2010–2019
Päästja puudutus
2019. a sügisene üldkonverents


Päästja puudutus

Kui tuleme Tema juurde, tuleb Jumal meid päästma kas siis selleks, et meid terveks teha või anda meile jõudu ükskõik mis olukorras vastu pidada.

Ligikaudu kaks tuhat aastat tagasi tuli Päästja pärast õndsakskiitmiste ja muude evangeeliumipõhimõtete õpetamist mäelt alla. Teel olles kõnetas teda pidalitõbine. Mees põlvitas austuse ja aupaklikkuse märgiks Kristuse ette ja otsis oma kannatustele leevendust. Tema palve oli lihtne: „Issand, kui sa tahad, võid sa mind puhtaks teha!”

Päästja sirutas seejärel käe, puudutas teda ja ütles: „Ma tahan, saa puhtaks!”1

Sellest õpime, et meie Päästja tahab meid alati õnnistada. Osa õnnistusi võib tulla kohe, osa võib võtta kauem aega ja osa võib tulla lausa pärast seda elu, kuid omal ajal õnnistused tulevad.

Paljuski pidalitõbise sarnaselt võime ka meie leida selles elus jõudu ja tröösti, kui nõustume Tema tahtega ja teame, et Ta tahab meid õnnistada. Võime leida jõudu seista silmitsi igasuguste raskustega, ületada kõiksugu kiusatusi ning mõista oma keerulist olukorda ja vastu pidada. Mõistagi tugevnes Päästja vastupidamise jõud ühel hävituslikumal eluhetkel, kui Ta ütles oma Isale: „Sündigu sinu tahtmine!”2

Pidalitõbine ei esitanud oma palvet uhkelt ega nõudvalt. Tema sõnadest ilmneb alandlik hoiak. Tal on kõrged ootused, kuid samas siiras soov, et sünniks Päästja tahtmine. See on näide sellest, millise hoiakuga peaksime meie tulema Kristuse juurde. Me võime tulla Kristuse juurde kindlustundega, et Ta soovib nüüd ja alati seda, mis on meie surelikus ja igaveses elus parim. Tema vaatenurk on igavene, mitte nagu meil. Me peame tulema Kristuse juurde siira sooviga, et meie tahe neelduks Isa tahtesse nagu Tema oma.3 See valmistab meid ette igaveseks eluks.

Väga raske on ette kujutada füüsilisi ja vaimseid kannatusi, mis vaevasid Päästja juurde tulnud pidalitõbist. Pidalitõbi kahjustab närve ja nahka, põhjustades moondumist ja puudeid. Lisaks kaasnes sellega suur ühiskondlik häbimärgistamine. Pidalitõbine pidi lahkuma armsate inimeste seast ja elama ühiskonnast eraldatuna. Pidalitõbiseid peeti nii füüsiliselt kui ka vaimselt roojasteks. Sel põhjusel nõuti Moosese seadusega, et pidalitõbised kannaksid rebitud riideid ja hüüaksid ringi liikudes „roojane”.4 Haigete ja põlatutena asusid pidalitõbised lõpuks elama mahajäetud majadesse või hauakambritesse.5 Pole raske ette kujutada, et Päästjat kõnetanud pidalitõbine oli murtud.

Vahel võime ka meie tunda end ühel või teisel viisil murtuna, olgu siis omaenda või teiste tegude või olukordade tõttu, mida saame või ei saa kontrollida. Sellistel hetkedel saame anda oma tahtmise Tema kätesse.

Mõni aasta tagasi sai mu kallis kaasa Zulma vaid kaks nädalat enne ühe meie lapse pulmi rasked uudised. Tema kõrvasüljenäärmes oli kasvaja ja see suurenes kiiresti. Tema nägu läks paiste ja teda tuli kohe opereerida. Tema peast käis läbi ja ta südant vaevas palju mõtteid. Kas kasvaja on pahaloomuline? Kuidas ta keha taastub? Kas tal võib tekkida näolihaste halvatus? Kui valus see on? Kas tema näole jäävad armid? Kas kasvaja võib tulla pärast eemaldamist tagasi? Kas ta saab minna meie poja pulma? Ta oli operatsioonitoas lebades täiesti murtud.

Tol väga tähtsal hetkel sosistas Vaim talle, et tal tuleb nõustuda Isa tahtega. Seejärel otsustas ta usaldada Jumalat. Tal oli tugev tunne, et olgu tulemus milline tahes, on Jumala tahe tema jaoks parim. Peagi suikus ta operatsiooniaegsesse unne.

Hiljem kirjutas ta luuleliselt oma päevikusse: „Kummardusin operatsioonilaual Sinu ees ja jäin Su tahtele alistudes magama. Teadsin, et võin Sind usaldada teades, et Sinult ei saa tulla midagi halba.”

Ta leidis oma tahte allutamisest Isa tahtele jõudu ja tröösti. Issand õnnistas teda tol päeval väga palju.

