2010–2019
Lakkamatu ja visa usaldus

Lakkamatu ja visa usaldus

Issanda usaldamine tähendab Tema ajastuse usaldamist ning nõuab kannatlikkust ja vastupidavust, mis peab vastu elutormidele.

Meie poeg Dan jäi Aafrikas misjonil olles väga haigeks ja ta viidi piiratud ravivõimalustega meditsiiniasutusse. Eeldasime, et ta on heitunud, kui temalt pärast haigestumist esimese kirja saime, kuid ta kirjutas hoopis: „Olgugi et laman erakorralise meditsiini osakonnas, tunnen ma rahu. Ma pole olnud iial oma elus nii lakkamatult ja visalt õnnelik.”

Lugedes abikaasaga neid sõnu, valdas meid tunnetetulv. Lakkamatult ja visalt õnnelik. Me polnud iial kuulnud sellist õnne kirjeldust, kuid ta sõnad kõlasid õigetena. Teadsime, et tema kirjeldatud õnn pole pelk nauding või ülev meeleolu, vaid rahu ja rõõm, mis tulevad siis, kui allutame end Jumalale ja tunneme Tema vastu kõiges täielikku usaldust.1 Ka meie elus oli olnud aegu, mil Jumal rääkis rahu meie hingele ja pani meid lootma Kristusele ka siis, kui elu oli raske ja kindlusetu.2

Lehhi õpetab, et kui Aadam ja Eeva poleks langenud, „nad oleksid jäänud süütuse seisundisse, tundmata rõõmu, sest nad ei tundnud viletsust. ‥

Ent vaata, kõik asjad on tehtud tema tarkuse järgi, kes teab kõiki asju.

Aadam langes, et inimesed võiksid olla, ja inimesed on, et nad võiksid tunda rõõmu.”3

Paradoksaalsel kombel valmistavad kannatused ja kurbus meid tundma rõõmu, kui usaldame Issandat ja plaani, mille Ta on meie jaoks teinud. Seda tõde on väljendanud kaunilt üks 13. sajandi luuletaja: „Kurbus seab su valmis rõõmuks. See pühib vägivaldselt kõik su kojast, et uuel rõõmul oleks ruumi siseneda. See raputab kolletunud lehed su südameoksalt, et noored rohelised lehed saaksid puhkeda nende asemele. See kisub välja pehkinud juured, et nende all peidus olnud juurtel oleks kasvuruumi. Raputagu kurbus su südamest mida tahes, selle asemele tuleb midagi palju paremat.”4

President Russell M. Nelson on meile õpetanud: „See rõõm, mida pakub Päästja ‥ on jääv, kinnitades meile, et meie „kannatused on vaid viivuks” [ÕL 121:7] ja need pühitsetakse meie kasuks”.5 Meie katsumused ja kannatused võivad luua ruumi suuremaks rõõmuks.6

Evangeeliumi headeks uudisteks pole lubadus kurbuse ja viletsuseta elust, vaid elust, millel on eesmärk ja tähendus, elust, kus meie kurbus ja kannatused oleksid „neelatud rõõmust Kristuses”7. Päästja kuulutas: „Maailmas on teil ahastust, aga olge julged, mina olen maailma ära võitnud!”8 Tema evangeelium on lootusesõnum. Kurbus koos lootusega Jeesusele Kristusele kätkeb endas lubadust rõõmust, mis jääb püsima.

Lugu jeredlaste rännakust tõotatud maale võib kasutada metafoorina meie rännakule läbi surelikkuse. Issand lubas Jeredi vennale ja tema rahvale, et Ta „lähe[b nende] ees maale, mis on kõigist maailma maadest parim”9. Ta käskis neil ehitada pargaseid ja nad asusid kuulekalt tööle ning ehitasid need Issanda juhiste järgi. Kuid töö edenedes tekkis Jeredi vennal mure, et Issanda pargaseplaanid ei ole küllaldased. Ta hüüdis:

„Oo Issand, ma olen ära teinud töö, mida sa mul teha käskisid, ja ma olen teinud pargased nii, nagu sa mind juhatasid.

Ja vaata, oo Issand, neis ei ole valgust.”10

„Oo Issand, kas sa tahad, et me ületame selle suure vee pimeduses?”11

Kas te olete kunagi oma hinge niiviisi Jumalale välja valanud? Kui püüate elada, nagu Issand käsib, ja õigemeelsed ootused ei täitu, kas olete siis mõelnud, et ehk tuleb teil elada elu läbi pimeduses?12

Siis aga väljendas Jeredi vend veelgi suuremat muret seoses sellega, kas nad ikka pargastes ellu jäävad. Ta hüüdis: „Ja pealegi me hukkume, sest me ei saa neis hingata muud kui seda õhku, mis neis on.”13 Kas eluraskused on tekitanud teile kunagi hingamisraskusi ja pannud teid mõtisklema, kuidas suudate päeva õhtusse veeretada, taevasesse koju jõudmisest rääkimata?

