2010–2019
Vankumatu pühendumine Jeesusele Kristusele

Vankumatu pühendumine Jeesusele Kristusele

Jumal kutsub meid heitma oma vanu kombeid kaugele eemale meie haardeulatusest ja alustama uut elu Kristuses.

Eelmisel aprillil oli mul au pühitseda Kinshasa tempel Kongo Demokraatlikus Vabariigis.1 Ei ole võimalik sõnadesse panna seda, mida ustavad kongolased ja mina tundsime, nähes, et nende maal pühitseti tempel.

Inimesed, kes sisenevad Kinshasa templisse, näevad originaalmaali pealkirjaga Kongo kosk.2 Ainulaadsel viisil meenutab see templiskäijatele, millist vankumatut pühendumist läheb vaja, et kinnitada end Jeesusesse Kristusesse ja järgida meie Taevase Isa lepingurada. Maalil kujutatud kosk meenutab tava, mis oli levinud üle sajandi tagasi kristlusesse pöördunud kongolaste seas.

Enne kristlusesse pöördumist kummardasid nad elutuid esemeid, uskudes, et neil esemetel oli üleloomulik vägi.3 Pärast pöördumist tegid paljud palverännaku mõne Kongo jõe äärse kose juurde, näitkes Nzongo kose juurde.4 Need uskupöördunud viskasid oma varasemad kummardusobjektid kosest alla, et näidata Jumalale ja teistele, et nad hülgavad oma vanad traditsioonid ja võtavad vastu Jeesuse Kristuse. Nad ei visanud meelega oma esemeid rahulikku, madalasse vette, vaid suure kose mäslevasse vette, kus oli võimatu neid esemeid taas üles leida. Need teod olid märk nende uuest, kuid vangutamatust pühendumisest Jeesusele Kristusele.

Teistel aegadel ja teistes kohtades on inimesed näidanud oma pühendumist Jeesusesse Kristusesse sarnasel viisil.5 Mormoni Raamatu inimesed, keda tuntakse anti-nefi-lehhilastena, „panid maha oma vastuhaku relvad, ‥ matsid need sügavale maasse ‥ tunnistuseks Jumalale, ‥ et nad ei kasuta enam kunagi [oma] relvi”6. Seda tehes lubasid nad järgida Jumala õpetusi ja mitte kunagi taganeda oma lubadusest. See tegu pani alguse sellele, et nad „pöördusid Issandasse” ega langenud kunagi ära.7

Issandasse pöördumine tähendab jätta maha teguviisi, mida juhivad vanad tõekspidamised, ja võtta omaks uus tegutsemiskava, mis põhineb usul Taevase Isa plaani ning Jeesusel Kristusel ja Tema lepitusel. See muutus on enamat kui evangeeliumi õpetuste intellektuaalne omandamine. See kujundab meie identiteeti, muudab meie arusaamist elu tähendusest ja viib Jumala suhtes muutumatu truuduseni. Isiklikud soovid, mis on vastuolus Päästja külge kinnitumise ja lepinguraja järgimisega, hajuvad, ning need asendatakse kindlameelsusega allutada end Taevase Isa tahtele.

Issandasse pöördumine saab alguse vankumatust pühendumisest Jumalasse ja seejärel selle pühendumise muutmisest osaks meie olemusest. Sellise pühendumise enda osaks muutmine on elukestev protsess ning nõuab kannatlikkust ja järjepidevat meeleparandust. Lõpuks muutub see pühendumine meie olemuse osaks, sügaval meie eneseteadvuses ja alatiselt meie elus. Samamoodi nagu me ei unusta kunagi enda nime vaatamata muule, millele mõtleme, ei unusta me kunagi pühendumist, mis on raiutud meie südamesse.8

Jumal kutsub meid heitma oma vanu kombeid kaugele eemale meie haardeulatusest ja alustama uut elu Kristuses. See leiab aset, kui arendame usku Päästjasse, mis saab alguse, kui kuuleme nende tunnistust, kes usuvad.9 Seejärel usk süveneb, kui tegutseme viisidel, mis meid kindlamalt Tema külge kinnitavad.10

Oleks tore, kui suuremat usku saaks anda edasi nii, nagu levitame külmetusviirust. Siis suurendaks lihtne vaimne aevastus teiste usku. Kuid nii see ei toimi. Ainus viis, kuidas usk kasvab, on see, kui inimene usus tegutseb. Neid tegusid ajendavad sageli teiste üleskutsed, kuid me ei saa kasvatada kellegi teise usku ega toetuda enda usu tugevdamisel ainuüksi teistele. Et meie usk kasvaks, peame valima usku suurendavaid tegevusi, nagu palvetamine, pühakirjade uurimine, sakramendi võtmine, käskude pidamine ja teiste teenimine.

