2010–2019
Looda Jehoova peale

Looda Issanda peale

Meie ainus kindel tugipunkt on loota Issandale ja Tema armastusele Tema laste vastu.

Kallid vennad ja õed! Mõnda aega tagasi saadud kiri tutvustab minu kõne teemat. Kirjutaja kaalus templiabielu mehega, kelle igavene kaaslane oli surnud. Naisest pidi saama mehe teine abikaasa. Ta küsis, kas tal võib järgmises elus olla oma maja või peab ta elama koos abikaasa ja tema esimese naisega. Ma ütlesin talle, et ta usaldaks Jumalat.

Ma jätkan ühe kogemusega, mida kuulsin healt kaaslaselt, ja mida jagan tema loal. Pärast oma armastatud abikaasa ja laste ema surma abiellus see isa uuesti. Mõned täiskasvanud lapsed olid uuesti abiellumisele väga vastu ja otsisid nõu lähedaselt sugulaselt, kes oli Kirikus austatud juht. Olles kuulnud nende vastuseisu põhjuseid, mis keskendusid vaimumaailma või viimsele kohtumõistmisele järgneva auhiilguse kuningriigi oludele ja suhetele, ütles see juht: „Te muretsete vale asja pärast. Te peaksite muretsema, et kas teie sinna jõuate. Keskenduge sellele. Kui te sinna jõuate, siis on kõik seal palju imelisem, kui suudate ette kujutada.”

Milline trööstiv õpetus! Lootke Issanda peale!

Mulle saadetud kirjadest tean, et ka teistele teevad muret küsimused vaimumaailmast, kus elame pärast surma ja enne ülestõusmist. Mõned oletavad, et vaimumaailmas jätkuvad paljud ajalikud olud ja probleemid, mida kogeme selles surelikus elus. Mida me tegelikult vaimumaailma oludest teame? Ma usun, et BYU usuteaduste professori artikli väide sellel teemal oli õige: „Kui me küsime endilt, mida me teame vaimumaailma kohta põhiteostest, siis on vastus – mitte nii palju, kui me sageli arvame.”1

Muidugi teame pühakirjadest, et pärast seda, kui meie keha sureb, jätkub meie elu vaimudena vaimumaailmas. Pühakirjad õpetavad samuti, et see vaimumaailm jaguneb nende vahel, kes on olnud õigemeelsed ehk õiglased, ja nende, kes on olnud pahelised. Pühakirjad kirjeldavad samuti, kuidas mõned ustavad vaimud õpetavad evangeeliumi neile, kes on olnud pahelised või sõnakuulmatud (vt 1Pt 3:19; ÕL 138:19–20, 29, 32, 37). Kõige tähtsam on see, et tänapäeva ilmutus avaldab, et vaimumaailmas jätkub päästmistöö (vt ÕL 138:30–34, 58), ja kuigi meid innustatakse mitte viivitama oma meeleparandusega surelikkuses (vt Al 13:27), õpetatakse meile, et meeleparandus on võimalik ka seal (vt ÕL 138:58).

Vaimumaailmas seisneb vaimude vabastamise päästmistöö selles, mida pühakirjades kirjeldatakse kui vangistust. Kõik vaimumaailmas viibijad on mingit sorti vangistuses. President Joseph F. Smithi ilmutus, mis on kanoniseeritud Õpetuse ja Lepingute 138. osas, ütleb, et õigemeelsed vaimud olid rahu seisundis (ÕL 138:22) ülestõusmist oodates (vt ÕL 138:16), „pidasid oma vaimu pikka eemalviibimist kehast justkui vangistuseks” (ÕL 138:50).

Pahelised kannatavad ka teistsugust vangistust. Pattude pärast, millest nad pole meelt parandanud, on nad seisuses, millele apostel Peetrus viitas kui vaimuvanglale (1Pt 3:19; vt ka ÕL 138:42). Neid vaime kirjeldatakse kui vangis olijaid (vt ÕL 138:31, 42) või kui kedagi, kes „aetakse välja kõige äärmisemasse pimedusse”, kus on „nutt ja kaeblemine ning hammaste kiristamine”, kui nad ootavad oma ülestõusmist ja kohtumõistmist (Al 40:13–14).

