Võtke oma rist enese peale
Oma risti enese peale võtmine ja Päästja järgimine tähendab jätkata usus Issanda rajal ning mitte anduda maistele harjumustele.
Kallid vennad ja õed! Me oleme nende viimase kahe päeva jooksul saanud imelisi õpetusi oma juhtidelt. Tunnistan teile, et kui püüame neid inspireeritud ja ajakohaseid õpetusi oma ellu rakendada, siis aitab Issand oma armu kaudu igaühel meist oma risti kanda ja teeb meie koormad kergeks.1
Kui Jeesus tuli Filippuse Kaisarea lähistele, siis ilmutas Päästja oma jüngritele, mida Ta peab kannatama Jeruusalemmas vanemate, ülempreestrite ja kirjatundjate käe läbi. Ta õpetas neile oma surma ja hiilgava ülestõusmise kohta.2 Sel ajahetkel ei mõistnud Tema jüngrid täielikult Tema jumalikku missiooni maa peal. Peetrus ise, kuuldes, mida Päästja oli öelnud, kutsus Ta kõrvale ja noomis Teda, öeldes: „Jumal hoidku, Issand! Ärgu seda sulle sündigu!”3
Et aidata oma jüngritel mõista, et Tema tööle pühendumine hõlmab allumist ja kannatamist, kuulutas Päästja rõhutatult:
„Kui keegi tahab minu järele tulla, siis ta salaku end ära ja võtku oma rist enese peale ja järgigu mind.
Sest kes iganes oma hinge tahab päästa, see kaotab selle; aga kes oma hinge kaotab minu pärast, see leiab selle.
Sest mis kasu on inimesel sellest, kui ta kogu maailma kasuks saaks, kuid oma hingele kahju teeks? Või mis lunastushinda võib inimene anda oma hinge eest?”4
Selle ütlusega rõhutas Päästja, et kõik, kes on valmis Teda järgima, peavad ennast salgama ja kontrollima oma soove, himusid ja kirgi, tuues ohvriks kõik, vajadusel ka elu, alludes täielikult Isa tahtele – just nagu Tema seda tegi.5 See ongi hind, mida tuleb maksta hinge päästmise eest. Jeesus kasutas tahtlikult ja metafoorselt risti sümbolit, et aidata oma jüngritel paremini mõista, mida ohverdus ja pühendumine Issanda aate nimel tõeliselt tähendavad. Risti kujund oli Tema jüngritele ja Rooma impeeriumi elanikele hästi teada, sest roomlased sundisid ristilöömisele määratud vange risti või ristpalki avalikult oma hukkamispaika kandma.6
Kuid alles pärast Päästja ülestõusmist suutsid jüngrid mõista kõike, mida oli Tema kohta kirjutatud7 ja mida oodati nendelt sellest ajast peale.8
Samamoodi peame meie kõik, vennad ja õed, avama oma meele ja südame, et täielikumalt mõista oma risti enda kanda võtmise ja Tema järgimise tähendust. Pühakirjadest õpime, et inimesed, kes soovivad oma risti enda kanda võtta, armastavad Jeesust Kristust sellisel viisil, et salgavad endile kõik jumalatu ja kõik maised himud ning peavad Tema käske.9
Meie kindlameelsus heita eemale kõik, mis on vastu Jumala tahtele, ja ohverdada kõik, mida meil palutakse anda, ning püüd järgida Tema õpetusi aitavad meil pidada vastu Jeesuse Kristuse evangeeliumi rajal – isegi katsumuste, meie hinge nõrkuse või sotsiaalsete survete ja Tema õpetuste vastaste maiste filosoofiatega silmitsi seistes.
Näiteks kinnitan ma neile, kes ei ole veel leidnud endale igavest kaaslast ja võivad tunda end üksildase või lootusetuna, või neile, kes on lahutatud ja tunnevad end hüljatu ja unustatuna, et teie jaoks tähendab Päästja kutse oma rist enda peale võtta ja Teda järgida seda, et jätkate usus Issanda rajal, jäädes sama väärikaks, ega anna järele maailma harjumustele, mis võivad meilt lõpuks röövida lootuse Jumala armastusele ja halastusele.