Kui meie usk Jeesusesse Kristusesse kasvab, kutsub Jumal meid tegema Temaga vastastikuseid lubadusi. Need lepingud, nagu selliseid lubadusi kutsutakse, on meie pöördumise ilmingud. Lepingud loovad samuti kindla aluse vaimsele arengule. Kui otsustame ristitud saada, siis hakkame võtma enda peale Jeesuse Kristuse nime11 ja otsustame siduda ennast Temaga. Tõotame saada Tema-sarnaseks ja arendada Tema omadusi.

Lepingud kinnitavad meid Päästja külge ja viivad meid mööda rada, mis juhatab meid tagasi meie taevasesse koju. Lepingute vägi aitab meil säilitada suurt südamemuutust, süvendada meie pöördumist Issandasse ja saada Kristuse näoilme täielikumalt meie palgesse.12 Kuid poolikult täidetud lepingud ei garanteeri meile midagi.13 Meil võib tekkida kiusatus kahelda, heita oma vanad kombed tasasesse vette või matta vastuhakurelvad, käepidemed mullast väljas. Kuid vaid osaliselt oma lepingutele pühendumine ei ava ust Taevase Isa ja Jeesuse Kristuse pühitsevale väele.

Meie pühendumine lepingu pidamisele ei tohiks muutuda meie elu erinevatest oludest sõltuvalt või nendest oleneda. Meie püsivus Jumala suhtes peaks olema sama kindel kui Kongo jõgi, mis voolab Kinshasa templi lähedal. Erinevalt enamikust jõgedest on selle vool ühtlane terve aasta jooksul,14 paisates iga sekundiga Atlandi ookeani oma 41 miljonit liitrit vett.

Päästja kutsus oma jüngreid üles olema sama usaldusväärsed ja vankumatud. Ta ütles: „Mispärast, otsustage oma südames, et teete seda, mida ma õpetan ja teil teha käsin.”15 Kindel otsus pidada kinni oma lepingutest võimaldab täielikult täituda Jumala kestva rõõmu lubadusel.16

Paljud ustavad viimse aja pühad on näidanud, et nad on kindlalt otsustanud pidada oma lepinguid Jumalaga ning on muutunud igaveseks. Lubage mul rääkida teile kolmest sellisest inimesest – vend Banza Muciokost, õde Banza Réginest ja vend Mbuyi Nkitabungist.

1977. aastal elasid Banzad Kinshasas Zaire riigis, mida nüüd tuntakse kui Kongo Demokraatlikku Vabariiki. Nad olid protestantliku kiriku kogukonna austatud liikmed. Kuna nad olid andekad, andis nende kirik nende noorele perele võimaluse minna Šveitsi õppima ja toetas neid ülikoolistipendiumiga.

Genfis bussiga kooli sõites nägi vend Banza sageli üht väikest kogudusehoonet nimega Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik. Ta imestas: „Kas Jeesusel Kristusel on pühad viimsel ajal?” Lõpuks otsustas ta minna ja vaadata.

Vend ja õde Banzat võeti koguduses soojalt vastu. Nad küsisid küsimusi, mis neid kimbutasid Jumala olemuse kohta, nagu näiteks: „Kui Jumal on vaim, nagu tuul, siis kuidas võime meie olla loodud Tema kuju järgi? Kuidas võib Ta istuda troonil?” Nad ei olnud saanud küsimusele rahuldavat vastust, kuni misjonärid lühikese õppetunni jooksul taastatud õpetust selgitasid. Kui misjonärid lahkusid, vaatasid Banzad teineteist ja ütlesid: „Kas see pole mitte tõde, mida kuulsime?” Nad jätkasid kirikuskäimist ja misjonäridega kohtumist. Nad mõistsid, et ristimisega Jeesuse Kristuse taastatud Kirikus kaasnevad tagajärjed. Nad kaotavad oma stipendiumi, nende viisad tühistatakse ja nad peavad koos oma kahe väikse lapsega Šveitsist lahkuma. Nad otsustasid 1979. aasta oktoobris ristitud ja Kiriku liikmeks kinnitatud saada.

