Prohvetlik juhatus
Ühtsustunde kaudu saame Jumala väe
Allalaadimised
See lehekülg (MP3)
Joonealused märkused

Hide Footnotes

Teema

Ühtsustunde kaudu saame Jumala väe

Ühtsustunnet otsides kutsume alla Jumala väge, mis muudab meie jõupingutused terviklikuks.

Ema ütles Gordonile, et kui too oma kodutööd lõpetab, küpsetab ema talle piruka. Tema lemmiku. Ainult temale. Gordon asus kodutöid tegema ja ema rullis valmis pirukataina. Vanem õde Kathy tuli koju koos sõbraga. Ta nägi pirukat ja küsis, kas ka tema ja ta sõber sellest tüki saaksid.

„Ei,” ütles Gordon, „see on minu pirukas. Ema küpsetas selle mulle ja ma pidin selle nimel tööd tegema.”

Kathy nähvas väikevennale vastu. Vend oli nii enesekeskne ja isekas. Kuidas ta võis kogu piruka endale jätta?

Kui Kathy mõne tunni pärast autoukse avas, et oma sõpra koju viia, olid istmel kaks kenasti volditud salvrätti, nende peal kahvlid, ja kaks suurt pirukatükki taldrikutel. Kathy rääkis selle loo Gordoni matusel, et näidata, kuidas ta vend oli valmis end muutma ja olema lahke nende vastu, kes seda alati ei väärinud.

1842. aastal tegid pühad kõvasti tööd, et Nauvoo templit ehitada. Asutanud märtsis Abiühingu, tuli prohvet Joseph sageli selle koosolekutele, et liikmeid nendeks pühadeks, ühendavateks lepinguteks ette valmistada, mida nad peagi templis sõlmima hakkavad.

9. juunil ütles prohvet, et „ta hakkab jutlustama halastust[.] Kujutage ette, et Jeesus Kristus ja ‥ inglid süüdistaksid meid iga tühise asja pärast. Mis meist siis saaks? Me peame olema üksteise vastu halastavad ja mitte välja tegema pisiasjadest.” President Smith jätkas: „Mind kurvastab, et meie hulgas ei ole täielikku osaduse tunnet; et kui üks liige kannatab, siis tunnevad seda kõik. Ühtsustunde kaudu saame Jumala väe.”1

See lühike lause tabas mind nagu piksenool. Ühtsustunde kaudu saame Jumala väe. See maailm pole selline, nagu mina tahan. Siin on palju sellist, mida tahan mõjutada ja paremaks muuta. Ja ausalt öeldes kohtan ma oma lootustes palju vastupanu ning tunnen end mõnikord väetina. Olen esitanud endale hiljuti läbitungivaid küsimusi: kuidas inimesi enda ümber paremini mõista? Kuidas luua sellist „ühtsustunnet”, kui kõik on nii erinevad? Millise Jumala väeni küündiksin, kui oleksin teistega kasvõi veidi enam ühtne? Olen jõudnud oma hingevaatluste tulemusel kolme soovituseni. Võib-olla on neist abi ka teile.

Halastamine

Salmis Jaakobi 2:17 on kirjas: „Mõelge oma vendadele [ja õdedele] nagu enestele ja olge tuttavad kõigiga ja heldekäelised oma omandiga, et nemad võiksid olla rikkad nagu teiegi!” Kui asendada sõna omand sõnaga halastus – olge heldekäelised oma halastusega, et nemad võiksid olla rikkad nagu teiegi!

Me mõtleme sageli omandist kui toidust või rahast, kuid võib-olla vajame me kõik oma teenimistöös rohkem halastust.

Minu enda Abiühingu juhataja ütles hiljuti: „Ma luban teile seda, ‥ et ma kaitsen teie nime. ‥ Näen teid sellistena, nagu te olete oma parimatel päevadel. ‥ Ma ei ütle teie kohta kunagi midagi ebasõbralikku, mis teie meelt ei ülenda. Ma palun, et te vastaksite samaga mulle, sest mul on ausalt öeldes hirm teid alt vedada.”

