Liahoona
    Sammhaaval tekkinud usk
    Joonealused märkused
    Theme

    Sammhaaval tekkinud usk

    Tunnistuse saamine võtab aega. Sageli on selleks vaja jadamisi väikseid kogemusi.

    Boy Walking

    Minu elus leidis üks määravaid hetki aset kümneaastasena, kui õppisin kaks nädalat katoliku õpetust Loreto roomakatoliku misjonikoolis Zimbabwes, umbes 32 kilomeetri kaugusel oma Silobela külas asunud maakodust. Olen hakanud nende varajaste õppetundide ja muljete kaudu Päästjat Jeesust Kristust tundma ja armastama ning Issandat austama.

    Katoliku kirikus nägin ma seintel Päästja elusündmusi kajastavaid maale: pilte Jeesuse Kristuse sünnist, templis õpetamisest, Ketsemani aias palvetamisest, risti kandmisest paika, mida hüütakse Pealuuks, Kolgatal ristilöömisest ja Tema ülestõusmisest. Nende naelte ja okaste nägemine kurvastas mind väga. Selleks ajaks, kui ma jõudsin ristilöömist kajastava maalini, olid mu silmad pisarais. Ja iga kord hakkasin ma nutma ja ütlesin: „Kuule, Ta talus tõepoolest palju pelgalt minu pärast.”

    Kinnitamistseremoonia ajal vaatas üks preestritest mulle silma ja ütles: „Teie olete maailma valgus” (vt Mt 5:14). Osutades seejärel süüdatud küünlale, tsiteeris ta Päästja sõnu: „Nõnda paistku teie valgus inimeste ees, et nad näeksid teie häid tegusid ja annaksid au teie Isale, kes on taevas.” (Mt 5:16)

    Mida enam ma Jeesusest õppisin, seda enam tahtsin olla teiste teenistuses. Me pidime näiteks tooma vett külast 8 kilomeetri kauguselt. Sageli kandsid külanaised, teiste seas ka minu ema, 20-liitrist veega täidetud anumat oma pea peal. Pärast katoliku seminaris kogetut lükkasin ma sageli 200-liitrist veeanumat, et oma ema aidata, ja aitasin veel kahte leske, kes olid meie naabrid. Mulle jäi meelde see hea tunne, mida tundsin iga kord, kui olin teisi aidanud.

    Need kogemused aitasid tugevdada mu usku Taevasesse Isasse ja Jeesusesse Kristusesse ning valmistasid mind kaudselt vastu võtma Jeesuse Kristuse evangeeliumi, kui olin 22-aastane.

    Mormoni Raamatu saamine

    Ma kasvasin oma riigis üles muutuste ajal. Ian Smithi juhitud valgete vähemus kuulutas 1965. aastal välja iseseisvuse Suurbritanniast. See ajendas ÜRO-d sanktsioone kehtestama ja käivitas aastaid väldanud kodusõja, mis kestis kuni 1980. aastani, mis märgib Zimbabwe iseseisvuse algust. Kui ma oma koolitee lõpetasin, kolisin töö tõttu linna ega käinud aastaid kirikus.

    Ühel päeval mängisin oma ülemuse lastega. Üks neist oli 9- ja teine 7-aastane. Nad ütlesid: „Tead, et meie isa on meie Kirikus koguduse juhataja.” Nad selgitasid, kes on koguduse juhataja ja ma ütlesin mõtlematult: „Teie isa ei lähe taevasse.” Mõistsin, et olin teinud suure vea ja mõtlesin meeleheitlikult, mida saaksin neile öelda, et nad mu kommentaari unustaksid. Kui nad päeva lõpus oma isa nägid, jooksid nad tema juurde ja kordasid, mida olin öelnud. Arvasin, et jään oma tööst ilma.

    Ülemus oli näidanud mulle varem jakki ajast, mil ta oli olnud sõjaväes, millelt võis näha, et ta oli kellegi tapnud. Sellepärast ma seda ütlesingi. Ülemus küsis väga rahulikult, miks ma nii ütlesin. Ütlesin: „Mäletate, ülemus, et te ütlesite mulle, et olete sõjas tapnud. Piiblis öeldakse: „Sa ei tohi tappa!””

    Ta küsis minult, mis kirikus ma käin. Ütlesin talle, et käisin varem katoliku kirikus, kuid polnud seal seitse aastat käinud. Ta rääkis mulle Vanas Testamendis sõja ja vaenulikkusega seotud juhtumitest ning andis siis mulle Mormoni Raamatu. Olin nii elevil, et ei jäänudki oma tööst ilma.

