Liahoona
    Kiriku täisnime kasutamine oli imelik, kuid seda väärt
    Joonealused märkused
    Theme

    Ainult digitaalne: noored vallalised

    Kiriku täisnime kasutamine oli imelik, kuid seda väärt

    Prohveti nõuande järgimine tundus lihtne, kuid tuli välja, et see nõuab rohkem pingutust, kui oskasin arvata.

    Kui president Nelson kõneles 2018. a sügisesel üldkonverentsil Kiriku õige nime kasutamisest, siis oli tema sõnum minu jaoks väga selge: „See on Issanda käsk. ‥

    ‥ Päästja nime eemaldamine Issanda Kiriku nimest on Saatanale suur võit” (Kiriku õige nimi. – 2018. a sügisene üldkonverents).

    Ma mõistsin, et pean mõtlema, kuidas läheneda vestlustele mind ümbritsevate inimestega, nende seas teatud kliendid töö juures, kes olid harjunud mind mormooniks ja mormooni kiriku liikmeks kutsuma.

    Pühendunud Kiriku täisnime kasutamisele, ootasin järgmist võimalust teatada, et kuulun Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikusse. Peagi see võimalus saabus ja seda ärikontekstis. „Te mormoonid olete nii lahked inimesed,” ütles mulle potentsiaalne klient. „Suur tänu,” vastasin ma. „Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liikmetena usume, et oleme kõik vennad ja õed.” Seejärel jätkus vestlus sellega, et tema ja kõik teised rääkisid, kui lahked mormoonid on.

    Kuigi olin teinud oma osa, öeldes Kiriku täisnime, tundsin, et midagi on valesti. Minu sõbrad ja tuttavad nägid mind ikka veel kui mormooni kiriku liiget ja mitte tingimata kui Kristuse järgijat ning veel vähem kui Kristuse taastatud Kiriku liiget.

    Kas oli mõtet tüli teha?

    Järgmised mitu vestlust minu usu teemal tundusid kohmetud, sest oli imelik öelda Kiriku täispikka nime mitu korda sama vestluse jooksul. Kõik, kellega ma rääkisin, vaatasid mind imelikult. Ja vestlus keskendus ikkagi alati mormoonidele.

    Püüdsin oma jutuajamisi natukenegi loomulikumaks muuta, kuid tuli välja, et see on palju raskem, kui olin osanud oodata, eriti inimestega, keda kartsin solvata. Ma ei tahtnud elada oma tõekspidamiste järgi pelglikult või rahulolevalt, kuid samuti ei soovinud paista liiga karmina, kuna paljud nendest inimestest olid mind varem mormooniks kutsunud ja ma olin sellega leppinud. Samuti kuulsin, kuidas teised Kiriku liikmed kutsusid erinevatel koosolekutel ennast ja teisi Kiriku liikmeid mormoonideks.

    Leidsin ennast kahtlemas, kas Kiriku täisnime kasutamine on tõesti suures plaanis nii oluline. On ju mormooni bränd paljude meelest küllalt positiivne – minule oli mormooniks olemine sageli kasuks tulnud. Kuid president Nelsoni kõnet üle lugedes tundsin, et see on tähtis, isegi kui tekitab vestlustes veidike piinlikkust. Seega pühendusin uuesti ajale.

    Võimalus tunnistada Kristusest

    Järgmine kord, kui pidin kasutama Kiriku täisnime, olin külas ühel sõbral, kes kuulus teise kirikusse. Keegi tuli avali naeratusega minu juurde ja küsis, kas ma olen mormoon. „Jah, ma olen Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liige,” vastasin mina. Ta esitas mulle mitmeid küsimusi, mis kõik algasid sõnadega: „Kas mormooni kirikus usutakse … ?” Ja iga kord alustasin mina oma vastust fraasiga: „Kristuse taastatud Kirikus me usume …”

    See sõnavahetus käis edasi-tagasi oma neli või viis korda. Kui ta märkas, et ma ei lepi tiitliga mormoon, küsis ta minult otse: „Kas sa ei ole mormoon?”

    Seega küsisin temalt, kas ta teadis, kes Mormon oli – ta ei teadnud. Ma selgitasin, et Mormon oli prohvet, ajaloolane ja vägedejuhataja ning poliitikategelane muistsel Ameerika mandril. Minu jaoks on suur au, et mind seostatakse mehega, kes oli niivõrd pühendunud Jumala ja teiste teenimisele.

    „Kuid,” ma jätkasin, „Mormon ei surnud minu pattude eest. Mormon ei valanud oma verd minu eest Ketsemanis kannatades või ristil surres. Mormon ei ole minu Jumal. Jeesus Kristus on minu Jumal ja Päästja. Tema on minu Lunastaja. Ja ma soovin, et mind tuntakse Tema nimega viimsel päeval, ja loodan, et mind tuntakse Tema nimega tänasel päeval.

    Tundsin Vaimu kinnituse tuge, jagades seda lühikest tunnistust oma uue tuttavaga. Pärast hetkelist vaikust sõnas ta: „Sa oled siis kristlane?”

    „Jah, ma olen kristlane,” vastasin, „ja Kristuse taastatud Kiriku liige.”

    Prohveti nõuande järgimine tundus lihtne, kuid tuli välja, et see nõuab rohkem pingutust, kui oskasin arvata. Ma ei ole ikka veel täiuslik kõiges, mida mul teha palutakse. Kuid vähemalt kasutan ma nüüd alati Kiriku täisnime.

    Olen tänulik Vaimu eest, mida tunnen, kui tunnistan teistele oma Päästjast ja Tema Kiriku liikmeks olemisest. Ja nüüd on mul hea moodus, kuidas tunnistada loomulikul viisil Temast ja Tema taastatud Kirikust alati, kui minult küsitakse, kas ma olen mormoon.