Joseph Smith ütles õdedele tol 1842. aasta juunikuu päeval:

„Kui inimesed on minu vastu veidigi heasüdamlikud ja armastavad, oo, milline võim on sel minu üle. ‥

Mida lähemale me jõuame oma Taevasele Isale, seda rohkem oleme meelestatud vaatama kaastundega hukkuvatele hingedele; me tunneme, et tahame tõsta nad oma õlgadele ja heita nende patud oma selja taha. [Minu kõne on mõeldud] kogu sellele ühingule – kui te tahate, et Jumal oleks teiega halastav, siis olge halastavad üksteisega.”2

See nõuanne anti spetsiaalselt Abiühingule. Ärme mõista üksteist hukka ega lase oma sõnadel haiget teha. Kaitseme üksteise nime ja kingime halastust.3

Lennutunne

1936. aastal sõitis üks tundmatu Washingtoni ülikooli sõudemeeskond Saksamaale olümpiamängudele. See leidis aset rängima majanduskriisi aastatel. Tegu oli töölisklassi poistega, kellele väikesed kaevandus- ja metsatööstuse linnakesed Berliini reisimiseks veidi raha annetasid. Näis, et kõik võistlustesse puutuv on neile vaid takistuseks, kuid võidukihutamisel juhtus midagi. Sõudemaailmas öeldakse selle kohta „lennutunne”. Kuulake, mida raamatus „The Boys in the Boat” ehk „Poisid paadis” kirjutatakse:

Vahel juhtub midagi, mida on raske saavutada ja raske määratleda. Selleks on „lennutunne”. See juhtub vaid siis, kui kõik sõuavad nii ühtselt, et ükski liigutus pole sünkroonist väljas.

Sõudjad peavad talitsema oma raevukat iseseisvust ja samas omaenda võimetele truuks jääma. Kloonid võistlusi ei võida. Hea meeskond on hea segu – keegi võtab juhtimise enda peale, keegi hoiab midagi varuks, keegi peab võitlust ja keegi rahustab. Ükski sõudja pole teistest enam väärt, kõik paadis on olulised, kuid kui nad tahavad koos hästi sõuda, peab igaüks kohanema teiste vajaduste ja võimetega – lühemate kätega inimene sirutab end veidi kaugmale, pikemate kätega inimene tõmbab end veidi koomale.

Erinevustest võib saada kasu, mitte kahju. Vaid siis tekib tunne, et paat liigub nagu iseenesest. Vaid siis annab valu täielikult maad juubeldamisele. Korralik „lennutunne” on nagu luule.4

Vaatamata kõrgunud takistustele, sai see meeskond kätte täiusliku lennutunde ja võitis. Olümpiakuld küll virgutas, kuid see ühtsus, mida kõik need sõudjad tol päeval kogesid, oli see püha hetk, mis neile eluajaks meelde jäi.

Puhastage ära halvad sama kiiresti, nagu head kasvavad

Jaakobi 5. peatüki peenes mõistuloos istutab viinamäe isand hea puu heale pinnasele, kuid see muutub aja jooksul rikutuks ja hakkab kandma metsikut vilja. Viinamäe isand ütleb kaheksa korda: „Mind kurvastaks, kui peaksin selle puu kaotama.”

Teenija sõnab viinamäe isandale: Heida sellele [puule] veel veidi armu! Ja isand ütleb: Jah, ma heidan sellele veel veidi armu.”5

Ja sellele järgneb juhis, mida saab kohandada kõigile, kes püüavad omaenda väikeste viinamägede ümbert kaevata ja head vilja leida: „Puhastage ära halvad vastavalt sellele, nagu head kasvavad.”6

Ühtsus ei teki võluväel. See nõuab tööd. Halbade eest ära puhastamine sama kiiresti, nagu head kasvavad, on räpane ja vahel ebamugav ning leiab aset aegamisi.

