Liahoona
    „Näete, mida saab teha veidi usku?”
    Joonealused märkused
    Theme

    „Näete, mida saab teha veidi usku?”

    Godfrey J. Ellis

    Washington, Ameerika Ühendriigid

    Storm Castles

    Illustratsioon: © Gary Alphonso, i2iart.com

    Mõni aeg tagasi viisime naisega oma kaks noorimat poega Prantsusmaale, et sõita ringi piirkondades, kus ma olin teeninud põhimisjonärina. Külastasime Kiriku kogudusi, kus olin teeninud, ja rõõmustasime koos liikmetega, keda olin õpetanud. Külastasime ka ajaloolisi paiku.

    Üks selline paik oli Château de Châlucet’ lossivaremed. Seda võimsat keskaegset lossi rünnati sajandeid tagasi ja enamik sellest hävitati. Kõikjal varemete ümber kasvas taimestik ning rada sinna oli kitsas ja järsk. Mäkketõus oli raske, kuid kui me kord kohale jõudsime, oli see seda väärt.

    Poistele meeldis ronida alla toonasesse vangikoopasse ja kõrgele üles, selle vähese otsa, mis oli veel lossimüüridest järele jäänud. Loss pani nende kujutlusvõime tööle, just nagu see oli lummanud mind 24 aastat tagasi.

    Meie seal olles puhkes taamal suvine torm. See edenes kiiresti. Taevas täitus tumedate pilvede ja välguga, millele järgnesid tugevad kõuekärgatused.

    Kiirustasime mööda rada alla ja jooksime auto juurde, kui torm meie poole kihutas. Peagi saime ränga paduvihma käes läbimärjaks ja mulla asemel kattis rada muda. Kartsime, et kaotame jalgealuse ja libiseme mööda järsku kivist rada alla.

    Märkasime raja ääres puude seas mingit varjualust. Kössitasime üheskoos varjualuse all ja mõtisklesime, kui kaua peame ootama, et tagasi alla jõuda.

    „Loeme palve,” ütles meie noorim poeg.

    Ta küsis, kas tema saaks selle öelda, ja palvetas, et vihm lakkaks, et saaksime turvaliselt mäest alla minna. Ta vaatas meile otsa ja ütles: „Nüüd on meil vaja vaid piisavalt usku.”

    Selgitasin, et palve ei toimi alati niimoodi.

    „Ei,” ütles ta, „sadu lõppeb kümne minuti pärast!”

    Umbes kümne minuti pärast sadu lõppes.

    „Nonii, lähme!” ütles ta.

    „Kui läheme nüüd, hakkab uuesti sadama ja me jääme lõksu,” ütles meie vanem poeg.

    „Ei hakka!” vastas noorim. „Lähme!”

    Liikusime rajal mööda kuivemaid kohti, lükates põõsaid ja oksi eemale. Autosse jõudes tegime tänupalve. Peagi hakkas taas vihma sadama.

    „Näete, mida saab teha veidi usku?” ütles meie poeg alandlikult.

    Tol päeval andis ta meile kõigile suure õppetunni.