2010–2019
Päästja tõelised jüngrid

Päästja tõelised jüngrid

Me võime tunda kestvat rõõmu, kui meie Päästjast ja Tema evangeeliumist saab raamistik, mille ümber oma elu ehitame.

Vana Testamendi Haggai raamatus kirjeldatakse mõnevõrra peidetult inimesi, kellele oleks tulnud kasuks vanem Hollandi nõuanded. Ekslikult ei asetanud nad Kristust oma elu ja teenistuse keskmesse. Haggai maalib sõnadega mõtlemapanevad pildid, milles ta noomib inimesi, et nad Issanda koja ehitamise asemel oma mugavates kodudes istuvad.

„Ons teil endil aeg istuda oma vooderdatud kodades, kui see koda on varemeis?

Ja nüüd ütleb vägede Jehoova nõnda: pange tähele oma teguviisi!

Te külvate palju, aga saate pisut; sööte, aga kõht ei saa täis; joote, aga janu ei kao; riietute, aga ei saa sooja; ja kes teenib palgalisena, teenib katkisesse kukrusse!

Nõnda ütleb vägede Jehoova: pange tähele oma teguviisi!”1

Kuidas meeldivad teile need kirjeldused sellest, kui mõttetu on panna igavikulise väärtuseta asjad Jumala asjadest ettepoole?

Ühel sakramendikoosolekul, kus ma hiljuti viibisin, tsiteeris koju naasnud misjonär üht isa, kes tegi sellest mõttest täiusliku kokkuvõtte, öeldes oma lastele: „Mida meil siin vaja läheb, on vähem Wi-Fit ja rohkem Nefit!”

Kui ma viis aastat Lääne-Aafrikas elasin, nägin rohkelt näiteid sellest, kuidas inimesed loomulikult ja häbenemata evangeeliumi esikohale panid. Ühe näite sellest võib leida rehviparanduse ja rataste tasakaalustamise äri nimest Ghanas. Omanik pani sellele nimeks Sinu Tahte Joondamine.

Me võime tunda kestvat rõõmu2, kui meie Päästjast ja Tema evangeeliumist saab raamistik, mille ümber oma elu ehitame. Kuid väga kergesti võivad selleks raamistikuks saada hoopis selle maailma asjad, mille seas evangeelium on valikuline lisa või lihtsalt pühapäeviti kahe tunni jooksul kirikuskäimine. Kui lood on nii, siis on see samaväärne kui teenida oma palk „katkisesse kukrusse”.

Haggai räägib meile, et oleksime pühendunud, et olla evangeeliumi järgi elamisel „fair dinkum”, nagu me Austraalias ütleme. Inimesed on „fair dinkum”, kui nad on need, kes nad väidavad end olevat.

Ragbit mängides õppisin natuke, kuidas olla „fair dinkum” ja pühendunud. Õppisin, et kui mängisin kogu jõust, kui andsin endast kõik, siis tundsin mängust kõige suuremat rõõmu.

Minu lemmikmänguaasta oli aasta pärast keskkooli. Meie meeskond oli nii andekas kui ka pühendunud. Tol aastal võitsime meistritiitli. Kuid ühel päeval pidime mängima madala tasemega meeskonna vastu ja pärast mängu pidid kõik meeskonnaliikmed minema koos tüdrukutega iga-aastasele ülikooli tantsuõhtule. Mõtlesin, et kuna tuleb kerge mäng, peaksin vältima vigastada saamist, et võiksin täielikult tantsimist nautida. Selle mängu ajal ei olnud me vastasmeeskonnaga kokku põrkudes sama pühendunud, kui oleksime võinud olla, ja kaotasime. Mis veelgi hullem – sain mängu lõpuks väga paistes, paksu huule, mis kohtamisele minnes minu välimust sugugi ei parandanud. Ehk oli mul vaja õppetund saada.