    Ta andis mulle Mormoni Raamatu 1981. aastal, kuid ma ei lugenud ega isegi avanud seda kaks aastat. Ühel pühapäeval olid mu sõbrad linnast ära ja mul hakkas igav. Ma võtsin selle raamatu ja läksin lähedal asunud raudteejaama lugema. Tundsin tol päeval lugedes motivatsiooni head teha, kuid hiljem liigutas mind lugedes tõeliselt 3. Nefi 11. peatükk. Lugesin ellujäänud nefilastest, kes olid üle elanud sõja ja rahutused, ning siis ilmus neile Päästja Jeesus Kristus.

    Minu riik oli läbi teinud omaenda 15 aastat kestnud sõja. Osa inimesi, kellega olin oma külas üles kasvanud, olid läinud sõtta ega tulnud sealt kunagi tagasi. Teised jäid eluks ajaks sandiks.

    Seega tundsin ma nefilastest lugedes, otsekui pöördus Päästja Jeesus Kristus minu poole, öeldes: „Tõus[e] ja tul[e] minu juurde, et [sa] võiksi[d] ‥ katsuda naelte jälgi minu kätel ja minu jalgadel, et ‥ võiksi[d] teada, et mina olen Iisraeli Jumal ja terve maa Jumal ja et mind tapeti maailma pattude pärast.” (3Ne 11:14)

    Mulle tundus, otsekui Ta pöördus isiklikult minu poole, kutsudes mind enda juurde tulema. Mulle jõudis kohale, et ma saan seda teha. See muutis kõik.

    Tunnistuse saamine

    Kogusin mitu kuud julgust kirikusse minna. Teadsin, kus kirik asub, kuid meie väikeses koguduses ei olnud misjonäre. 1984. aasta veebruaris läksin ma Kwekwe kogudusehoonesse. Tahtsin sealt kohe väljuda. Ma polnud kindel, et seal on mu koht, ja istusin tagareas, valmis plehku pistma. Pärast algustegevust jagas koguduse juhataja Mike Allen tunnistust Päästjast Jeesusest Kristusest ja Mormoni Raamatust. Tundsin ühendust. Ka järgmine inimene tunnistas Päästjast ja Mormoni Raamatust ning sama tegi ka kolmas. Olin ülirõõmus. Mul polnud julgust minna kõnepulti ning tõusin seega püsti ja ütlesin sealsamas, kus ma olin: „Armastan Jeesust. Loen Mormoni Raamatut.” Ja võtsin uuesti istet. Sellest sai minu tunnistus alguse.

    Young Man

    Issand ulatas mulle nende tunnistuste kaudu oma käe, kuna see aitas mul tunda, et seal on minu koht. Tundsin, et need on mu vennad ja õed. Palvetasin järgnenud päevadel nende eest ja et mind omaks võetaks. Kohtasin seal liikmeid, kes olid nii sõbralikud ja aitasid mind.

    Tol päeval, kui ma kogudusehoonesse läksin, juhtus nii mõndagi. Mõtisklesin, mis oleks juhtunud, kui need liikmed poleks tunnistust jaganud. Ei või iial teada, et ehk seal on keegi, kellel on raskusi. Kui tõusete üles ja ütlete, mida tunnete, võib see olla just see, mida kellelgi on vaja kuulda.

    Jagage oma tunnistust sageli. Seda tehes tugevdate te iseennast ja enda ümber olijaid. Seiske selle eest, mida teate. Kui järgite Mormoni Raamatus olevaid nõuandeid, saate Päästjaga lähedasemaks.

    Lähenege Päästjale

    Loreto roomakatoliku misjonikoolis veedetud aeg näitas mulle kätte Päästja Jeesuse Kristuse jüngri raja. Olen sellest ajast peale õppinud, et jüngriks olemine on protsess ning meil on vaja nõrkustele ja piirangutele vaatamata edasi liikuda. Kui võtame vastu kutse: „Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik” (Mt 5:48), liigume me igavese elu suunas „[rida] rea peale, õpetu[s] õpetuse peale” (vt ÕL 98:12).

    Teame, et see rada pole alati kerge ning kogeme selle käigus raskust ja südamevalu, kuid üles Issanda poole vaatamine on ainus viis, kuidas elus rahu leida.

    Päästja Jeesuse Kristuse lepitus tähendab minu jaoks kõike. Tean, et Päästja on oma käed välja sirutanud. Me peame vaatama üles ja püüdma teiste meelt ülendada, nagu Tema sirutab oma käe ja ülendab meie meelt.

    Olen õppinud, et jüngriks olemine on protsess ning meil on vaja edasi liikuda.

    Illustreerinud Greg Newbold