Sama põhimõte käib kõigi kohta, kes kogevad samasooveetlust ning tunnevad heitumust ja abitust. Ja võibolla just sellel põhjusel tunnevad paljud teist, et Jeesuse Kristuse evangeelium ei ole enam teie jaoks. Kui asjalood on nii, siis soovin teile kinnitada, et võite alati leida lootust Jumalas ja Tema õnneplaanis, Jeesuses Kristuses ja Tema lepitusohvris ning nende armastavate käskude järgi elamises. Oma täiuslikus tarkuses, väes, õigluses ja halastuses võib Issand meid endale pitseerida, et võiksime minna Tema juurde ja saada igavese pääste, kui oleme kindlad ja vankumatud käskude pidamisel10 ning alati tulvil häid tegusid.11
Nende jaoks, kes on korda saatnud tõsiseid patte, tähendab sellesama kutse vastuvõtmine muuseas seda, et tuleb end alandada Jumala ees ja pidada nõu Kiriku juhtidega, parandada meelt ja oma patud hüljata. See protsess õnnistab ka kõiki, kes võitlevad kurnavate sõltuvustega, nende seas meelemürgid, narkootikumid, alkohol ja pornograafia. Nende sammude astumine toob teid lähemale Päästjale, kes võib teid lõpuks vabastada süüst, kurbusest ja nii vaimsest kui ka füüsilisest orjusest. Lisaks võiksite soovi korral otsida tuge perelt, sõpradelt ja asjatundlikelt meditsiini- ja nõustamistöötajatelt.
Palun ärge andke kunagi alla järjepidevate ebaõnnestumiste pärast ega arvake, et te ei ole suuteline pattu hülgama ja sõltuvusest üle saama. Te ei saa endale lubada, et lõpetate oma püüdlused ja jätkate nõrkuses ja patus! Püüdke alati anda endast parim, näidates oma tegudega soovi puhastada astjat seestpoolt, nagu Päästja õpetas.12 Mõnikord tulevad lahendused teatud katsumustele alles pärast kuudepikkust järjepidevat pingutust. Mormoni Raamatus antud lubadus, et „pärast kõike, mida me saame teha, saame me päästetud armu läbi”,13 kehtib sellistes olukordades. Palun pidage meeles, et Päästja armu andi „ei anta meile ainult „pärast” kõike, mida me saame teha. Võime saada Tema armu enne kõiki omapoolseid pingutusi, nende ajal ja pärast neid”.14
Ma tunnistan, et kui püüame pidevalt oma katsumusi ületada, siis õnnistab Jumal meid usuandidega, et saada terveks ja saata korda imesid.15 Ta teeb meie heaks seda, mida me ei suuda ise enda heaks teha.
Lisaks, nende inimeste jaoks, kes on kibestunud, vihased, solvunud või tunnevad kurbust millegi pärast, mis pole nende jaoks lahendust leidnud või tundus ebaõiglasena, tähendab oma risti kandmine ja Päästja järgimine oma tunnete kõrvalejätmist ja Issanda poole pöördumist, et Ta võiks vabastada meid sellest meelelaadist ja aidata meil leida rahu. Kahjuks, kui hoiame kinni nendest negatiivsetest tunnetest ja emotsioonidest, siis leiame end elamas ilma Issanda Vaimu mõjuta. Me ei saa parandada meelt teiste inimeste asemel, kuid võime neile andestada – mitte lastes neil, kes on meile haiget teinud, meid pantvangis hoida.16
Pühakirjad õpetavad, et nendest olukordadest leidub väljapääs – kui palume meie Päästjal asendada meie kivise südame uue südamega.17 Et see võiks juhtuda, peame tulema oma nõrkustega Issanda ette18 ja paluma Tema abi ning andestust,19 eriti pühal hetkel, kui me igal pühapäeval sakramenti võtame. Otsustagem otsida Tema abi ning astugem see oluline, kuid raske samm, et andestada neile, kes on meile haiget teinud, et meie haavad võiksid hakata paranema. Ma luban teile, et seda tehes võite tunda leevendust, mis tuleb, kui teie süda on Issanda ees rahu leidnud.
