2010–2019
Leitud Mormoni Raamatu väel

Leitud Mormoni Raamatu väel

Kõigil on vaja kogeda Mormoni Raamatus sisalduvate tõdede väge ja seeläbi leitud saada.

Kui ma külastan usulepöördunute kodusid, meeldib mulle sageli küsida, kuidas nemad ja nende pered Kirikust kuulsid ja ristitud said. Pole tähtis, kas see inimene on parajasti aktiivne kirikuliige või pole palju aastaid kirikus käinud. Vastus on alati sama: nad hakkavad naerusui ja särasilmi rääkima, kuidas neid leiti. Tegelikult tundub, et pöördumise lugu on alati lugu sellest, kuidas meid leiti.

Jeesus Kristus ise on kadunud asjade Issand. Ta hoolib kadunud asjadest. Just sellepärast õpetas ta kolme tähendamissõna, mis on kirjas Luuka 15. peatükis: tähendamissõna kadunud lambast, kadunud drahmirahast ning kadunud pojast. Kõik need lood on samal teemal: pole tähtis, miks kaduma mindi. Pole oluline isegi see, kas nad ise mõistsid, et on kadunud. Iga loo juures valitseb ülisuur rõõmutunne hüüdes: „Rõõmustage ühes minuga, sest ma leidsin [selle], mis oli kadunud!”1 Lõpuks pole keegi Tema jaoks tegelikult kadunud.2

Lubage mul rääkida teile mulle ühest kõige tähtsamast asjast – sellest, kuidas mind ennast leiti.

Veidi enne 15-aastaseks saamist kutsus mu onu Manuel Bustos mind mõneks ajaks enda ja oma pere juurde siia, Ameerika Ühendriikidesse. See pakkus mulle suurepärast võimalust õppida veidi inglise keelt. Mu onu oli aastaid tagasi Kirikuga ühinenud ja ta armastas teha misjonitööd. Tõenäoliselt just sellepärast kõneles mu ema minu teadmata onuga ja sõnas, et ta nõustub selle kutsega vaid ühel tingimusel: et onu ei püüaks mind veenda oma Kiriku liikmeks hakkama. Olime juba põlvkondi olnud katoliiklased ja muudatuseks polnud mingit põhjust. Mu onu oli sellega nõus ja pidas oma sõna kuni selleni välja, et keeldus isegi Kiriku kohta käivatele lihtsatele küsimustele vastamast.

Loomulikult mida mu onu ja tema naine Marjorie ei saanud vältida, oli see, et nad olid, kes nad olid.3

Mind pandi elama tuppa, kus oli suur raamatukogu. Panin tähele, et selles raamatukogus oli umbes 200 erinevas keeles Mormoni Raamatut, neist 20 hispaaniakeelsed.

Ühel päeval võtsin ma uudishimust kätte hispaaniakeelse Mormoni Raamatu.

See oli selline raamat, millel olid taevasinised pehmed kaaned ja esikaanel ingel Moroni kuju. Raamatut lahti tehes sattus mulle esimesena ette lehekülg, kus oli kirjas järgmine lubadus: „Ja kui te saate need asjad, tahan ma teid õhutada, et te küsiksite Jumalalt, Igaveselt Isalt, Kristuse nimel, kas need asjad ei ole mitte õiged; ja kui te küsite siira südamega, tõsise kavatsusega, uskudes Kristusesse, teeb ta teile selle kohta ilmsiks tõe Püha Vaimu väel.”

Seejärel lisati: „Ja Püha Vaimu väel võite te teada tõde kõige kohta.”4

Raske on kirjeldada, millist mõju need pühakirjasalmid mu meelele ja südamele avaldasid. Ausalt öeldes ei otsinud ma tõde. Olin lihtsalt teismeline, kes oli oma eluga rahul, nautides seda uut kultuuri.

Sellest hoolimata hakkasin, see lubadus meeles, seda raamatut salaja lugema. Rohkem lugedes mõistsin, et kui soovin sellest kasu saada, pean parem palvetama hakkama. Ja me kõik teame väga hästi, mis juhtub, kui te otsustate Mormoni Raamatut mitte pelgalt lugeda, vaid selle üle ka palvetada. Seesama juhtus ka minuga. See oli midagi väga erilist ja ainulaadset. Jah, just nagu on juhtunud miljonite teistega üle maailma. Ma sain Püha Vaimu väe kaudu teada, et Mormoni Raamat on õige.

Läksin seejärel onu juurde, et talle rääkida, mis oli juhtunud, ja et olen valmis ristitud saama. Onu ei suutnud oma hämmingut varjata. Ta istus autosse, sõitis lennujaama ja naasis sealt lennupiletiga, et mind koju saata, kaasas lühike kirjake mu emale: „Minul pole sellega midagi pistmist!”

