Prohvetlik juhatus
Paneme nad nõnda proovile
Allalaadimised
See lehekülg (MP3)
Joonealused märkused

Hide Footnotes

Teema

Paneme nad nõnda proovile

(Aabr 3:25)

Praegu on aeg valmistuda ja tõestada, et me oleme nõus ja suutelised tegema kõike seda, mida tahes Issand, meie Jumal, meil teha käsib.

Palvetan, et Püha Vaim oleks meile kõigile abiks, kui jagan mul selleks üldkonverentsiks valmistudes tekkinud mõtteid ja südametundmusi.

Testide tähtsus

Rohkem kui kümme aastat enne seda, kui mind täiskohaga Kiriku teenistusse kutsuti, töötasin ma ülikoolis õppejõu ja juhina. Minu kui õppejõu põhikohus oli aidata õpilastel iseseisvalt õppima õppida. Ja mu töö juures oli oluline teste koostada, hindeid panna ning õpilastele testitulemuste kohta tagasisidet anda. Te võite seda oma kogemuste põhjal teada, et testid pole tavaliselt see osa õppeprotsessist, mis õpilastele enim meeldib!

Kuid perioodilised testid on õppimiseks täiesti vajalikud. Tõhus test aitab meil võrrelda seda, mida me peame teatud teema kohta teadma, sellega, mida me tegelikult teame. Samuti on see mõõdupuu, mille järgi hinnata oma teadmisi ja arengut.

Sarnaselt on surelikkuse kooli testidel tähtis osa meie igavikulises arengus. Huvitaval kombel aga ei esine sõna test kordagi põhiteoste pühakirjatekstis. Pigem kirjeldatakse erinevaid näiteid, kuidas oma vaimseid teadmisi Taevase Isa igavese õnneplaani kohta õigesti näidata, seda mõista ja sellele pühenduda, ning meie suutlikkust otsida Päästja lepituse õnnistusi, selliste sõnadega nagu proovile panema, läbi katsuma, kiusama ja sulatama.

Päästmisplaani autor on kirjeldanud meie sureliku prooviaja põhieesmärki muistses ja kaasaja pühakirjas sõnadega proovile panema, läbi katsuma, kiusama ja sulatama. „Ja paneme nad nõnda proovile, et näha, kas nad teevad kõike, mida iganes Issand, nende Jumal, neil teha käsib.”1

Mõelge psalmilauliku Taaveti palvele:

Katsu mind läbi, Jehoova, ja kiusa mind, sulata mu neerud ja mu süda!

Sest sinu heldus on mu silma ees ja ma käin sinu tões!”2

Ja 1833. aastal teatas Issand: „Seepärast, ärge kartke oma vaenlasi, sest ma olen oma südames otsustanud, ütleb Issand, et ma panen teid proovile kõiges, et kas te püsite minu lepingus kuni surmani välja, et teid võidaks leida olevat väärilised.”3

Praeguse aja proovilepanekud

2020. aastale on jätnud osalt jälje üleilmne pandeemia, mis on meid mitmeti proovile pannud, läbi katsunud, kiusanud ja sulatanud. Ma palvetan, et võtaksime üksikisikute ja peredena nendest väärt õppetundidest õppust, mida vaid rasked kogemused saavad meile õpetada. Loodan samuti, et igaüks meist tunnustab täielikumalt „Jumala suurust” ja tõde, et „ta pühitseb [meie] kannatused [meile] kasuks”4.

Kui me seisame oma elus silmitsi mistahes proovilepanevate ja läbikatsuvate oludega, saame juhinduda ja jõudu saada kahest peamisest põhimõttest, milleks on 1) valmistumise ja 2) Kristuses püsivana edasi pürgimise põhimõte.

Proovilepanemine ja valmistumine

Päästja jüngritena on meile antud käsk: „Valmistage kõik vajalik ja rajage koda, nimelt palve koda, paastumise koda, usu koda, õppimise koda, hiilguse koda, korra koda, Jumala koda.”5

Lisaks on meile lubatud, et „kui te olete ettevalmistunud, siis te ei karda.

Ja et te võiksite pääseda vaenlase võimusest ja olla minule kokkukogutud õigemeelsed inimesed – plekita ja süüta.”6

Need pühakirjakohad pakuvad täiusliku raamistiku oma elu ja kodu korraldamiseks ja ettevalmistamiseks nii ajalikult kui ka vaimselt. Püüdes surelikkuse proovilepanevateks kogemusteks valmistuda, peaksime järgima Päästja eeskuju, kes „edenes [järk-järgult] tarkuses ja pikkuses ja armus Jumala ja inimeste juures”7 – terviklikus tasakaalus intellektuaalse, füüsilise, vaimse and sotsiaalse valmiduse poolest.

