2010–2019
Andes meie vaimule kontrolli meie keha üle
2019. a sügisene üldkonverents


Andes meie vaimule kontrolli meie keha üle

Mulle on selge, et üks olulisemaid õppetunde selles elus on see, kuidas tähtsustada meie igavest vaimset loomust ja kontrollida meie halbu soove.

Mu kallid vennad ja õed, kui eelmise aasta sügisene üldkonverents oli lähenemas, valmistasin ma ette konverentsikõne, pühendades selle 100 aasta täitumisele hetkest, kui president Joseph F. Smithile anti 3. oktoobril 1918 vaimumaailma puudutav nägemus.

Mõni päev pärast seda, kui olin oma kõne tõlkida saatnud, lõpetas mu igavene kaaslane Barbara oma sureliku prooviaja ja lahkus vaimumaailma.

Ajal, mil päevadest said nädalad, seejärel kuud, ja nüüd, kui Barbara surmast on möödas aasta, mõistan ma palju sügavamalt järgmist pühakirjasalmi: „Te peate elama üheskoos armastuses, nii et sa nutad nende kaotuse pärast, kes surevad.”1 Meid õnnistati Barbaraga 67 aastat kestnud armastusest tulvil kooseluga. Kuid ma olen väga tõelisel moel teada saanud, mida tähendab „nutta nende kaotuse pärast”, keda armastame. Oh, kuidas ma teda armastan ja taga igatsen!

Ma arvan, et enamik meist ei oska piisavalt hinnata seda, mida teised meie heaks teevad, nii kaua kuni neid enam pole. Ma tean, et Barbaral oli alati tegemist, kuid ma ei mõistnud täielikult, mil määral pere, Kirik ja kogukond temalt pidevalt aega nõudsid. Aastate jooksul tegi ta tuhandeid kordi pühendunult samu asju, mis olid meie pere toimimise aluseks. Ja kõige selle keskel ei kuulnud meie perest keegi kunagi teda häält tõstmas ega ühtki ebasõbralikku sõna ütlemas.

Möödunud aasta jooksul on mind vallanud mälestustetulv. Olen mõelnud füüsilist pingutust nõudnud valikule, mille ta tegi, et olla seitsme lapse ema. Ainus töö, mida ta endale eales soovis, oli olla koduperenaine, ja ta oli igas mõttes ülimalt professionaalne.

Ma olen sageli mõelnud, kuidas ta meie laste ja minuga hakkama sai. Juba üksnes toiduvalmistamine oli tõeliselt raske töö, millele lisandusid sellised ülesanded nagu mäekõrguste musta pesu hunnikute pesemine, mis meie peres igal nädalal aset leidis, ning selle eest hoolitsemine, et lastel oleksid kingad ja sobivas suuruses riided. Me kõik pöördusime tema poole veel lõpututes muudes asjades, mis olid meie jaoks tähtsad. Ja kuna need olid meie jaoks tähtsad, olid need ka talle tähtsad. Ühesõnaga, ta oli nii abikaasa, ema, sõbra, naabri kui ka Jumala tütrena võrratu.

Nüüd, kus ta on ära läinud, olen ma tänulik, et otsustasin tema viimastel elukuudel töölt koju tulles tema kõrval istuda, et tema kätt hoida, kui vaatasime üha uuesti ja uuesti mõningaid tema lemmikmuusikale, kuna Alzheimeri tõve tõttu ei mäletanud ta, et oli neid juba eelmisel õhtul näinud. Mälestused neist erilistest käest kinni hoidmise hetkedest on nüüd minu jaoks väga, väga kallid.

Vennad ja õed! Palun ärge laske mööda võimalust armastavalt oma pereliikmele silma vaadata. Lapsed ja vanemad, olge üksteisega lähedased ja väljendage oma armastust ja tänulikkust. Mõned teist võivad minusarnaselt ühel päeval ärgates avastada, et aeg selliseks oluliseks suhtlemiseks on otsa saanud. Elage iga päev koos, südamed tulvil tänulikkust, häid mälestusi, teenimist ja suurt armastust.

Möödunud aasta jooksul olen ma keskendunumalt kui eales varem mõtisklenud Taevase Isa plaani üle. Alma viitas sellele oma poega Koriantonit õpetades kui suurele õnneplaanile2.