Omamoodi oli tal õigus. Mind oli leitud puhtalt Mormoni Raamatu väel.

On palju neid, keda on leitud üle maailma meie imeliste misjonäride kaudu, iga kord imepärasel viisil. Või on neid ehk leitud sõbra kaudu, kelle Jumal on ettekavatsetult nende teele saatnud. Võib isegi olla, et nad leiti kellegi poolt sellest sugupõlvest või mõne oma esivanema kaudu.5 Olgu lugu milline tahes, selleks et jõuda tõelise isikliku usulepöördumiseni, on varem või hiljem neil vaja kogeda Mormoni Raamatus sisalduvate tõdede väge ja seeläbi leitud saada. Samal ajal peavad nad soovima ise sõlmida tõsise lepingu Jumalaga, et püüavad Tema käskudest kinni pidada.

Kui ma Buenos Airesesse naasin, mõistis mu ema, et tahan tõepoolest ristitud saada. Kuna olin veidi mässumeelne, siis keelamise asemel asus ta targu minu poolele. Ja tegi enese teadmata ise mulle ristimisvestluse. Ma usun tõepoolest, et tema vestlus oli isegi põhjalikum kui need, mida meie misjonärid teevad. Ema ütles mulle: „Kui tahad ristitud saada, siis ma toetan sind. Kuid kõigepealt küsin ma sinult mõned küsimused. Ma tahan, et sa hoolega järele mõtleksid ja mulle ausalt vastaksid. Kas sa kavatsed absoluutselt igal pühapäeval Kirikus käia?”

Vastasin: „Muidugi teen ma seda.”

„Kas sa üldse tead, kaua Kirik kestab?”

„Jah, tean,” vastasin.

Ema ütles: „Olgu, kui sa ristitud saad, siis seisan ma hea selle eest, et sa igal pühapäeval kohal oleksid.” Seejärel uuris ta, kas ma tõepoolest olen valmis selleks, et mitte kunagi alkoholi juua või suitsu teha.

Vastasin talle: „Jah, loomulikult kuuletun ma ka sellele.”

Mille järel ta lisas: „Kui sa ristitud saad, siis seisan ma hea selle eest, et sa seda teeksid.” Samamoodi küsis ta peaaegu kõikide käskude kohta.

Onu oli mu emale helistanud, et ärgu ta muretsegu, see läheb mul varsti mööda. Neli aastat hiljem, kui ma sain kutse teenida Uruguays Montevideo misjonil, helistas ema onule ja küsis, et millal täpsemalt see mul üle pidi minema. Tuleb tunnistada, et sellest ajast peale, kui ma ristitud sain, oli ta hoopis rõõmsam ema.

Adusin, et Mormoni Raamat oli minu usulepöördumise protsessis ääretult tähtis, kuna kogesin vahetult lubadust, et „inimene saab selle õpetuste järgi elades Jumalale ligemale”6.

Nefi selgitas Mormoni Raamatu peamist eesmärki järgmiselt:

„Sest me näeme usinasti vaeva, et kirjutada, veenmaks meie lapsi ja ka meie vendi uskuma Kristusesse ning saama lepitatud Jumalaga; ‥

Ja me räägime Kristusest, me rõõmustame Kristuses, me jutlustame Kristusest, me kuulutame prohvetlikult Kristusest ‥, et meie lapsed võiksid teada, millisest allikast nad võiksid otsida andestust oma pattudele.”7

Terve Mormoni Raamat kannab sedasama püha eesmärki.

Seepärast iga lugeja, kes pühendub palvemeelselt selle siirale uurimisele, mitte üksnes ei õpi Kristusest, vaid nad hakkavad õppima Kristuselt. Eriti siis, kui nad otsustavad Jumala sõna jõu järele proovida 8 ega hakka eelarvamusliku uskmatuse 9 tõttu seda enneaegu eitama seepärast, mida teised on öelnud asjade kohta, mida nad pole iial lugenud.

President Russell M. Nelson on öelnud: „Mõeldes Mormoni Raamatule, mõtlen sõnale vägi. Mormoni Raamatu tõdedel on vägi tervendada, lohutada, taastada, leevendada, tugevdada, trööstida ja hinge rõõmustada.”10

Täna pärastlõunal kutsun ma teid kõiki olenemata sellest, kui kaua te olete olnud Kiriku liikmed, laskma Mormoni Raamatu tõdede väel meid taas leida ja emmata ning teha seda päev-päevalt, kui me usinasti isiklikku ilmutust otsime. See juhtub, kui me sel juhtuda laseme.

Ma tunnistan pühalikult, et Mormoni Raamat sisaldab Jeesuse Kristuse evangeeliumi täiust ja et Püha Vaim kinnitab selle õigsust ajast aega igaühele, kes siira südamega otsib teadmisi oma hinge päästmiseks.11 Jeesuse Kristuse nimel, aamen.