Mõni kuu tagasi inventeerisime me Susaniga ühel pärastlõunal oma toidutagavara ja hädaolukorra varusid. Parasjagu oli kiiresti levimas koroonaviirus ja meie kodu Utah’ osariigis oli raputanud rida maavärinaid. Oleme teinud abielu algusest saadik tööd, et järgida prohvetlikku nõu ettenägematuteks raskusteks valmistumise kohta, mistõttu näis oma olukorra „läbikatsumine” keset viirust ja maavärinaid hea ja ajakohase ettevõtmisena. Tahtsime teada, mis hinde nende ette teatamata testide eest saaksime.

Õppisime nii mõndagi. Mitmes valdkonnas olid meie ettevalmistused õiged. Kuid mõnes muus valdkonnas oli vaja teha täiustusi, kuna me polnud teatud vajadusi märganud ja neid ajale kohaselt lahendanud.

Saime ka palju naerda. Avastasime näiteks ühes kõrvalises kapis asju, mis olid olnud meie toidutagavaras aastakümneid. Ausalt öeldes oli meil hirm mõnda anumat avada ja uurida, kuna kartsime vallandada järgmise üleilmse pandeemia! Kuid olge rõõmsad, teades, et me vabanesime neist ohtlikest materjalidest korrakohaselt ja maailma tervist ohustamata.

Osa Kiriku liikmete arvates ei ole hädaolukorra plaanid ja varud, toidutagavara ega 72 tunni pakid enam tähtsad, kuna vennad pole neil ja seotud teemadel üldkonverentsil hiljuti ega ulatuslikult kõnelenud. Kuid Kiriku juhid on aastakümneid korduvalt valmistuma hoiatanud. Järjepidev prohvetlik nõuanne loob aja jooksul vägevalt selge mitmeosalise helitöö ja palju valjema hoiatushääle, kui soolopala kunagi tekitada suudaks.

Nii nagu rasketel aegadel saavad ilmsiks ajaliku valmisoleku puudujäägid, nii mõjuvad vaimse pealiskaudsuse ja enesega rahulolu vaevused kõige kahjulikumalt raskete katsumuste ajal. Me õpime näiteks tähendamissõnas kümnest neitsist, et valmistumisega venitamise tagajärjel proovilepanek ebaõnnestub. Tuletage meelde, kuidas viiel rumalal neitsil ei õnnestunud neile peigmehe saabumispäeval korraldatud eksamiks õigesti valmistuda.

Need, kes olid tookord „rumalad[,] võtsid küll lambid, aga ei võtnud õli enesega.

Aga mõistlikud võtsid õli astjatesse ühes oma lampidega. ‥

Aga keskööl kuuldi häält: Ennäe, peigmees! Minge vastu!

Siis tõusid kõik need neitsid üles ja valmistasid oma lambid.

Aga rumalad ütlesid mõistlikele: Andke meile oma õlist, sest meie lambid kustuvad!

Kuid mõistlikud kostsid ja ütlesid: Ei ilmaski, sellest ei jätku meile ja teile; vaid minge pigemini kaupmeeste juurde ja ostke endile!

Aga kui nad läksid ostma, tuli peigmees, ja kes olid valmis, läksid temaga pulma. Ja uks suleti.

Pärast tulid ka teised neitsid ja ütlesid: „Issand, Issand, ava meile!”8

Aga tema vastas ning ütles: „Tõesti ma ütlen teile, te ei tunne mind!”9

Vähemalt sel eksamil tõestasid viis rumalat neitsit, et nad on ükspäinis sõna kuuljad ja mitte tegijad.10

Üks mu sõber oli õigusteaduskonnas kohusetundlik üliõpilane. Kogu semestri vältel investeeris Sam iga päev aega, et üle vaadata, kokku võtta ja selgeks saada kõik oma märkmed, mis ta oli teinud kursusel, kus ta kirjas oli. Iga nädala ja iga kuu lõpus järgis ta kõigi õppeainete puhul sama kavandit. Selline suhtumine võimaldas tal õigusteaduse selgeks saada ja mitte pelgalt üksikasju meelde jätta. Ja kui lõpueksamid kätte jõudsid, oli Sam valmis. Tegelikult olid lõpueksamid tema arvates kogu ta juriidilise väljaõppe juures üks stressivaesemaid perioode. Tõhusad ja õigeaegsed ettevalmistused eelnevad õnnestunud proovilepanekule.

Sami suhtumine juuraõppesse heidab valgust ühele Issanda peamisele kasvu- ja arengukavandile. „Nõnda ütleb Issand Jumal: Ma annan inimlastele rea rea peale, õpetuse õpetuse peale, natuke siin ja natuke seal, ja õnnistatud on need, kes võtavad kuulda minu õpetusi ja avavad oma kõrva minu nõuannetele, sest nemad õpivad tarkust; sest sellele, kes võtab vastu, ma annan rohkem.”11

Ma kutsun meid kõiki „pan[ema] tähele oma teguviisi”12 ja „katsu[ma] iseendid läbi, kas [me] ole[me] usus [ja] uuri[ma] iseendid”.13 Mida oleme õppinud viimastel kuudel elustiili kohandamise ja piirangute kohta? Milliseid täiustusi peaksime tegema oma elus vaimselt, füüsiliselt, sotsiaalselt, emotsionaalselt ja intellektuaalselt? Praegu on aeg valmistuda ja tõestada, et me oleme nõus ja suutelised tegema kõike seda, mida tahes Issand, meie Jumal, meil teha käsib.

