2010–2019
Sõnum, tähendus ja rahvasumm

Sõnum, tähendus ja rahvasumm

Püüdkem näha meie päevil läbi lakkamatu lärmi ja trummipõrina oma elu, oma usu ja oma teenimise keskmes Kristust.

Vennad ja õed! Siin on seitsmekuine Sammy Ho Ching oma kodus televiisorist aprillikuist üldkonverentsi vaatamas.

Kui lähenes aeg president Russell M. Nelsonit ja üldjuhte toetada, hoidis Sammy parasjagu käte vahel oma pudelit. Seega tegi ta midagi peaaegu sama head.

Sammy puhul saab jalgadega hääletamise mõiste täiesti uue tähenduse.

Tere tulemast sellele Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku kaks korda aastas toimuvale konverentsile! Nende kaks korda aastas toimuvate kokkusaamiste tähenduse arutamise taustal tsiteerin ma Luuka Uue Testamendi ülestähendusest järgmist sündmust:1

„Aga kui [Jeesus] Jeerikole lähenes, istus üks pime tee ääres ja kerjas.

Kuuldes rahvast mööda minevat, päris ta, mis see peaks olema.

Talle teatati: „Jeesus Naatsaretlane läheb mööda!”

Siis ta kisendas ning ütles: „Jeesus, Taaveti Poeg, halasta mu peale!””

Rahvas jahmus mehe söakusest ja püüdis teda vaigistada, „tema aga karjus palju rohkem”. Kuna ta oli nii järjekindel, viidi ta Jeesuse juurde, kes kuulis ta usust pakatavat palvet nägemise tagasisaamise nimel, ja tegi ta terveks.2

See ilmekas lühilugu liigutab mind iga kord, kui seda loen. Mehe ahastus on tunnetatav. Võime peaaegu et kuulda, kuidas ta püüab karjudes Päästja tähelepanu võita. Me muigame, kui ta keeldub vait jäämast – kui ta tõstab sihikindlalt häält, kuigi kõik teised käsivad tal vaiksemalt võtta. See on juba iseenesest üks armas lugu väga sihikindlast usust. Kuid nagu kõigi pühakirjade puhul ikka, mida enam me seda loeme, seda enam sellest leiame.

Tabasin end alles hiljuti mõttelt, et sel mehel oli hea aisting koguda enda ümber vaimselt tundlikke inimesi. Kogu selle loo olulisus põhineb käputäiel anonüümsetel naistel ja meestel, kel jagus kaaslase küsimuse peale: „Mis mürgel see peaks olema?” nii-öelda nägemust siduda lärmi põhjust Kristusega – Tema andis sellele isikulise tähenduse. Meil kõigil on sellest lühikesest jutuajamisest midagi õppida. Usku ja veendumust puudutavate teemade puhul on hea pöörduda oma küsimustega nende poole, kel seda päriselt jagub! „Egas pime või pimedat talutada?” küsis kord Jeesus. „Eks nad mõlemad kuku [sel juhul] auku?”3

Selline usu ja veendumuse nõutamine on nende konverentside eesmärk ja te mõistate täna meiega liitudes, et see otsing on ühtviisi omane paljudele. Vaadake ringi! Te näete siin ümbruses igas suuruses ja igast suunast tulevaid perekondi. Rõõmus taaskohtumine paneb vanu sõpru kaelustama, imepärane koor laulab hääli soojaks ja protesteerijad hõikavad oma lemmikjalgealuselt. Ammuaegsed misjonärid otsivad oma endisi kaaslasi, samal ajal kui vast naasnud misjonärid otsivad täiesti uusi kaaslasi (teate küll, mida ma mõtlen!). Ja fotod? Taevas hoidku! Tänu mobiiltelefonile igas käes on ütlusest „iga liige on misjonär” saanud sujuvalt „iga liige on fotograaf”. Keset kogu seda õndsat mürglit võiks õigustatult küsida: „Mida see kõik tähendab?”

Nagu meie Uue Testamendi loos, nii märkavad nägemisega õnnistatud, et hoolimata kõigest muust, mida selline konverentsitraditsioon meile pakub, pole sel suurt või mingit tähendust, kui me ei leia kõige selle keskmes Jeesust. Selleks et saada nägemust, mida taotleme; tervendamist, mida Ta lubab; tähendust, mille olemasolust oleme mingil kombel teadlikud, ei tohi me lasta mürglil end segada – ükskõik kui lõbus see ka poleks – ja peame kinnitama tähelepanu Temale. Iga kõneleja palve, kõigi lauljate lootus, iga külalise aupaklikkus, kõik see on pühendatud sellele, et kutsuda kohale Tema Vaimu, kelle Kirik see on – elava Kristuse, Jumala Talle, Rahuvürsti vaim.

Kuid selleks, et Teda leida, ei pea me olema konverentsikeskuses. Kui laps loeb esimest korda Mormoni Raamatut ja on vaimustatud Abinadi vaprusest või 2000 noore sõdalase marsist, võime tasakesi lisada, et Jeesus on selles imetabases ajaraamatus kõikjal kohalolev keskne tegelane, kes seisab kolossina praktiliselt iga lehekülje kohal ja on ühenduslüli kõigi teiste raamatus usku propageerivate tegelaste vahel.