Meil oli hoopis teine kogemus ühes hilisemas mängus, mille ajal olin täielikult pühendunud. Ühel hetkel jooksin tõsise kavatsusega vastu vastasmängijat ja tundsin kohe valu oma näos. Isa oli mulle õpetanud, et kunagi ei tohi lasta vastasel näha, et olen viga saanud, ja mängisin mängu lõpuni. Sel õhtul süüa üritades leidsin, et ei suuda hammustada. Järgmisel hommikul läksin haiglasse, kus röntgen kinnitas, et mul on lõualuumurd. Minu suu pandi järgnevaks kuueks nädalaks traadiga kinni.

Ma sain oma õppetunnid paistes huule ja lõualuumurru tähendamissõnast. Vaatamata mälestustele sellest, kuidas igatsesin kuue nädala jooksul, mil võisin vaid vedelat süüa, tahke toidu järele, ei kahetsenud ma oma katkist lõualuud, sest see oli juhtunud, kui andsin endast kõik. Kuid oma paistes huult kahetsen ma küll, sest see sümboliseeris seda, et olin end tagasi hoidnud.

Endast kõige andmine ei tähenda seda, et oleme pidevalt ümbritsetud õnnistustest või et meid saadab alati edu. Kuid see toob meile alati rõõmu. Rõõm ei ole mööduv nauding või isegi ajutine õnnetunne. Rõõm on kestev ja põhineb meie püüetel olla Issandale vastuvõetav.3

Üks näide sellest on lugu Oliver Grangerist. Nagu ütles juhataja Boyd K. Packer: „Kui pühad Kirtlandist Ohio osariigist minema aeti, ‥ jäeti Oliver maha, et ta müüks nende kinnisvara selle vähese eest, mis võimalik. Polnud erilist lootust, et tal seda teha õnnestub. Ja tõepoolest, tal ei õnnestunud seda teha!”4 Esimene Presidentkond oli andnud talle ülesande, mis oli keeruline, kui mitte öelda võimatu. Kuid Issand kiitis teda tema näiliselt ebaedukate jõupingutuste eest järgmiste sõnadega:

„Ma pean meeles oma teenijat Oliver Grangerit: Vaata, tõesti, ma ütlen temale, et tema nime peetakse pühana meeles põlvest põlve igavesest ajast igavesti, ütleb Issand.

Seepärast, ta võidelgu tõsiselt minu Kiriku Esimese Presidentkonna lunastamise eest, ‥ ja kui ta langeb, tõuseb ta taas üles, sest tema ohverdus on minule püham kui tema edu, ütleb Issand.”5

See tõde kehtib meie kõigi kohta – Issandale lähevad korda mitte meie edu, vaid meie ohverdus ja pingutused.

Teine näide tõelisest Jeesuse Kristuse jüngrist on meie kallis sõber Elevandiluurannikult Lääne-Aafrikas. See imeline ustav õde kannatas pikka aega oma abikaasa kohutavat emotsionaalset ja isegi mõningast füüsilist väärkohtlemist ning lõpuks nad lahutasid. Ta ei kaldunud kunagi kõrvale oma usust ja headusest, kuid mehe julmuse tõttu tundis naine end kaua aega haavatuna. Ta kirjeldas juhtunut oma sõnadega:

„Kuigi ma ütlesin, et andestasin talle, magasin ma haavaga, veetsin oma päevad selle haavaga. See oli kui põletushaav südames. Palju kordi palusin, et Issand selle minult ära võtaks, kuid see valu oli nii tugev, et uskusin tugevalt, et veedan sellega oma ülejäänud elu. See tegi haiget rohkem kui varases nooruses ema kaotamine; see tegi rohkem haiget kui isa ja isegi poja kaotus. See tundus suurenevat ja mu südant katvat, jättes ajuti mulje, et võin iga hetk surra.

Teistel kordadel küsisin endalt, mida Päästja oleks minu olukorras teinud, ja oleksin pigem öelnud: „Seda on liiga palju kanda, Issand.”