Ülestõusmine saab osaks kõikidele vaimumaailmas tänu Jeesuse Kristuse ülestõusmisele (vt 1Kr 15:22), kuid see toimub erinevatele rühmadele erineval ajal. Kuni selle määratud ajani puudutab see, mida pühakirjad meile vaimumaailma tegevustest räägivad, peamiselt päästmistööd. Suurt midagi muud ei avaldata. Evangeeliumi õpetatakse neile, kes pole seda kuulnud, kes pole meelt parandanud, ja sõnakuulmatutele, et nad saaksid vabaks oma vangistusest ja edeneda õnnistuste suunas, mis Taevasel Isal nende jaoks varuks on.

See vangistus, mida kogevad vaimumaailmas õigemeelsete pöördunute hinged, on nende vajadus oodata – ja ehk lubatakse neil isegi õhutada – nende asendustalituste tegemist maa peal, et nad võiksid saada ristitud ja nautida Püha Vaimu õnnistusi (vt ÕL 138:30–37, 57–58).2 Need surelikkuses sooritatavad asendustalitused võimaldavad neil minna preesterluse volitusega ja suurendada õigemeelsete ridasid, kes võivad kuulutada evangeeliumi vanglas olevatele vaimudele.

Peale nende põhiliste asjade sisaldab meie kanoniseeritud pühakiri väga vähe teavet surmale järgneva ja viimasele kohtumõistmisele eelneva vaimumaailma kohta.3 Mida me vaimumaailma kohta veel teame? Paljud Kiriku liikmed on näinud nägemusi või saanud teistsugust inspiratsiooni, mis on andnud neile teadmist, kuidas asjad vaimumaailmas toimivad või on organiseeritud, kuid neid isiklikke vaimseid kogemusi ei tohiks võtta ega õpetada kui Kiriku ametlikku õpetust. Ja muidugi leidub trükis avaldatud allikates küllaldaselt nii liikmete kui ka teiste spekulatsioone surmalähedaste kogemuste kohta.4

Nende kõigi suhtes oleks arukas pidada meeles vanemate D. Todd Christoffersoni ja Neil L. Anderseni tarka nõu eelnevatelt üldkonverentsidelt. Vanem Christofferson õpetas: „Silmas tuleb pidada aga ka seda, et mitte iga kunagise või praeguse Kiriku juhi väljaütlemine ei tähenda tingimata õpetust. Kirikus on saanud tavaks, et juhi mingis olukorras tehtud avaldus on käsitletav isikliku, kuigi läbimõeldud arvamusena, mis pole ametlik ega kuulu rakendamisele kogu Kirikus.”5

Sellele järgneval konverentsil õpetas vanem Andersen järgmist põhimõtet: „Kiriku õpetus tuleb kõigilt viieteistkümnelt Esimese Presidentkonna ja Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liikmelt. See ei ole peidetud ühe kõne segasesse lõiku.”6 Perekonnaläkitus, millele kirjutasid alla kõik 15 prohvetit, nägijat ja ilmutajat, on imeline näide sellest põhimõttest.

Lisaks sellistele ametlikele dokumentidele, nagu perekonnaläkitus, on head näited ka Kiriku presidentide õpetused, mida kinnitavad teised prohvetid ja apostlid. Vaimumaailma olude kohta õpetas prohvet Joseph Smith kahte asja oma teenimisaja lõpu poole, mida tema ametijärglased on sageli õpetanud. Üks neist on tema õpetus King Folletti jutluses, et õigemeelsed pereliikmed on üheskoos vaimude maailmas.7 Teise õpetuse lausus ta ühel matusel oma elu lõpu poole: „Õiglaste vaimud on ülendatud suuremaks ja hiilgavamaks tööks, ‥ vaimude maailmas. ‥ Nad ei ole meist kaugel ning teavad ja mõistavad meie mõtteid, tundeid ja liigutusi ning see teeb neile sageli valu.”8

Kuidas siis vastata varem mainitud küsimusele selle kohta, kus vaimud elavad? Kui see küsimus tundub teile imelik või tühine, siis kaaluge paljusid enda küsimusi või isegi neid küsimusi, millele olete tundnud kiusatust vastata, põhinedes millelgi, mida olite kunagi kelleltki kuulnud. Kõigile vaimumaailma kohta käivatele küsimustele soovitan mina kahte vastust. Esiteks pidage meeles, et Jumal armastab kõiki oma lapsi ja teeb kindlasti seda, mis on meist igaühele parim. Teiseks pidage meeles seda tuttavat õpetust Piiblist, mis on mind paljudel juhtudel mitmete vastamata küsimuste puhul aidanud.

