Minu Isiklik Päästja
Üks minu lemmiklugusid Mormoni Raamatust on lugu Alma rahvast (Moosia 24:8–25). See leidis aset ajal, mil rahvas langes laamanlaste vangideks.
See lugu sai minu jaoks ilmutuste allikaks, kui mind tabasid paar aastat tagasi ootamatud terviseprobleemid ning mingil määral olin siis mina hirmu ja lootusetuse vangis.
Ühel päeval sain ma e-kirja analüüsivastustega ja otsustasin seda lugeda hiljem, kui olen koju jõudnud. Kuid see ei toiminud üldse. Ma ei suutnud suure ärevuse tõttu töötada ja mul ei jagunud ka julgust oma analüüside vastuseid lugeda.
Avasin Liahoona, mis minu laua peal oli, ja hakkasin lugema poisist, kes ootamatult haiglasse sattus, ning sellest, kuidas lihtne palve aitas tal lohutust leida. Mõistsin, et olin lasknud hirmul end niivõrd kammitseda, et olin unustanud lihtsa mooduse, kuidas hirmust, lootusetusest ja uskmatusest jagu saada.
Ma palvetasin nagu see poiss ja nagu Alma rahvas (Moosia 24:10). Hirm ei kadunud kohe, aga koju kõndides tundsin ühel hetkel, et koorem võeti minult ära, ma ei tundnud enam hirmu ning olin kindel, et kõik läheb hästi, isegi kui mu terviseprobleemid kohe ära ei kao. Koorem küll jäi, kuid ma ei tundnud seda enam (Moosia 24:15). Sel ajal mõistsin, mida tähendab Jeesuse Kristuse lepitus minu jaoks isiklikult. Õppisin tundma Jeesust Kristust kui oma isiklikku Päästjat, et Tema on see, kes koos minuga minu koormat kannab, et Tema on see, kes toob minu meelde ja südamesse rahu.