Ole vait ja vaga
Päästja õpetab meile, kuidas tunda rahu ja olla rahulik isegi siis, kui tuuled raevukalt meie ümber puhuvad ja voogavad lained ähvardavad meie lootused uputada.
Kui lapsed olid väiksed, veetis meie pere mõne päeva kauni järve ääres. Ühel pärastlõunal panid mõned lapsed selga päästevestid, enne kui nad laevatekilt vette hüppasid. Meie noorim tütar vaatas seda kõhklevalt, jälgides hoolikalt oma õdesid-vendi. Kogu julgust kokku võttes pigistas ta ühe käega nina kinni ja hüppas. Ta tõusis kohe pinnale ja hüüdis pisut paanilise häälega: „Aidake mind! Aidake mind!”
Ta ei olnud surmaohus, tema päästevest tegi oma tööd, ja ta hõljus turvaliselt vees. Me oleksime võinud käe sirutada ja ta vähese vaevaga laevatekile tagasi tõmmata. Ometi, tema vaatenurgast vaadatuna vajas ta abi. Võib-olla oli see vee jahedus või sellise kogemuse uudsus. Igal juhul ronis ta tagasi tekile, kus mähkisime ta kuiva rätikusse ja kiitsime tema vaprust.
Olenemata sellest, kas oleme vanad või noored, on paljud meist hädahetkedel hüüdnud pakilisi sõnu nagu „Aita mind!”. „Päästa mind!” või „Palun, vasta mu palvele!”
Selline sündmus juhtus Jeesuse jüngritega Tema sureliku teenistuse ajal. Markuse evangeeliumist loeme, et Jeesus „hakkas jälle õpetama mere ääres. Ja üsna palju rahvast kogunes ta juurde”.1 Rahvast oli nii palju, et Jeesus „pidi minema paati”2 ja rääkis sealt. Terve päeva õpetas ta inimesi tähendamissõnadega, kui nad kaldal istusid.
Kui õhtu käes oli, ütles Ta oma jüngritele: „Lähme üle teisele poole.” Ja kui nad rahva olid lasknud ära minna,3 lahkusid nad kaldalt ja olid teel üle Galilea järve. Leides paadi päras endale koha, heitis Jeesus pikali ja jäi kiiresti magama. Peagi „tõusis kange tuulispea ja lõi laineid paati, nõnda et paat juba täitus”4 veega.
Paljud Jeesuse jüngrid olid kogenud kalurid ja teadsid, kuidas tormis paadiga ümber käia. Nad olid Tema usaldusalused, tõepoolest Tema armastatud jüngrid. Nad olid jätnud oma töö, isiklikud huvid ja perekonna, et järgida Jeesust. Nende usust Temasse andis tunnistust see, et nad olid paadis. Ja nüüd oli nende paat keset tormi ja uppumise äärel.
Me ei tea, kui kaua nad võitlesid, et paati tormis vee peal hoida, kuid nad äratasid Jeesuse, hüüdes veidi paanilise häälega:
„Õpetaja, kas sa ei hooli sellest, et me hukkume?”5
„Issand aita! Me hukkume!”6
Nad kutsusid teda Õpetajaks, ja see Ta on. Ta on ka „Jeesus Kristus, Jumala Poeg, taeva ja maa Isa, kõige Looja algusest peale.”7
Jeesus tõusis paadis oma kohalt ja noomis tuult ning ütles möllavale merele: „Ole vait ja vaga!” Ja tuul rauges, ja meri jäi täiesti vaikseks.”8 Alati Meisterõpetajana, õpetas Jeesus seejärel oma jüngreid, esitades neile kaks lihtsat, kuid samas armastavat küsimust. Ta küsis:
„Miks te olete nii arad?”9
„Kus on teie usk?”10
Leides end katsumuste, murede või kannatuste keskel, on meil surelik kalduvus, isegi kiusatus, hüüda: „Õpetaja, kas sa ei hooli sellest, et me hukkume? Issand aita!” Isegi Joseph Smith anus kohutavast vanglast: „Oo Jumal, kus sa oled? Ja kus on telk, mis varjab sinu peidupaika?”11
Kindlasti mõistab maailma Päästja meie surelikku piiratust, sest Ta õpetab meile, kuidas tunda rahu ja olla rahulik isegi siis, kui tuuled raevukalt meie ümber puhuvad ja voogavad lained ähvardavad meie lootused uputada.
Jeesus kutsub neid, kes on tõestanud oma usku, kel on lapselik usk või isegi kõige väiksem kübeke usku12, öeldes: „Tulge minu juurde.”13 „Uskuge minu nimesse.”14 „Õppige minu käest ja kuulake minu sõnu.”15 Ta käsib hellalt meelt parandada ja saada ristitud Tema nimesse16, armastada üksteist, nõnda nagu Tema meid on armastanud,17 ning Teda alati meeles pidada18. Jeesus rahustab, selgitades: „Seda ma olen teil rääkinud, et teil oleks rahu minus. Maailmas on teil ahastust, aga olge julged, mina olen maailma ära võitnud!”19
Ma kujutan ette, et tormi poolt pillutatud paadis olnud Jeesuse jüngrid olid paratamatult hõivatud, vaadates, kuidas lained paati paiskusid, ja sealt vett välja kühveldades. Ma võin ette kujutada, kuidas nad käsitsevad purjeid ja üritavad paati veidigi kontrolli alla saada. Nende tähelepanu keskmes oli tolle hetke üleelamine ja nende abipalve oli erakordselt siiras.