Miks on need omadused üksteise teenimisel olulised? Jaakob 5. peatükis jätkatakse: „Teenijad läksid ja nägid kogu jõust vaeva; ja viinamäe isand nägi samuti vaeva koos nendega.”7

Igaüks meist saab väga valusaid kogemusi, selliseid, mida ei peaks iial juhtuma. Samuti laseb igaüks meist eri aegadel uhkusel ja kõrgusel oma vilja rikkuda. Kuid Jeesus Kristus on meie Päästja kõiges. Tema vägi ulatub ka kõige põhja ja sellele saab loota, kui Tema poole hüüame. Igaüks meist palub oma pattude ja äparduste eest halastust. Ta on helde seda jagama. Ja Ta palub meil näidata samasugust halastust ja mõistmist üksteisele.

Jeesus ütles otsekoheselt: „Olge üks; ja kui te ei ole üks, pole te minu omad.”8 Kuid kui me oleme üks – kui jätame ühe pirukatüki alles või kasutame oma andeid nii, et paadis tekib täiuslikult ühtne lennutunne –, siis oleme me Tema omad. Ja Tema aitab halbu ära puhastada sama kiiresti, nagu head kasvavad.

Prohvetlikud lubadused

Võib-olla ei ole me veel seal, kus tahame, ega ole praegu seal, kus me tulevikus oleme. Minu arvates pole see niivõrd aktiivsus, mis meis endas ja rühmades, mille koosseisu me kuulume, muudatust esile kutsub, vaid pigem see, kui me iga päev üksteist aktiivselt mõista püüame. Miks? Sest me ehitame Siionit – rahvast, kellel on „üks süda ja üks meel”9.

Meil on lepingunaistena ulatuslik mõju. See mõju on rakendatav igapäevastes hetkedes, kui sõbraga õpime, lapsi magama paneme, bussis kõrvalistujaga räägime, töökaaslasega esitlust ette valmistame. Meil on vägi eelarvamustest vaba olla ja ühtsust tugevdada.

Abiühing ja Noored Naised pole pelgalt tunnid. Neist võib saada ka unustamatuid kogemusi, kus väga erinevad naised samasse paati ronivad ja sõuavad, kuni oma lennutunde kätte saame. Ma esitan järgmise üleskutse: muutke ühisel jõul maailma paremaks. Meil on lepingujärgne ülesanne teenida, ajada sirgu lõdvad käed, võtta vaevatud endale selga või kätele ja neid kanda. Pole raske teada, mida teha, kuid see läheb sageli vastuollu meie isekate huvidega ja me peame üritama. Selle Kiriku naistel on lõputud võimalused ühiskonda muuta. Ma olen vaimselt täiesti veendunud, et ühtsustunnet otsides kutsume me alla Jumala väge, mis muudab meie jõupingutused terviklikuks.

Kui Kirik mälestas 1978. aastal preesterluse kohta saadud ilmutust, andis president Russell M. Nelson vägeva prohvetliku õnnistuse: „Minu palve ja õnnistus, mille ma jätan kõigile, kes kuulavad, on see, et võiksime jagu saada kõigist eelarvamusekoormatest ning kõndida Jumala – ja üksteise – kõrval püstipäi, täiuslikus rahus ja harmoonias.”10

Toetugem sellele prohvetlikule õnnistusele ning püüdkem ise ja üheskoos maailmas ühtsust suurendada. Jätan teile oma tunnistuse Issanda Jeesuse Kristuse alandliku ja ajatu palve sõnadega: „Et nemad kõik oleksid üks, nõnda nagu sina, Isa, minus ja mina sinus, et nemadki meis oleksid.”11 Jeesuse Kristuse nimel, aamen.