Kaks nädalat pärast nende ristimist naasid vend ja õde Banza Kinshasasse kui oma riigi esimene ja teine Kiriku liige. Genfi koguduse liikmed hoidsid nendega ühendust ja aitasid neil Kiriku juhtidega ühendust leida. Banzasid innustati ustavalt ootama lubatud aega, mil Jumal rajab oma Kiriku Zaires.

Vahepeal õppis üks Zaire vahetusõpilane, vend Mbuyi, Belgias. Ta sai ristitud 1980. aastal Brüsseli koguduses. Peagi pärast seda teenis ta põhimisjonil Inglismaal. Ja Jumal tegi oma imesid. Vend Mbuyi naasis Zairesse Kiriku kolmanda liikmena selles riigis. Tema vanemate loal hakati Kiriku koosolekuid pidama tema pere kodus. 1986. aasta veebruaris tehti taotlus, et valitsus Kirikut ametlikult tunnustaks. Selleks oli vaja kolme Zaire kodaniku allkirja. Need kolm sellele taotlusele rõõmsat allakirjutanut olid vend Banza, õde Banza ja vend Mbuyi.

Need ustavad liikmed tundsid ära tõe, kui nad seda kuulsid; nad tegid ristimislepingu, mis sidus neid Päästjaga. Nad heitsid metafooriliselt oma vanad kombed mäslevasse koske ilma mingi kavatsuseta neid tagasi nõutada. Lepingurada polnud kunagi kerge. Poliitilised rahutused, harv kontakt Kiriku juhtidega ja pühade kogukonna ülesehitamisega kaasaskäivad raskused oleks vähem pühendunud inimesi heidutanud. Kuid vend ja õde Banza ning vend Mbuyi säilitasid oma usu. Nad viibisid Kinshasa templi pühitsemisel 33 aastat pärast seda, kui nad kirjutasid alla taotlusele, mis viis Kiriku ametliku tunnustamiseni Zaires.

Banzad on täna siin konverentsikeskuses. Nendega koos on nende kaks poega, Junior ja Phil, ning miniad Annie ja Youyou. 1986. aastal olid Junior ja Phil esimesed kaks inimest, kes said Zaires Kirikusse ristitud. Vend Mbuyi vaatab seda koosolekut Kinshasas koos oma naise Maguya ja nende viie lapsega.

Need teerajajad mõistavad nende lepingute tähendust ja tagajärgi, mille kaudu neid oli toodud „teadmisele Issandast, oma Jumalast, ja rõõmustama Jeesuse Kristuse, oma Lunastaja üle”.17

Kuidas võime meie kinnitada end Päästja külge ja püsida ustavana nagu need ja mitmed kümned tuhanded Kongo pühad, kes neile järgnesid, ning miljonid teised kogu maailmas? Päästja õpetas meile, kuidas. Iga nädal võtame sakramenti ja teeme lepingu oma Taevase Isaga. Me lubame, et seome oma identiteedi Päästjaga, tõotades, et soovime võtta enda peale Tema nime, Teda alati meeles pidada ja pidada kinni Tema käskudest.18 Kohusetundlikult nendeks lepinguteks valmistumine ja neist vääriliselt osasaamine seob meid Päästja külge, muudab selle pühendumise meie osaks19 ja aitab meil jõudsalt lepingurajal edeneda.

Ma innustan teid pühenduma elukestvasse jüngerluse protsessi lepinguid tehes ja neist kinni pidades. Tehke ja pidage lepinguid. Heitke oma vanad tavad sügavasse mäslevasse koske. Matke täielikult oma vastuhakurelvad nii, et ka nende käepidemeid näha ei oleks. Kui teeme lepinguid tõelise kavatsusega neid kindlameelselt austada, siis tänu Jeesuse Kristuse lepitusele õnnistavad need meie elu igavesti. Te saate rohkem Päästja-sarnaseks, kui peate teda alati meeles, järgite ja jumaldate Teda. Ma tunnistan, et Ta on meie kindel alus. Ta on usaldusväärne ja Tema lubadused on kindlad. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.