Paluge, otsige ja koputage
Taevase Isa plaani oluline osa on võimalus Temaga suhelda igal ajal, kui soovime.
Neli kuud tagasi lugesin pühakirju uurides Alma misjonist Ammoniihas, kui leidsin raamatust Tule, järgne mulle soovituse: „Kui loete nendest suurtest õnnistustest, mida Jumal Nefi rahvale andis (vt Al 9:19–23), siis mõtisklege, milliseid suuri õnnistusi on ta teile andnud.”1 Otsustasin koostada mulle antud Jumala õnnistuste nimekirja ja salvestada selle oma käsiraamatu digitaalsesse versiooni. Mõne minutiga olin kirja pannud 16 õnnistust.
Nende seas olid kõige esimesena minu eest tehtud Päästja halastuse ja lepitusohvri suured õnnistused. Kirjutasin ka õnnistusest, et pidin esindama Päästjat noore misjonärina Portugalis ja hiljem koos oma armastava igavese kaaslase Patriciaga Brasiilias Porto Alegre lõunamisjonil, kus teenisime koos 522 vägeva ja suurepärase misjonäriga. Patriciast rääkides, siis paljud õnnistused, mille ma tol päeval üles märkisin, on õnnistused, mida oleme oma 40 abieluaasta jooksul koos nautinud – sealhulgas pitseerimine Brasiilias São Paulo templis, meie kolm imelist last, nende abikaasad ja meie 13 lapselast.
Minu mõtted pöördusid ka minu õigemeelsete vanemate poole, kes kasvatasid mind evangeeliumi põhimõtete järgi. Mulle meenus eredalt hetk, kui minu armastav ema põlvitas minuga mu voodi kõrvale palvetama, kui olin umbes kümneaastane. Ta pidi tundma, et selleks, et mu palved jõuaksid mu Taevase Isani, peaksid need paranema. Niisiis ta ütles: „Ma palvetan kõigepealt ja pärast minu palvet palvetad sina.” Ta jätkas nõnda palvetamist mitu õhtut, kuni oli kindel, et olen õppinud nii teoorias kui ka praktikas, kuidas Taevase Isaga rääkida. Olen talle igavesti tänulik, et ta õpetas mind palvetama, sest sain teada, et mu Taevane Isa kuuleb minu palveid ja vastab neile.
Tegelikult oli see veel üks õnnistus, mille ma oma nimekirja lisasin – and kuulda ja õppida Issanda tahet. Taevase Isa plaani oluline osa on võimalus Temaga suhelda igal ajal, kui soovime.
Kutse Issandalt
Kui Päästja külastas pärast ülestõusmist Ameerikat, kordas Ta kutset, mille oli esitanud oma jüngritele Galileas. Ta ütles:
„Paluge, ja teile antakse; otsige, ja te leiate; koputage, siis avatakse teile!
Sest igaüks, kes palub, see saab, ja kes otsib, see leiab, ja kes koputab, sellele avatakse.” (3Ne 14:7–8; vt ka Mt 7:7–8)
Meie prohvet, president Russell M. Nelson, on meie päevil sarnase kutse esitanud. Ta ütles: „Palvetage Jeesuse Kristuse nimel oma murede, oma hirmude, oma nõrkuste, jah, koguni oma südameigatsuste eest. Ja seejärel kuulake! Kirjutage üles tekkinud mõtted. Pange kirja oma tunded ja tehke siis seda, mida teid tegema õhutatakse. Kui teete seda päevast päeva, nädalast nädalasse, kuust kuusse, saab ilmutuse põhimõte teile omaseks.”2
President Nelson lisas: „Eesootavatel päevadel pole võimalik vaimselt ellu jääda ilma Püha Vaimu juhatava, suunava, trööstiva ja pideva mõjuta.”3
Miks on ilmutus meie vaimse ellujäämise jaoks nii tähtis? Sest maailm võib olla segadust tekitav ja lärmakas, täis pettusi ja tähelepanu hajutajaid. Suhtlemine meie Taevase Isaga aitab meil mõista, mis on õige ja mis vale, mis sobib kokku Issanda plaaniga meie jaoks ja mis mitte. Samuti võib maailm olla karm ja südantlõhestav. Kuid palves oma südant avades tunneme lohutust, mis tuleb meie Taevaselt Isalt, ja kindlustunnet, et Ta meid armastab ja väärtustab.
Paluge
Issand on öelnud, et „igaüks, kes palub, see saab”. Palumine tundub olevat lihtne ja siiski on see vägev, sest väljendab meie soove ja usku. Kuid Issanda häälest arusaamise õppimine nõuab aega ja kannatlikkust. Me pöörame tähelepanu mõtetele ja tunnetele, mis meile pähe ja südamesse tulevad, ning paneme need kirja, nagu meie prohvet on meil teha soovitanud. Meie muljete jäädvustamine on oluline osa vastuvõtust. See aitab meil meelde tuletada, üle vaadata ja uuesti tunda seda, mida Issand meile õpetab.