1839. aastal Liberty vanglas viibides kirjutas prohvet Joseph Smith kirja Kiriku liikmetele, mis sisaldas prohvetlikke kuulutusi, mis käivad nende olude ja situatsioonide kohta. Ta kirjutas: „Kõik aujärjed ja võimkonnad, valitsused ja väed ilmutatakse ja antakse kõigile neile, kes on vapralt vastu pidanud, seistes Jeesuse Kristuse evangeeliumi eest.”20 Seepärast, mu kallid vennad ja õed, kõik, kes on võtnud enda peale Päästja nime, kes usaldavad Tema lubadusi ja lõpuni vastu peavad, saavad päästetud21 ja võivad elada Jumalaga lõputu õnne seisundis.22
Me kõik seisame oma elus silmitsi katsumusterohkete oludega, mis panevad meid tundma kurbust, abitust, lootusetust ja mõnikord isegi nõrgestavad meid. Osa nendest tunnetest võib panna meid küsima Issandalt: „Miks ma olen sellistes olukordades?” või „Miks ei täitu minu ootused? Sest ma ju teen kõik endast oleneva, et kanda oma risti ja järgida Päästjat!”
Mu kallid sõbrad! Peame meeles pidama, et risti enda kanda võtmine hõlmab alandlikkust Jumala ees ning Tema ja Tema lõputu tarkuse usaldamist. Me peame tunnistama, et Ta tunneb igaüht meist ja meie vajadusi. Samuti on oluline mõista, et Issanda ajastus erineb meie omast. Mõnikord soovime õnnistust ja seame Issandale ajapiirangu, et seda täita. Me ei või seada tingimusi oma ustavusele Tema suhtes, surudes Talle peale tähtaja meie soovide täidesaatmiseks. Seda tehes sarnaneme muistse aja skeptiliste nefilastega, kes pilkasid oma vendi ja õdesid, öeldes, et laamanlase Saamueli sõnade täitumise aeg oli möödas, tekitades seeläbi segadust nende seas, kes uskusid.23 Me peame usaldama Issandat piisavalt, et olla vagusi ja teada, et Tema on Jumal, et Ta teab kõiki asju ja et Ta tunneb igaüht meist.24
Hiljuti oli mul võimalus teenida ühte lesestunud õde Franca Calamassit, kes kannatab kurnava haiguse käes. Õde Calamassi oli oma perest esimene, kes liitus taastatud Jeesuse Kristuse Kirikuga. Kuigi tema abikaasa ei saanud kunagi ristitud, oli ta nõus misjonäridega kohtuma ja käis sageli Kiriku koosolekutel. Vaatamata nendele oludele püsis õde Calamassi ustavana ja kasvatas oma nelja last Jeesuse Kristuse evangeeliumis. Pärast abikaasa surma viis õde Calamassi oma lapsed templisse, kus nad võtsid osa pühadest talitustest ning nad pitseeriti perena kokku. Selle talitusega seotud lubadused andsid talle palju lootust, rõõmu ja õnne, mis aitasid tal elus edasi minna.
Kui ilmnesid tema haiguse esimesed tunnused, andis tema piiskop talle õnnistuse. Sel kohtumisel ütles ta oma piiskopile, et oli valmis leppima Issanda tahtega, väljendades nii oma usku saada terveks kui ka usku kannatada haigust elu lõpuni.
Oma külaskäigu ajal, kui hoidsin õde Calamassi kätt ja vaatasin talle silma, nägin ema palet ingellikult kumamas – peegeldamas tema kindlustunnet Jumala plaani vastu ja tema täiuslikku lootuse sära Isa armastuse ja plaani suhtes.25 Ma tundsin tema sügavat pühendumist jääda lõpuni kindlaks oma usule, võttes oma rist enda kanda hoolimata raskustest, millega ta silmitsi seisis. Selle õe elu on tunnistus Kristusest, usu ja Talle pühendumise väljendus.
Vennad ja õed! Soovin teile tunnistada, et oma risti enda kanda võtmine ja Päästja järgimine nõuab meilt, et järgiksime Tema eeskuju ja püüaksime saada Tema sarnaseks26, seistes kannatlikult silmitsi elu erinevate olukordadega, lükates endast eemale lihaliku inimese himud ja oodates Issanda ajastust. Üks psalmide autor on kirjutanud:
„Oota Jehoovat, ole vahva, ja su süda olgu kindel! Oh, oota Jehoovat!”27
„Meie abi ja meie kilp on tema!”28
Tunnistan teile, et kui käime oma Õpetaja jälgedes ja ootame Teda, kes on meie elu ülim ravitseja, toob see puhkust meie hingele ja teeb meie koormad kergeks.29 Ma tunnistan sellest Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.