Kui Issand oli koostöös Jeredi vennaga kõik tema mured lahendanud, selgitas Ta: „Te ei saa ületada seda suurt sügavust, kui ma ei valmista tei[le abinõud] merelainete vastu ja tuulte vastu, mis on liikvele läinud, ja tulvavate vete vastu, mis tulevad.”14

Issand tegi selgeks, et lõppude lõpuks ei jõua jeredlased tõotatud maale ilma Temata. See polnud nende teha ja ainus võimalus üle suure sügavuse jõuda oli Teda usaldada. Need kogemused ja Issanda juhatus näisid süvendavat Jeredi venna usku ja tugevdavat ta usaldust Issanda vastu.

Pange tähele, kuidas küsimuste ja murede asemel hakkab ta väljendama oma palveis usku ja usaldust:

„Ja ma tean, oo Issand, et sinul on kõik vägi ja sa võid teha, mis sa iganes tahad inimese heaks. ‥

Vaata, oo Issand, sa võid seda teha. Me teame, et sa oled võimeline näitama suurt väge, mis inimeste mõistmise järgi näib olevat väike.”15

Seejärel on kirjas, et jeredlased „läksid ‥ oma ‥ pargastesse ja suundusid merele, usaldades end Issanda, oma Jumala hoolde”16. End kellegi hoolde usaldama tähendab end kellegi hoole alla andma või kellelegi allutama. Jeredlased ei läinud pargastesse, kuna teadsid täpselt, kuidas kõik nende rännakul laabub. Nad astusid pardale, kuna olid õppinud usaldama Issanda väge, headust ja halastust, ning olid seega nõus allutama end ja oma kõikvõimalikke kahtluseid või hirme Issandale.

Hiljuti kartis meie lapselaps Abe sõita üles-alla liikuvatel karusselliloomadel. Ta eelistas sellist, mis ei liikunud. Lõpuks veenis tema vanaema teda karusselli ohutuses ja naist usaldades ronis poiss karussellile. Seejärel ütles ta suure naeratusega: „Ma ei tunne end turvaliselt, aga ma olen.” Ehk tundsid ka jeredlased end niimoodi. Jumala usaldamine ei tundu alati turvaline, kuid sellele järgneb rõõm.

Rännak polnud jeredlastele kerge. Nad mattusid palju kordi meresügavustesse „lainevallide pärast, mis murdusid nende peal”17. Ja ometi, ülestähenduse järgi, „ei lakanud tuul kunagi puhumast [neid] tõotatud maa suunas18. Seda võib olla päris raske mõista eriti ajal, mil meie elus puhub tugev vastutuul ja meri on tormine, kuid me võime ammutada tröösti teadmisest, et Jumal oma lõputus headuses puhub meid alati kodu poole.

Ülestähendus jätkub: „Nõnda aeti neid edasi ja ükski merekoletis ei saanud neid murda ega vaalad räsida ja neil oli pidevalt valgust kas siis vee peal või vee all.”19 Elame maailmas, kus meie kohal murduvad surma, füüsilise ja vaimse haiguse ning kõiksugu katsumuste ja kannatuste koletislikud lained. Kuid kui meil on usku Jeesusesse Kristusesse ja oleme otsustanud Teda usaldada, võib ka meil olla pidevalt valgust kas siis vee peal või vee all. Me võime olla kindlad, et Jumal ei lakka iial puhumast meid meie taevase kodu suunas.

Samal ajal kui jeredlasi pargastes vintsutati, „nad laulsid ülistuslaule Issandale; ‥ ja [nad] tänas[id] ja ülistas[id] Issandat päev läbi; ja kui öö tuli, ei lakanud nad Issandat ülistamast”20. Nad tundsid rõõmu ja tänu ka kannatustes. Nad polnud veel jõudnud tõotatud maalegi, kuid tundsid juba rõõmu lubatud õnnistusest, kuna nende usaldus Tema vastu oli lakkamatu ja visa.21

Jeredlasi aeti vee peal edasi 344 päeva.22 Kas suudate seda ette kujutada? Issanda usaldamine tähendab Tema ajastuse usaldamist ning nõuab kannatlikkust ja vastupidavust, mis peab vastu elutormidele.23

Jeredlased „randusid [lõpuks] tõotatud maa rannikul. Ja kui nende jalad olid puudutanud tõotatud maa randu, kummardusid nad maa palgel ja alandasid end Issanda ees ning valasid rõõmupisaraid Issanda ees tema õrna halastuse rohkuse pärast nende vastu.”24

Kui peame ustavalt oma lepinguid, jõuame ka meie ühel päeval turvaliselt koju, kummardame Issanda ees ja valame rõõmupisaraid Tema õrna halastuse rohkuse pärast meie elus, mis hõlmab ka kurbust, mis on teinud ruumi veel suuremale rõõmule.25

Tunnistan, et kui anname ennast Issanda hoolde ja usaldame lakkamatult ning visalt Jeesust Kristust ja Tema jumalikke eesmärke, annab Ta meile kindlust, räägib rahu meie hingele ja paneb meid „lootma, et meie päästmine tuleb tema kaudu”26.

Tunnistan, et Jeesus on Kristus. Tema on kogu rõõmu allikas.”27 Tema arm on küllaldane ja Tema on vägev päästma.28 Tema on maailma valgus, elu ja lootus.29 Ta ei lase meil hävida.30 Jeesuse Kristuse nimel, aamen.