Hiilgav ülestõusmispühade hommik!
Hiljuti kirikusse minnes koondusid mu mõtted tavapärasest enam Jeesuse Kristuse lepitusele. Esitasin endale küsimusi nagu vestlusel, et mõista, milline on minu hetkeseis: kui tähtis on minu jaoks kõik see, mida Jeesus on senini minu jaoks teinud.
Enne veel kui vennad sakramenti õnnistasid, hakkasin jälgima, kas minu suhtumine on ehk hooletu, mis tähendaks, et kõik, mida Kristus on minu heaks teinud, oleks tulutu. Hakkasin mõtlema, mida Ta on teinud. Mulle meenusid kirjakohad Matteuse, Markuse ja Luuka evangeeliumist, kus kõigis kirjeldatakse omal moel, kuidas Jeesus inimkonna lunastas. Teades, et Tema tund on tulnud, näitas Kristus oma jüngritele, kuidas käib sakramenditalitus – talitus, mis aitaks meil pidada meeles Tema keha, milles Ta kannatas vaimselt kõikide inimeste eest, kes on kunagi elanud ja kes kunagi maailma tulevad, ning Tema verd, mis meie eest valati.
Pärast seda viis Ta Peetruse, Jaakobuse ja Johannese Õlimäele, kus pressiti suures anumas kivipressi all oliiviõli. Teel sinna hakkas Jeesus kartma ja värisema ning Ta ütles oma jüngritele: „Minu hing on väga kurb surmani.” Kui Ta jättis oma jüngrid ootama ning palus neil valvata ja palvetada, siis kujutan ette rasket patukoormat, mis oli asetatud Kristuse õlule ja rõhus Teda nagu õlipress.
(https://www.churchofjesuschrist.org/study/general-conference/2016/10/abide-in-my-love?lang=eng)
See koorem oli nii raske, et Ta palus Isal see karikas Temalt ära võtta (Lk 22:42) ning taevast ilmus ingel Teda tugevdama (Lk 22:43). Edasi on pühakirjades öeldud, et Jeesust valdas surmahirm, Ta palvetas veel pinevamalt ning Tema higi muutus vereks ning langes maapinnale (Lk 22:44). Mormoni Raamat annab meile sellest täpsema ülevaate: „Ja ennäe, Ta kannatab kiusatusi ja kehalist valu, nälga, janu ja kurnatust koguni rohkem, kui inimene suudab kannatada ilma, et ta sureb; sest vaata, verd tuleb igast poorist, nii suur on tema ahastus tema rahva pahelisuse ja jäleduste pärast (Mo 3:7).”
Ta palus Isa kaks korda, et kas oleks võimalik see karikas ära võtta, kuid Ta jätkas Isa tahte täitmist ning kui Ta kolmandat korda oma jüngreid vaatama tuli ning Tema rüü tõenäoliselt üleni vereplekke täis oli, leidis Ta oma jüngrid suurest kurvastusest magama jäänud olevat. Ma ei suuda ettegi kujutada, mida nad võisid tunda, kuid kahtlemata olid need hetked täis suurt kurbust, mis hiljem asendusid võidurõõmuga, kui nad kivi eest lükates nägid, et Teda enam hauas pole. Kõik, mida Kristus õpetas, sai tõeks, ning kõik inimesed – nii pahelised kui ka õigemeelsed – võivad üles tõusta, ja Tema oli esimene, kes üles tõusis.
Iga pühapäev perega kirikusse minnes on see kui rõõmus ülestõusmispühade hommik, mis annab meile võimaluse tuletada üha uuesti meelde, mida Issand on meie heaks teinud, et võiksime tunda rõõmu siin maa peal ja loota elu pärast seda elu, mil võime naasta igavese õnne seisundisse ning saada kõik, mille Jumal on meie jaoks valmistanud.
Selleks et need pühapäevahommikud oleksid imelised, on meil oluline pidada meeles parandada meelt oma pattudest, nagu on öeldud Õpetuse ja Lepingute raamatus: „Seepärast käsin ma sul meelt parandada – paranda meelt, et ma ei peaks sind lööma oma suu vitsaga ja oma raevuga ja oma vihaga, ja et sinu kannatused ei oleks kibedad – sa ei tea, kui kibedad, sa ei tea, kui teravad, jah, sa ei tea, kui rasked kanda. Sest vaata, mina, Jumal, olen neid asju kõikide eest, et nemad, kui nad meelt parandavad, ei peaks kannatama;
aga kui nad meelt ei paranda, peavad nad kannatama just nagu mina, milline kannatus pani mind, Jumalat ennast, suuremat kõigist, valust värisema ja veritsema igast poorist, ja kannatama nii kehas kui vaimus ning soovima, et ma võiksin pääseda kibeda karika joomisest – ometi, au olgu Isale, ja ma jõin ja lõpetasin oma ettevalmistused inimlaste heaks.” (Õpetuse ja Lepingute 19:15–19)