudis kätte mu võimete piir ja mul polnud sõna otseses mõttes kellegi poole pöörduda. Nii pöördusin Issanda poole ja tunnen tänini vahetut rõõmu.”18

Kätte on jõudnud päev, mil need, kes püüavad toetada riiete, meelelahutuse ja seksuaalse puhtusega Issanda käitumisnorme, langevad vahel sotsiaalmeedias ja isiklikult halastamatu rünnaku alla. Tavaliselt on nendeks pilkamise ja tagakiusamise risti kandvateks pühadeks noored ja noored täiskasvanud, aga ka naised ja emad. Sellisest väärkohtlemisest pole kerge üle olla, kuid pidage meeles Peetruse sõnu: „Kui teid solvatakse Kristuse nime pärast, siis te olete õndsad, sest au ja Jumala Vaim hingab teie peal: [nemad räägivad temast halba, kuid teie austate teda].”19

Aadam ja Eeva olid Eedeni rohuaias „süütuse seisundi[s], tundmata rõõmu, sest nad ei tundnud viletsust”20. Vastutusvõimeliste isikutena tunneme rõõmu kõiksugu viletsuse vormide ületamisest, olgu selleks siis patt, katsumus, nõrkus või mõni muu õnne takistaja. See rõõm tuleb sellest, kui tunnetada jüngrirajal edusamme, kui „saad[a] andeks oma patud ja saad[a] meelerahu”21, kui tunda hinge avardumas ja kasvamas Kristuse armu läbi.22

Rõõm Kristuse-sarnasest teenimisest

Päästjale teeb rõõmu meile surematuse ja igavese elu toomine.23 President Russell M. Nelson on öelnud Päästja lepitusest kõneledes:

„Nagu kõigi asjade puhul, nii on meie ülim eeskuju Jeesus Kristus, „kes risti kannatas temale oodatava rõõmu pärast” (Hb 12:2). Mõelge sellele! Et pidada vastu kõige piinavamale kogemusele, mida on kunagi maa peal talutud, keskendus Päästja rõõmule!

Ja mis oli selleks Temale oodatavaks rõõmuks? Kindlasti kuulus selle hulka rõõm meie puhastamisest, tervendamisest ja tugevdamisest; rõõm kõigi nende pattude eest maksmisest, kes meelt parandavad; rõõm meile võimaluse andmisest, et saaksime naasta puhaste ja väärilistena koju, et elada koos oma taevaste vanemate ja peredega.”24

Sarnaselt on „meile oodatav rõõm” see, mida tekitab Päästja abistamine Tema lunastustöö tegemisel. Aabrahami seemne ja lastena25 osaleme kõigi maa perekondade õnnistamises „evangeeliumi õnnistustega, mis on pääste, nimelt igavese elu õnnistused”26.

Mulle meenuvad Alma sõnad:

„Ma rõõmutsen selle üle, et ehk ma võin olla tööriistaks Jumala käes, et tuua mõni hing meeleparandusele; ja see on minu rõõm.

Ja vaata, kui ma näen paljusid oma vendi tõeliste patukahetsejatena ja tulemas Issanda, oma Jumala juurde, siis on mu hing täis rõõmu. ‥

Aga ma ei tunne rõõmu ainult enda edu üle, vaid mu rõõm on veelgi täielikum minu vendade edu üle, kes on olnud Nefi maal. ‥

Nüüd, kui ma mõtlen nende minu vendade edu peale, siis kandub mu hing otsekui ära, lausa selle kehast eraldumiseni välja, nii suur on mu rõõm.”27

„Meile oodatava rõõmu” juurde kuuluvad ka Kirikus üksteise teenimise viljad. Ka siis, kui oleme millegi pärast heitunud või meil on pingeid, saame kannatlikult teenida, kui meie tähelepanu on keskendatud rõõmule, mida saame Jumalale heameele tegemisest, ning Tema lastele, meie vendadele ja õdedele, valguse, leevenduse ja õnne toomisest.

Kui vend David ja õde Susan Bednar viibisid möödunud kuul Port-au-Prince’i templi pühitsemise tõttu Haitil, said nad kokku ühe noore õega, kelle abikaasa oli mõned päevad varem traagilises õnnetuses surma saanud. Nad nutsid koos temaga. Ja ometi oli see kallis naine pühapäevasel pühitsemisteenistusel ukse peal oma kohal, naeratades mahedalt ja tervitades kõiki, kes templisse sisenesid.

Minu arvates tuleb ülim „pühade rõõm” teadmisest, et Päästja kostab nende eest,28 „ja mitte keegi ei suuda kujutleda seda rõõmu, mis täi[dab] meie hinge ‥, kui me kuu[leme Jeesust] palumas Isa meie eest”29. Ma tunnistan koos president Russell M. Nelsoniga, et rõõm on kingitus ustavatele pühadele, „kes on vastu pidanud maailma ristidele”30 ja kes „püü[avad] sihilikult elada õigemeelselt, nagu õpetas Jeesus Kristus”31. Olgu teie rõõm täielik, palvetan ma Jeesuse Kristuse nimel, aamen.