Ka siis, kui mõni sõber tutvub meie usuga, võib tal tekkida veidi raskusi mõne meie usutavale omase ainulaadse elemendi ja võõra sõnavaraga – toitumispiirangute, enesega toimetuleku tagavarade, teerajajate rännakute, digiteeritud sugupuude ja äraarvamatul hulgal vaiakeskustega, mille nimi viitab inglise keeles oma kõlalt restoranile, kus mõni ootab kahtlemata peent, sütel keskmisel küpsetusastmel valmistatud fileetükki. Kui siis meie uued sõbrad kogevad hulgaliselt uusi helisid ja vaatepilte, peame juhtima tähelepanu sellelt siginalt-saginalt eemale ning aitama neil keskenduda selle kõige tähendusele, igavese evangeeliumi tuksuvale südamele – Taevaste Vanemate armastusele, jumaliku Poja lepitusannile, Püha Vaimu trööstivale juhatusele, kõigi nende tõdede taastamisele viimsel ajal ja veel palju enamale.

Kui keegi läheb esimest korda pühasse templisse, võib see kogemus teda mõneti hämmastada. Meie töö on kindlustada, et need pühad sümbolid ja ilmutatud kombetalitused, tseremooniariided ja esitlused ei juhi iial tähelepanu Päästjalt, vaid Päästjale, keda oleme seal kummardamas. Tempel on Tema koda ning Tema peaks olema meie mõtteis ja südames ülim. Kristuse ülev õpetus peaks läbima kogu meie olemust, justnagu see läbib templitalitusi – sellest hetkest peale, kui loeme esiukse kohal olevat pühendust, kuni viimase selles hoones veedetud hetkeni. Keset kõike imetabast, mida kohtame, peaksime märkama ennekõike templis Jeesuse tähendust.

Mõelge Kirikus viimaste kuude jooksul teavitatud julgete algatuste ja uute teadaannete keerisele. Kui teenime üksteist või täiustame hingamispäevakogemust või võtame omaks uue laste- ja noorteprogrammi, jääb meil nende ilmutuspõhiste kohanduste tegelik põhjus märkamata juhul, kui näeme neis pigem ühendamatuid seosetuid elemente, kui omavahel seotud püüdlusi, mis aitavad meil ehitada kindlamalt Päästekaljule.4 Kindlasti, kindlasti on just see president Russell M. Nelsoni kavatsus, kui ta laseb meil kasutada Kiriku ilmutatud nime.5 Kui Jeesus – Tema nimi, Tema õpetus, Tema eeskuju, Tema jumalikkus – saab olla meie kummardamise keskpunkt, kinnitaksime suurt tõde, mida Alma on kord õpetanud: „Tulemas on palju asju, [kuid] vaata, üks on tähtsam kui kõik muu – ‥ Lunastaja[, kes] elab oma rahva keskel.”6

Lõptuseks veel üks mõte: Joseph Smithi 19. sajandi piiripealsetes oludes võttis tuld hulk konkureerivaid kristlastest tunnistajaid.7 Kuid iroonilisel kombel varjutasid need entusiastlikud evangeeliumikuulutajad keset enda tekitatud möllu Päästjat ennast, keda nooruke Joseph nii tõsimeelselt otsis. Võideldes enda sõnul „pimedus[e] ja segadus[ega]”8, otsis ta varju üksildasest puudesalust, kus nägi ja kuulis Päästja evangeeliumikesksusest tunnistust, mis oli hiilgavam kui ükski teine siinmainitu. Kujuteldamatu ja etteaimamatu nägemisanniga nägi Joseph nägemuses oma Taevast Isa, suurt universumi Jumalat, ja Tema täiuslikku Ainusündinud Poega Jeesust Kristust. Seejärel näitas Isa eeskuju, mida me täna kiitnud oleme: Ta osutas Jeesusele ja ütles: „See on minu armas Poeg. Kuula Teda!”9 Jeesuse jumalikku identiteeti, Tema ülimuslikkust päästmisplaanis ja Tema seisust Jumala silmis ei saaks väljendada kunagi ülevamalt kui see lühike seitsmesõnaline teadaanne.

Mürgel ja segadus? Rahvamassid ja vaidlused? Meie maailmas jagub seda küllaga. Skeptikud ja usklikud vaidlevad tõepoolest ikka veel selle nägemuse ja praktiliselt kõige muu üle, millele olen täna viidanud. Juhul kui teie püüate näha selgemalt ja leida arvamusterohkuses tähendust, siis ma osutan teile sedasama Jeesust ja tunnistan apostlina Joseph Smithi kogemusest, mille osaliseks ta sai 1800 aastat pärast seda, kui meie pime sõber muistsel Jeeriko teel taas nägijaks sai. Tunnistan koos nende kahega ja aegade jooksul suurel hulgal teistega, et kõige põnevam vaatepilt ja heli pole mitte üksnes Jeesuse möödumine10, vaid mõistagi Ta tulek meie juurde, peatumine meie kõrval ja oma eluaseme tegemine meie juures.11

Õed ja vennad! Püüdkem näha meie päevil läbi lakkamatu lärmi ja trummipõrina oma elu, oma usu ja oma teenimise keskmes Kristust. Selles peitub tõeline tähendus. Ja kui meie vaatenurk on mõni päev piiratud, meie usaldus kahanenud või meie tõekspidamist pannakse proovile ja täiustatakse – mis mõistagi juhtub –, siis kisendagem valjemini: „Jeesus, Taaveti poeg, halasta minu peale!”12 Luban apostelliku kirglikkuse ja prohvetliku veendumusega, et Ta kuuleb teid ja ütleb varem või hiljem: „Näe jälle! Sinu usk on sind aidanud!”13 Tere tulemast üldkonverentsile! Jeesuse Kristuse nimel, aamen.