Siis ühel hommikul otsisin ma sellest kõigest tulenevat valu oma südames, uurisin sügavamalt ja otsisin seda oma hinges. Seda polnud kuskil. Hakkasin oma meeles loetlema kõiki põhjusi, miks peaksin end haavatuna tundma, kuid ei tundud seda valu. Ootasin terve päeva, et näha, kas tunnen oma südames valu, kuid ei tundnud seda. Seejärel põlvitasin ja tänasin Jumalat, et Ta lasi Issanda lepitaval ohverdusel minu heaks töötada.”6

See õde on nüüd õnnelikult pitseeritud imelise ustava mehega, kes teda sügavalt armastab.

Milline peaks olema meie hoiak, kui soovime olla tõelised Kristuse jüngrid? Ja mis on evangeelium meie joaks väärt, kui paneme „tähele oma teguviisi”, nagu soovitas Haggai?

Mulle meeldib see näide õigest hoiakust, mida näitas üles kuningas Lamooni isa. Mäletate tema algset viha, kui ta nägi, et tema pojaga on kaasas Ammon – nefilane rahva hulgast, keda laamanlased vihkasid. Ta tõmbas oma mõõga, et Ammoniga võidelda, ja peagi oli Ammoni mõõk tema kõril. „Nüüd, kuningas, kartes, et ta võib kaotada oma elu, ütles: „Kui sa heidad mulle armu, luban ma sulle, mida sa iganes küsid, kas või pool kuningriiki.””7

Pange tähele, mida ta pakkus – poolt kuningriiki.

Kuid hiljem, kui ta evangeeliumi mõistis, tegi ta teise pakkumise. Kuningas ütles: „Mida ma peaksin tegema, et saada seda igavest elu, millest sa oled rääkinud? Jah, mida ma pean tegema, et olla Jumalast sündinud, et see paheline vaim mu rinnast välja juuritaks ning ma saaksin tema Vaimu, et ma täituksin rõõmuga, et mind ei heidetaks viimsel päeval kõrvale? Vaata, ütles ta, ma annan ära kõik, mis mul on; jah, ma loobun oma kuningriigist, et ma võiksin saada selle suure rõõmu osaliseks.”8

Seekord oli ta valmis loobuma tervest kuningriigist, kuna evangeelium oli väärt rohkem kui kõik, mis tal oli! Ta oli evangeeliumi suhtes „fair dinkum”.

Seega on küsimus meist igaühe jaoks järgmine: kas ka meie oleme evangeeliumi suhtes „fair dinkum”? Sest millegi poolikult tegemine ei ole „fair dinkum”! Ja Jumal teatavasti ei kiida neid, kes on leiged.9

Pole mingit aaret ega hobi, ei positsiooni ega mingit sotsiaalmeediat, videomängu või sporti või tutvust kuulsusega ega midagi siin maa peal, mis oleks hinnalisem kui igavene elu. Seega on Issanda nõu igale inimesele: „Pange tähele oma teguviisi!”

Kõige paremini väljendavad minu tundeid Nefi sõnad: „Ma rõõmutsen selguse üle; ma rõõmutsen tõe üle; ma rõõmutsen oma Jeesuse üle, sest tema on lunastanud mu hinge põrgust.”10

Kas järgime tõeliselt Teda, kes andis endast kõik meie heaks? Teda, kes on meie Lunastaja ja meie Eestkostja Isa ees? Teda, kes oli ise täielikult pühendunud oma lepitavale ohverdusele ja on nüüd pühendunud oma armastuses, halastuses ja soovis, et meie saaksime tunda igavest rõõmu? Ma anun kõiki, kes neid sõnu kuulevad ja loevad: palun, palun ärge viivitage oma täieliku pühendumisega, kuni jõuate selleni mingil mitteeksisteerival ajal tulevikus. Saage fair dinkumiks nüüd ja tundke sellest rõõmu! Jeesuse Kristuse nimel, aamen.