Ükskõik milline võib olla meie olukord, me saame rakendada usku ja tulla Kristuse juurde ning leida Jumala, keda saame usaldada. Üks mu lastest, Gabriel, on kirjutanud:

Prohveti sõnul on Jumala nägu eredam päikesest

ja Tema juuksed on valgemad kui lumi,

Ta hääl möirgab kui jõekohin

ja Tema kõrval pole inimene midagi. ‥

Mind muserdab mõistmine, et ka mina pole midagi.

Ja alles siis leian ma kobamisi tee Jumala juurde, keda saan usaldada.

Ja alles siis avastan ma Jumala, keda saan usaldada.6

Jumal, keda saame usaldada, kinnitab meie lootust. Me saame Teda usaldada, kuna Ta armastab meid ja tahab meile igas olukorras parimat.

Pidalitõbine tuli lootuse väel. Maailm ei pakkunud talle ei lahendust ega ka tröösti. Seega pidi pelk Päästja puudutus tunduma kogu tema hingele paitusena. Võib vaid ette kujutada, kui sügavat tänu võis pidalitõbine tunda, kui Päästja teda puudutas, ja eriti siis, kui ta kuulis sõnu: „Ma tahan, saa puhtaks!”

Loos teatatakse, et „sedamaid sai ta oma pidalitõvest puhtaks”.7

Ka meie võime tunda Päästja armastavat tervendavat käepuudutust. Milline rõõm, lootus ja tänulikkus täidavad meie hinge, teades, et Ta tahab aidata meil olla puhas! Kui tuleme Tema juurde, tuleb Jumal meid päästma kas siis selleks, et meid terveks teha või anda meile jõudu ükskõik mis olukorras vastu pidada.

Igal juhul aitab Tema ja mitte meie endi tahtega nõustumine meil oma olukorda mõista. Jumalalt ei saa tulla midagi halba. Ta teab, mis on meile parim. Ta ei pruugi eemaldada meie koormaid otsekohe. Mõnikord võib Ta panna need koormad tunduma kergemana, nagu Ta tegi Alma ja tema rahva puhul.8 Need koormad võetakse meilt lõpuks tänu lepingutele9 kas siis selles elus või püha ülestõusmise ajal.

Siiras soov, et sünniks Tema tahtmine, koos meie Lunastaja jumaliku loomuse mõistmisega aitavad meis tekkida sellisel usul, mida näitas pidalitõbine, et saada puhtaks. Jeesus Kristus on armastuse Jumal, lootuse Jumal, tervenemise Jumal, Jumal, kes tahab meid õnnistada ja aidata meil olla puhas. Sedasama tahtis Ta enne siia maa peale tulekut, kui Ta pakkus end vabatahtlikult meid päästma, kui langeme üleastumistesse. Seda tahtis Ta Ketsemanis, kui tundis patu hinna maksmise surmaheitluses inimese jaoks mõistetamatut valu. Sedasama tahab Ta praegu, kui Ta kostab meie eest Isa juures.10 Just seetõttu kajab ikka veel Tema hääl: „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!”11

Ta saab meid tervendada ja meie meelt ülendada, sest Ta suudab seda. Ta võttis kogu füüsilise ja hingevalu enda kanda, et ta sisemus täituks halastusega, et Ta saaks meid kõiges aidata, tervendada ja meie meelt ülendada.12 Seda väljendavad kaunilt ja liigutavalt Abinadi tsiteeritud Jesaja sõnad:

„Tõepoolest, ta on kannatanud meie südamevalusid ja kandnud meie muresid. ‥

Teda haavati meie üleastumiste pärast; teda muljuti meie süütegude tõttu; karistus oli tema peal, et meil oleks rahu, ja tema vermete kaudu on meid terveks tehtud.”13

Sedasama ideed õpetatakse järgmises luuletuses:

„Oo Puusepp naatsaretlane!

Siin süda, on liig murtud see.

See elu kuulub surmale.

Oo, parandad ehk, Puusepp, need?”

Ja oma elu hellal käel

Ta põimib meie murtuga,

kuniks püsima see jääb,

uus loodu – taas „kõik uueks” saab.

Usk, lootus, püüdlikkus ja soov

on purunen’d mu südames.

Sa vormi täiuslikuks lood,

oo Puusepp naatsaretlane!”14

Kui teil on tunne, et te pole mingil kombel puhtad, kui tunnete end murtuna, siis teadke palun, et teid saab teha puhtaks, teid saab teha terveks, kuna Ta armastab teid. Usaldage, et Temalt ei saa tulla midagi halba.

Kuna Ta „laskus ‥ allapoole kõiki asju”,15 teeb Ta võimalikuks, et kõike, mis on meie elus katki, saab parandada ja seega saab meid Jumalaga lepitada. Tema läbi lepitatakse kõik, nii see, mis on maa peal, kui ka see, mis on taevas, tuues „rahu ristivere läbi”.16

Tulgem Kristuse juurde, astudes selleks kõik vajalikud sammud. Olgu meie hoiak ühene ütlusega „Issand, kui sa tahad, võid sa mind puhtaks teha!”. Kui me seda teeme, saab Päästja meid tervendavalt puudutada ja öelda meeldival häälel: „Ma tahan, saa puhtaks!”

Päästja on Jumal, keda me saame usaldada. Ta on Kristus, Võitu, Messias, kellest tunnistan Tema pühal nimel. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.