Hiljuti ütles üks mu lähedane: „Ma usun, et isiklik ilmutus peab paika. Usun, et Püha Vaim näitab mulle kõiki asju, mida ma peaksin tegema.4 Seda on lihtne uskuda, kui tunnen, kuidas mu süda põleb kahtlematu veendumusega.5 Aga kuidas ma saaksin tagada, et Püha Vaim minuga alati sel tasemel räägiks?”
Ma ütleksin oma lähedasele ja teile kõigile, et ka mina tahaksin pidevalt tunda Vaimult neid tugevaid muljeid ja näha alati selgelt teed, mida mööda minna. Aga see ei ole nii. Mida me aga sagedamini tunneme, on see, et Issanda vaikne, tasane hääl sosistab meie mõistusele ja südamele: „Ma olen siin. Ma armastan sind. Mine ja anna endast parim. Ma toetan sind.” Me ei pea alati kõike teadma ega kõike nägema.
Vaikne, tasane hääl kinnitab, julgustab ja lohutab – ja paljudel kordadel on see just see, mida tol päeval vajame. Püha Vaim on tõeline ja Tema tekitatud tunded on tõelised – olgu need suured või väikesed.
Otsige
Issand jätkas, lubades: „Kes otsib, see leiab.” Otsimine tähendab vaimset ja spirituaalset jõupingutust – mõtisklemist, katsetamist, proovimist ja õppimist. Me otsime, sest usaldame Issanda lubadusi. „Sest kes Jumala juurde tuleb, peab uskuma, et tema on olemas ja et ta annab palga neile, kes teda otsivad.” (Hb 11:6) Otsides tunnistame alandlikult, et meil on veel palju õppida ja Issand avardab meie mõistmist, valmistades meid vastu võtma rohkem. „Sest vaata, nõnda ütleb Issand Jumal: „Ma annan inimlastele rea rea peale, õpetuse õpetuse peale, natuke siin ja natuke seal, ‥ sest sellele, kes võtab vastu, ma annan rohkem.” (2Ne 28:30)
Koputage
Lõpuks ütles Issand: „Kes koputab, sellele avatakse.” Koputamine on usus tegutsemine. Kui me Teda aktiivselt järgime, avab Issand tee meie ees. On üks ilus kirikulaul, mis õpetab meid: „Ärka, tee teistele head, ei mõelda saa endale vaid. Tehes head, tunned rahu, rõõm hinge ei mahu, Sa õnnistust kõigile tõid.”6 Vanem Gerrit W. Gong Kaheteistkümne Kvoorumist selgitas hiljuti, et ilmutus saabub sageli siis, kui me teeme head. Ta ütles: „Kui me püüame teenida meid ümbritsevaid inimesi, siis arvan, et Issand annab meile suuremal määral oma armastust nende vastu ja seega ka meie vastu. Arvan, et me kuuleme Tema häält – tunneme Teda teistmoodi – kui palvetame, et aidata inimesi meie ümber. Sest just sellisele palvele soovib Ta kõige enam vastata.”7
Alma eeskuju
See lihtne soovitus raamatus „Tule, järgne mulle” – mõelda oma õnnistustele, tõi sulni vaimu ja mõned ootamatud vaimsed kaemused. Lugedes Almast ja tema teenimisest Ammoniihas, avastasin, et Alma on hea näide sellest, mida tähendab palumine, otsimine ja koputamine. Me loeme, et „Alma nägi palju vaeva vaimus, heideldes Jumalaga vägevas palves, et ta valaks oma Vaimu inimeste peale, kes olid linnas.” Sellele palvele ei vastatud aga nii, nagu ta lootis, ja Alma aeti linnast välja. „Olles murest murtud”, oli Alma peaaegu alla andmas, kui ingel tõi talle sõnumi: „Õnnistatud oled sina, Alma; seepärast, tõsta oma pea püsti ja rõõmusta; sest sul on suur põhjus rõõmustamiseks.” Seejärel käskis ingel tal Ammoniihasse tagasi pöörduda ja uuesti proovida ning Alma „pöördus ‥ kiiresti”8 tagasi.
Mida me Almalt palumise, otsimise ja koputamise kohta õpime? Saame teada, et palve nõuab vaimset tööd ja see ei vii alati loodetava tulemuseni. Kuid kui me tunneme end heidutatuna või kurvalt, annab Issand meile lohutust ja jõudu erineval viisil. Ta ei pruugi kohe vastata kõigile meie küsimustele ega lahendada kõiki meie probleeme; pigem julgustab Ta meid edasi proovima. Kui me siis viime oma plaani kiiresti kokku Tema plaaniga, avab Ta meile tee, nagu ta tegi Alma jaoks.
Ma tunnistan, et see on evangeeliumi täiuse ajajärk. Me saame oma elus nautida Jeesuse Kristuse lepituse õnnistusi. Pühakirjad on meile laialt kättesaadavad. Meid juhivad prohvetid, kes õpetavad meile Issanda tahet rasketeks aegadeks, milles elame. Lisaks on meil otsene juurdepääs meie enda ilmutusele, et Issand saaks meid isiklikult lohutada ja juhendada. Nagu ingel Almale ütles, meil on „suur põhjus rõõmustamiseks” (Al 8:15). Jeesuse Kristuse nimel, aamen.