Prohvetlik juhatus
Silmad, et näha
Allalaadimised
See lehekülg (MP3)
Joonealused märkused

Hide Footnotes

Teema

Silmad, et näha

Püha Vaimu väel võimaldab Kristus meil näha meid endid ja näha teisi, nagu Tema näeb.

Jumala käe nägemine

Ma armastan Vana Testamendi lugu poisist, kes teenis prohvet Eliisat. Ühel varahommikul ärkas poiss üles, läks välja ja nägi, et linna ümbritseb suur sõjavägi, kes tahab neid hävitada. Ta jooksis Eliisa juurde: „Oh häda, mu isand, mis me nüüd teeme?”

Eliisa vastas: „Ära karda, sest neid, kes on meiega, on rohkem kui neid, kes on nendega!”

Eliisa teadis, et poiss vajas rohkemat kui rahustavat julgustust, ta vajas nägemust. Ja seepärast „Eliisa palvetas ‥ : „Jehoova, tee ‥ ta silmad lahti, et ta näeks!” Ja Jehoova tegi lahti poisi silmad ja too nägi, ja vaata, mägi oli täis tuliseid hobuseid ja vankreid ümber Eliisa!”1

Võib tulla ette aegu, kus te leiate nagu teenijagi, et teil on raske näha, kuidas Jumal teie elus töötab – aegu, mil te tunnete end piiramisrõngas, kui surelikkuse katsumused teid põlvili suruvad. Oodake ja usaldage Jumalat ning Tema ajastust, kuna te võite usaldada Tema südant kõigis oma asjades. Kuid selles loos on veel teinegi õppetund. Mu kallid õed ja vennad! Ka teie võite palvetada, et Jumal avaks teie silmad, et näha asju, mida te tavaliselt ei näe.

Enese nägemine nagu Jumal meid näeb

Ehk on meie jaoks kõige olulisem asi, mida selgelt näha, see, kes on Jumal ja kes meie tegelikult oleme – taevaste vanemate pojad ja tütred, kellel on „jumalik loomus ja igavikuline saatus”2. Paluge, et Jumal ilmutaks teile neid tõdesid koos sellega, mida Ta teie vastu tunneb. Mida rohkem te oma tõelist identiteeti ja eesmärki mõistate, sügavuti mõistate, seda enam mõjutab see kõike teie elus.

Teiste nägemine

Selle mõistmine, kuidas Jumal meid näeb, valmistab meid ette, et aidata meil näha teisi nii, nagu Tema neid näeb. Kolumnist David Brooks on öelnud: „Paljud meie ühiskonna suured probleemid tulenevad sellest, et inimesed ei tunne end nähtava ja tuntuna. ‥ On olemas üks põhitunnus, milles me kõik peame paremaks saama, ja see on see, et näeme üksteist sügavuti ja oleksime sügavuti nähtavad.”3

Jeesus Kristus näeb inimesi sügavuti. Ta näeb inimesi, nende vajadusi ja seda, kes neist võivad saada. Kui teised nägid kalamehi, patustajaid või tölnereid, nägi Jeesus jüngreid. Kui teised nägid kurjast vaimust vaevatud meest, vaatas Jeesus välisest ahastusest mööda, tunnustas teda ja tegi mehe terveks.4

Me võime isegi oma kiires elus järgida Jeesuse eeskuju ja näha inimesi – nende vajadusi, usku, katsumusi ja kelleks nad võivad saada.5

Kui ma palun Issandal avada mu silmad, et näha asju, mida ma tavaliselt ei pruugi näha, esitan ma endale sageli kaks küsimust ja panen tähele, milliseid õhutusi ma saan: „Mida ma teen, mille tegemise peaksin lõpetama?” ja „Mida ma ei tee, mida peaksin tegema hakkama?”6

Mitu kuud tagasi esitasin endale sakramendi ajal need küsimused ja seepeale tulnud mõte üllatas mind. „Lõpeta järjekorras oodates telefoni vaatamine.” Järjekordades telefoni vaatamine oli minu jaoks muutunud peaaegu automaatseks. Leidsin, et see on hea aeg mitme asja tegemiseks – saan e-kirjad loetud, vaatan uudiste pealkirju või sirvin sotsiaalmeedia voogu.

Järgmisel hommikul sattusin poes pikka järjekorda seisma. Võtsin telefoni välja ja siis meenus mulle, mida olin tundnud. Panin telefoni tagasi ja vaatasin ringi. Märkasin enda ees seismas elatanud härrasmeest. Ta kärus polnud midagi peale mõne kassikonservi. Tundsin end veidi imelikult, kuid ütlesin midagi eriti tarka, nagu „Näen, et teil on kass”. Ta ütles, et torm on lähenemas ja ta ei taha, et tal kassitoit otsa lõpeks. Vestlesime lühidalt ning siis pöördus ta minu poole ja ütles: „Teate, ma ei ole seda kellelegi öelnud, aga täna on minu sünnipäev.” Mu süda sulas. Soovisin talle palju õnne ja tegin vaikse tänupalve, et ma ei olnud oma telefonis ega maganud maha võimalust näha ja suhelda inimesega, kes seda vajas.