„Looda Jehoova peale kõigest südamest ja ära toetu omaenese mõistusele!

Õpi Teda tundma kõigil oma teedel, siis Ta teeb su teerajad tasaseks” (Õp 3:5–6).

Samamoodi lõpetas Nefi oma suure laulu järgmiste sõnadega: „Oo Issand, ma olen usaldanud sind ja ma usaldan sind igavesti. Ma ei looda lihalikule käsivarrele.” (2Ne 4:34)

Me võime kõik eraviisiliselt mõtiskleda vaimumaailma olude üle ning isegi arutada neid ja teisi vastuseta küsimusi pereringis või teistes väikestes rühmades. Kuid ärme õpeta ega esita ametliku õpetusena seda, mis ei vasta ametliku õpetuse standarditele. Selle tegemine ei aita Issanda tööd edendada ja võib juhtida inimesi kõrvale otsimast tröösti või arusaamist isikliku ilmutuse kaudu, mida Issanda plaan meile kõigile pakub. Liigselt isiklikele õpetustele või spekulatsioonidele toetumine võib viia meid kõrvale õppimisele keskendumisest ja püüetest, mis edendavad meie arusaamist ning aitavad lepingurajal edasi minna.

Loota Issanda peale on tuttav ja õige õpetus Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikus. Seda õpetas Joseph Smith, kui algusaegade pühad kogesid tõsist tagakiusamist ja näiliselt ületamatuid takistusi.9 See on ikka veel parim põhimõte, mida võime kasutada, kui satume oma õppimispingutustes või püüetes tröösti leida kokku takistustega küsimustes, mida pole veel ilmutatud või lisatud Kiriku ametliku õpetuse hulka.

Seesama põhimõte kehtib ka vastamata küsimuste puhul pitseerimiste kohta järgmises elus või soovitavate mugavduste kohta surelikkuses aset leidnud sündmuste või üleastumiste pärast. On palju asju, mida me ei tea, seega on meie ainus kindel tugipunkt loota Issandale ja Tema armastusele Tema laste vastu.

Kokkuvõtteks: see, mida me vaimumaailma kohta teame, on see, et seal jätkub Isa ja Poja päästmistöö. Meie Päästja tegi alust tööga vabastada vangis olevad vaimud (vt 1Pt 3:18–19, 4:6; ÕL 138:6–11, 18–21, 28–37), ja see töö jätkub, kui väärilised ja valmistunud sõnumitoojad jätkavad evangeeliumi ja meeleparanduse kuulutamist neile, kes ikka veel selle puhastavat mõju vajavad (ÕL 138:57). Selle kõige eesmärki on kirjeldatud Kiriku ametlikus õpetuses, mis anti tänapäeva ilmutuses.

„Surnud, kes parandavad meelt, lunastatakse kuulekuse kaudu Jumala koja talitustele,

ja pärast seda, kui nad on kandnud karistust oma üleastumiste eest ja on pestud puhtaks, saavad nad tasu vastavalt oma töödele, sest nad on pääste pärijad” (ÕL 138:58–59).

Meie kõigi kohus on õpetada taastatud evangeeliumi õpetust, pidada kinni käskudest, üksteist armastada ja aidata ning teha pühades templites päästmistööd.

Ma tunnistan oma sõnade ja sellel konverentsil õpetatu ja õpetatava õigsusest. See kõik on võimalik tänu Jeesuse Kristuse lepitusele. Nagu me teame tänapäeva ilmutusest, Ta „tõstab Isa ausse ja päästab kogu tema kätetöö” (ÕL 76:43; rõhutus lisatud). Jeesuse Kristuse nimel, aamen.