Tõestamine ja edasipürgimine

Kord käisin ma ühe noore misjonäri matusel, kes oli avariis surma saanud. Misjonäri isa kõneles matusetalitusel ja kirjeldas oma südamevalu, mida ta armsast lapsest ootamatu sureliku lahutamise tõttu tundis. Ta teatas otsekoheselt, et ei mõista selle sündmuse põhjust ega ajastust. Kuid mulle jääb alatiseks meelde, kuidas see tubli mees tõi välja ka selle, et ta teab, et Jumal teab tema lapse surma põhjust ja ajastust, ja et sellest talle piisab. Ta ütles kohalviibijatele, et vaatamata kurbusele on tema ja ta perega kõik korras. Nende tunnistused jäid kindlaks ja vankumatuks. Ta lõpetas oma sõnad selle mõtteavaldusega: „Ma tahan, et te teaksite, et mis puutub Jeesuse Kristuse evangeeliumisse, siis meie pere on täiesti pühendunud. Me kõik oleme pühendunud.”

Kuigi armsa inimese kaotamine oli südantlõhestav ja raske, olid selle vapra pere liikmed vaimselt valmis tõestama, et suudavad oma kannatuste kaudu igavikulise tähtsusega õppetunnid selgeks saada.14

Ustavus pole rumalus ega fanatism. Pigem on see Jeesusele Kristusele lootmine meie Päästjana ning Tema, Ta nime ja Ta lubaduste usaldamine. Kui me „Kristuses püsivana edasi pürgim[e] täiusliku lootuse sära ja armastusega Jumala ja kõikide inimeste vastu”15, õnnistatakse meid igavese vaatenurga ja võimega näha oma piiratud surelikust võimekusest palju kaugemale. Meil on võimalik „kogune[da] kokku ja seis[ta] pühades paikades”16, „lask[mata] ennast kõigutada, kuni tuleb Issanda päev”17.

Kui ma teenisin Brigham Youngi ülikooli Idaho osakonna rektorina, tuli vanem Jeffrey R. Holland 1998. aasta detsembris ühele meie iganädalasele pühalikule koosolekule kõnelema. Kutsusime Susaniga rühma üliõpilasi vanem Hollandiga enne tema sõnumit kohtuma ja juttu ajama. Küsisin selle koosviibimise lõpus vanem Hollandilt: „Kui saaksite neile üliõpilastele vaid ühte asja õpetada, siis mis see oleks?”

Ta vastas:

„Me oleme tunnistajaks üha suurenenud liikumisele vastandlikes suundades. Meil, viimse aja pühadel, pole võimalik valida keskteed. Kesktee võetakse ära.

Kui kahlate jõevoolus, lähete te kuskile. Te lähete sinna, kuhu vool teid viib. Voolust kanda laskmine, hooga kaasa minemine, vooluga ühes triivimine ei lähe.

Tuleb teha valikuid. Ka valiku tegemata jätmine on valik. Õppige juba praegu valima.”

Ühiskonna suundumused ja sündmused on tõestanud, et vanem Hollandi mõtteavaldus vastandlikes suundades liikumise suurenemise kohta, millega ta 22 aastat tagasi mu küsimusele vastas, oli prohvetlik. Ennustades Issanda ja maailma teede üha laienevat lahknemist, hoiatas vanem Holland, et päevad, mil üks jalg oli mugavalt taastatud Kirikus ja teine maailmas, olid kiirelt kadumas. See Issanda teenija julgustas noori valima, valmistuma ja Päästja pühendunud jüngriks saama. Ta aitas neil valmistuda, kuni nad jõuavad proovilepanevate, läbikatsuvate, kiusavate ja sulatavate elukogemusteni, ning siis läbi nende edasi pürgida.

Lubadus ja tunnistus

Enesetõestamise protsessil on Taevase Isa suures õnneplaanis oluline osa. Ma luban, et kui me nii valmistume kui ka edasi pürgime usuga Päästjasse, võime saada kõik viimasel surelikkuse eksamil sama hinde: „See on hea, sa hea ja ustav sulane! Sa oled pisku üle ustav olnud, ma panen sind palju üle; mine oma Issanda rõõmusse!”18

Tunnistan, et Jumal, Igavene Isa, on meie Isa. Jeesus Kristus on Tema Ainusündinud ja elav Poeg, meie Päästja ja Lunastaja. Tunnistan rõõmsalt nendest tõdedest Issanda Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.