Ma ei taha kogu südamest olla Jeeriko teel nagu preester või leviit, kes vaatab ja astub mööda.7 Kuid arvan, et olen seda liigagi sageli.

Minu jaoks oleva Jumala töö nägemine

Sain hiljuti noorelt naiselt Rozlynilt hinnalise õppetunni sügavuti nägemise kohta.

Mulle jutustas selle loo sõber, kes oli meeleheitel, kui tema abikaasa pärast 20-aastast kooselu välja kolis. Kuna tema lapsed veetsid aega mõlema vanemaga, tundus, et üksinda kirikus käimisest pole pääsu. Ta jutustas:

„Kirikus, kus perekond on ülimalt tähtis, võib olla väga valus üksinda istuda. Esimesel pühapäeval kõndisin ma sisse palvetades, et keegi mind ei kõnetaks. Suutsin end vaevu vaos ja pisaraid tagasi hoida. Istusin oma tavalisele kohale, lootes, et keegi ei märka, kui tühi see pink tundub.

Üks meie koguduse noor naine pöördus ümber ja vaatas mind. Naeratasin kramplikult. Ta naeratas vastu. Nägin tema silmis muret. Palusin endamisi, et ta ei tuleks minuga rääkima. Mul polnud midagi positiivset öelda ja teadsin, et puhkeksin nutma. Langetasin pilgu ja vältisin silmsidet.

Järgmise koosoleku ajal märkasin, kuidas ta mind aeg-ajalt vaatas. Niipea kui koosolek lõppes, tuli ta otseteed minu juurde. Laususin sosinal: „Tere, Rozlyn.” Ta haaras mind embusse ja ütles: „Õde Smith, ma saan aru, et täna on sul halb päev. Mul on väga kahju. Ma armastan sind.” Nagu arvata oli, puhkesin ma nutma, kui ta mind taas kallistas. Kuid lahkudes mõtlesin endamisi: „Võib-olla saan ma sellega siiski hakkama.”

See armas 16-aastane noor naine, kes oli minust rohkem kui poole noorem, leidis mu kogu ülejäänud aasta jooksul igal pühapäeval üles, kallistas mind ja küsis: „Kuidas sul läheb?” See muutis nii palju seda, mida ma kirikusse mineku kohta tundsin. Õigupoolest hakkasin neile kallistustele toetuma. Keegi märkas mind. Keegi teadis, et ma olin seal. Keegi hoolis.”

Koos kõigi andidega, mida Isa nii lahkesti pakub, nõuab sügavuti nägemine meilt seda, et küsiksime Temalt ja seejärel tegutseksime. Küsige, et näha teisi nii, nagu Tema – Tema tõeliste poegade ja tütardena, kellel on lõputu ja jumalik potentsiaal. Seejärel tegutsege armastades, teenides ja julgustades nende väärtust ja potentsiaali vastavalt õhutustele. Kui sellest saab meie elus harjumus, muutume Jeesuse Kristuse tõelisteks järgijateks.8 Teised saavad usaldada meid südamest südamesse. Ja selles harjumuses avaldub meie endi tõeline identiteet ja eesmärk.

Mu sõber meenutas veel ühte kogemust seoses selsamal tühjal pingil üksi istumisega, mõeldes, kas 20 aastat püüdeid elada oma kodus evangeeliumi järgi olid olnud asjata. Ta vajas enamat kui rahustav julgustus. Ta vajas nägemust. Ta tundis, kuidas tema südamesse tungis küsimus: „Miks sa neid asju tegid? Kas tegid neid tasu saamiseks, teistelt kiitasaamiseks või loodetud tulemuse nimel?” Ta kõhkles hetkeks, uurides oma südamesoppe, ja suutis seejärel enesekindlalt vastata: „Tegin seda, sest armastan Päästjat. Ja ma armastan Tema evangeeliumi.” Issand avas tema silmad, et aidata tal näha. See lihtne, kuid võimas muutus nägemises aitas tal oma olukorrast hoolimata jätkuvalt Kristusesse uskudes edasi pürgida.

Ma tunnistan, et Jeesus Kristus armastab meid ja võib anda meile silmad, et näha – isegi kui see on raske, isegi kui oleme väsinud, isegi kui oleme üksildased ja isegi kui tulemused pole sellised, kui olime lootnud. Oma armu kaudu Ta õnnistab meid ja suurendab meie võimekust. Püha Vaimu väel võimaldab Kristus meil näha meid endid ja näha teisi, nagu Tema näeb. Tema abiga saame aru, mis on kõige vajalikum. Me võime hakata nägema, kuidas Issanda käsi töötab meie elu tavalistes pisiasjades – me näeme sügavuti.

Ja siis, sel suurel päeval, „kui ta ilmub, oleme me temasarnased, sest me näeme teda, nii nagu ta on; et meil võiks olla see lootus”9, on minu palve Jeesuse Kristuse nimel, aamen.