Sõna, mis mulle sellele plaanile mõeldes ikka ja jälle mõtteisse tuli, on „kokkutulek”. See on meie armastava Taevase Isa loodud plaan, mille keskmeks on suur ja hiilgav võimalus perekonna kokkutulekuks – Jumala kodakondsete ehk abikaasade, vanemate ja laste põlvest põlve toimuv igavene taasühinemine.

See mõte toob mulle lohutust ja kindlust, et ma olen kord jälle koos Barbaraga. Kuigi ta elu lõpus füüsiliselt kannatas, oli tema vaim tugev, tark ja rikkumata. Ta oli end kõiges ette valmistanud, et kui see päev saabub, võiks ta seista enesekindlalt ja rahuliku südamega „Jumala meeldiva kohtulaua ees”.3 Kuid mina, kes ma olen kahe päeva pärast 91-aastane, mõtlen ikka veel: „Kas ma olen valmis? Kas ma teen kõike, mida pean tegema, et võiksin taas tema kätt hoida?”

Elu üks kõige lihtsam ja kindlam tõsiasi on, et me kõik sureme. Olgu vana või noorena, kergelt või raskelt, rikkuses või vaesuses, armastatuna või hüljatuna – surmast pole kellelgi pääsu.

Mõned aastad tagasi ütles president Gordon B. Hinckley selle kohta midagi eriti tähendusrikast: „Kui imeline on kinnitus ja kui lohutav on rahu, mis tulevad teadmisest, et kui me abiellume õigesti ja elame õigesti, siis meie suhe jätkub hoolimata surma kindlast tulekust ja aja möödumisest.”4

Ma kindlasti abiellusin õigesti. Selles ei ole mingit kahtlust. Kuid president Hinckley sõnul sellest ei piisa. Ma pean ka õigesti elama.5

Tänapäeval võib „õigesti elama” olla üsna segadust tekitav mõiste, eriti kui veedate palju aega sotsiaalmeedias, kus iga hääl võib kuulutada Jumala ja Tema laste jaoks loodud plaani kohta tõde või valeõpetusi. Õnneks on Kiriku liikmetel olemas igavesti õiged evangeeliumi põhimõtted, et teaksime, kuidas elada nii, et võiksime olla suremiseks paremini ette valmistunud.

Vaid mõni kuu enne mu sündi kõneles minu apostlist vanaisa, vanem Melvin J. Ballard sellel teemal mõnele inimesele, vaagides, mida tähendab elada õigesti. Tema kõne pealkirjaga „Hinge võitlus” keskendus lõputule võitlusele meie füüsilise keha ja igavese vaimu vahel.

Ta ütles: „Suurimaks konfliktiks, mis ühel mehel või naisel kunagi olla võib ‥, on lahing iseendaga”, selgitades, et Saatan, „meie hinge vaenlane”, ründab meid „lihalike himude, isude ja soovide”6 kaudu. „Seega käib peamine lahing meie jumaliku ja vaimse loomuse ning lihaliku loomuliku inimese vahel.” Vennad ja õed! Pidage meeles, et me võime saada vaimset abi Püha Vaimu mõjul, mis võib õpetada teile kõik.7 Samuti võib abi saabuda preesterluse väe ja õnnistuste kaudu. Kas me oleme väärilised saama preesterluse väge ja õnnistusi?

Nüüd ma küsin, kuidas teil see lahing läheb?

President David O. McKay ütles: „Inimese maine eksistents on vaid proovilepanek, kas ta keskendub oma püüdlustes, meeles ja hinges asjadele, mis toovad mugavust ja rahulolu tema füüsilisele loomusele, või teeb ta oma elu eesmärgiks vaimsete omaduste omandamise.”8

Lahing meie lihaliku ja vaimse loomuse vahel ei ole midagi uut. Kuningas Benjamin õpetas oma viimases jutluses oma rahvale: „Sest loomupärane inimene on Jumala vaenlane ja on seda olnud Aadama langemisest saadik ning saab olema igavesest ajast igavesti, kui ta ei alistu Püha Vaimu kutsele ega jäta maha loomupärast inimest ja ei saa pühaks Issanda Kristuse lepituse kaudu.”9

Apostel Paulus õpetas, et „kes elavad liha järele, nende meel on suunatud lihalikele asjadele; aga kes elavad Vaimu järele, neil vaimsetele asjadele.