Paljud meist on tänapäeval samasugused. Hiljutised sündmused kogu maailmas, meie rahvaste seas, kogukondades ja perekondades, on toonud meile ettenägematuid katsumusi. Rahututel aegadel võib tunduda, et meie usk on viimse vastupidavuse ja mõistmise piirini proovile pandud. Hirmulained võivad meid häirida, pannes unustama Jumala headuse, muutes seeläbi meie vaatenurga lühinägelikuks ja fookusest väljas olevaks. Ometi saab meie teekonna raskete hetkede kaudu meie usku nii läbi katsuda kui ka tugevdada.
Sõltumata meie oludest võime tahtlikult teha jõupingutusi, et tugevdada ja suurendada oma usku Jeesusesse Kristusesse. See saab tugevamaks, kui me peame meeles, et oleme Jumala lapsed ja et Ta armastab meid. Meie usk kasvab, kui paneme lootuse ja püüdlikkusega proovile Jumala sõna, püüdes kõigest väest järgida Kristuse õpetusi. Meie usk suureneb, kui otsustame pigem uskuda kui kahelda, pigem andestada kui kohut mõista, pigem meelt parandada kui vastu hakata. Meie usk areneb edasi, kui toetume kannatlikult Püha Messia teenetele, halastusele ja armulikkusele.20
Vanem Neal A. Maxwell on öelnud: „Kuigi usk pole täiuslik teadmine, toob see endaga sügava usalduse Jumala vastu, kelle teadmised on täiuslikud.”21 Isegi tormilistel aegadel on usk Issandasse Jeesusesse Kristusesse visa ja vastupidav. See aitab meil ebaolulisi segajaid välja sõeluda. See julgustab meid edasi liikuma lepinguteel. Usk ergutab meid jagu saama heitumusest ning võimaldab meil vaadata tulevikku kindlalt ja püstipäi. See õhutab meid paluma päästet ja abi, kui palvetame Isa poole Tema Poja nimel. Ja kui anuvad palved näivad vastuseta jäävat, annab meie püsiv usk Jeesusesse Kristusesse kannatlikkust, alandlikkust ja võime lausuda aupaklikult sõnad: „Sinu tahtmine sündigu.”22
Juhataja Russell M. Nelson on õpetanud:
„Me ei tohi lasta hirmudel oma usust võitu saada. Usku tugevdades võime neile hirmudele vastu seista.
Alustage oma lastest. ‥ Aidake neil tunda teie usku isegi siis, kui teid tabavad kibedad katsumused. Keskendugu teie usk meie armastavale Taevasele Isale ja Tema armastatud Pojale, Issandale Jeesusele Kristusele. ‥ Õpetage igale hinnalisele poisile ja tüdrukule, et ta on Jumala laps ning loodud Tema kuju järgi, püha eesmärgi ja potentsiaaliga. Igaüks on sündides kaasa saanud omad katsumused, mida ületada, ja usu, mida arendada.”23
Kuulsin hiljuti, kuidas kaks nelja-aastast last jagasid oma usku Jeesusesse Kristusesse, kui nad vastasid küsimusele „Kuidas Jeesus Kristus sind aitab?”. Esimene laps ütles: „Ma tean, et Jeesus armastab mind, sest Ta suri minu eest. Ta armastab ka täiskasvanuid.” Teine laps ütles: „Ta aitab mind, kui ma olen kurb või pahur. Ta aitab mind ka siis, kui ma upun.”
Jeesus kuulutas: „Seepärast, ma võtan vastu igaühe, kes parandab meelt ja tuleb minu juurde nagu väike lapsuke, sest selliste päralt on Jumala kuningriik.”24
„Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu!”25
Hiljuti lubas president Nelson, et kui „te hakkaksite uuesti tõeliselt kuulama, kuulda võtma, tähele panema Päästja sõnu”, siis „seda tehes väheneb teie hirm ja suureneb usk”.26
Õed ja vennad! Meie praegused keerulised olud pole meie igavene lõplik sihtkoht. Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liikmetena oleme lepinguga võtnud enda peale Jeesuse Kristuse nime. Me usume Tema lunastavasse väesse ning loodame Tema suurte ja hinnaliste lubaduste peale. Meil on kõik põhjused rõõmustamiseks, sest meie Issand ja Päästja teab täpselt meie katsumusi, muresid ja kurbust. Nagu Jeesus oli koos oma muistsete jüngritega, on Ta meie paadis! Ma tunnistan, et Ta on andnud oma elu, et teie ja mina ei hukkuks. Usaldagem Teda, kuuletugem Tema käskudele ja kuulakem usuga, kuidas Ta ütleb: „Ole vait ja vaga!”27 Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.