Sest et liha mõtteviis, see on surm, aga Vaimu mõtteviis, see on elu ja rahu”.10

Mulle on selge, et üks olulisemaid õppetunde elus on see, kuidas tähtsustada meie igavest vaimset loomust ja kontrollida meie halbu soove. See ei peaks olema nii raske. Meie Vaim, kes on olnud olemas palju kauem kui meie füüsiline keha, on juba olnud edukas, valides surelikkusele eelnevas maailmas halva asemel õigemeelsuse. Enne selle maa loomist elasime vaimumaailmas Taevaste Vanemate poegade ja tütardena, kes meid armastasid ja kes meid ka praegu armastavad.

Ning jah, me pidime surelikkusele eelnenud kuningriigis elu muutvaid otsuseid ja valikuid tegema. Iga inimene, kes on kunagi elanud või tuleb elama sellele planeedile, on teinud ülitähtsa valiku võtta vastu päästmise plaan, mille Taevase Isa on loonud meie jaoks. Seega me kõik tulime maa peale, olles tõestanud enda edukat vaimset loomust ja igavest saatust.

Mõelge hetkeks sellele. Teie ja mina oleme tegelikult ja kogu aeg olnud Jumala pojad või tütred, kelle vaimsed juured on igavikus ja tulevik täis lõputuid võimalusi. Te olete – esmalt, eelkõige ja alati – vaimne olend. Ja kui me otsustame panna oma lihaliku loomuse ettepoole meie vaimsest loomusest, valime millegi, mis on vastupidine meie tegelikule, tõelisele, ehedale vaimsele minale.

Siiski pole kahtlust, et lihalikkus ja maised ajendid raskendavad otsuste tegemist. Kuna surelikkusele eelnenud vaimumaailma ja selle sureliku maailma vahel laiub unustuse loor, võime kaotada silmist suhte Jumala ja meie vaimse loomusega ning meie lihalik loomus võib saada määravaks selles, mida just praegu tahame. Õppida valima Vaimu asju lihalike asjade asemel on üks peamisi põhjuseid, miks maine kogemus on osa Taevase Isa plaanist. Just sellepärast on see plaan rajatud Issanda ja Päästja Jeesuse Kristuse lepituse püsivale ja kindlale alusele, nii et meie patud, muuhulgas vead, mida teeme, kui anname järele lihalikule, on pideva meeleparandusega võimalik ületada ja me võime elada vaimsele keskendunult. Nüüd on aeg kontrollida oma kehalisi ihasid, kuuletudes Kristuse vaimsele õpetusele. Just seepärast ei tohi me oma meeleparanduse päeva edasi lükata.11

Seepärast on meeleparandus saanud asendamatuks relvaks meie lahingus iseendaga. Alles viimasel üldkonverentsil viitas president Russell M. Nelson sellele lahingule ja tuletas meile meelde, et „kui otsustame meelt parandada, siis otsustame muutuda! Me lubame Päästjal muuta ennast oma parimaks versiooniks. Me otsustame vaimselt kasvada ja tunda rõõmu – lunastusrõõmu Temas. Kui otsustame meelt parandada, siis otsustame saada rohkem Jeesuse Kristuse sarnaseks!”12.

Igal õhtul, kui ma Taevase Isa poole palvetades oma päeva üle vaatan, palun ma andestust, kui olen midagi valesti teinud, ja luban, et püüan homme parem olla. Ma usun, et selline igapäevane meeleparandus aitab vaimul kehale meelde tuletada, kes minus võimul on.

Teine allikas on meie kõigi jaoks iganädalane võimalus uuendada oma vaimsust sakramendist osavõtmise kaudu, et pidada meeles meie Issanda ja Päästja Jeesuse Kristuse lepitust ja armastust, mis Tal meie vastu on.

Vennad ja õed! Ma õhutan teid hoogu veidi maha võtma ja mõtisklema selle üle, kuidas teil on praeguseks õnnestunud suruda alla oma lihalik loomus ja anda voli oma jumalikule, vaimsele loomusele, et kui aeg on käes, võiksite pääseda vaimumaailma rõõmuküllasele kokkutulekule oma lähedastega, millest ma tunnistan ja alandlikult palvetan Issanda Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.