Prohvetlik juhatus
Jätkusuutlikud ühiskonnad
Allalaadimised
See lehekülg (MP3)
Joonealused märkused

Hide Footnotes

Teema

Jätkusuutlikud ühiskonnad

Kui piisav hulk meist ja meie naabritest püüab juhinduda oma elus Jumala tõdedest, siis kubisevad kõik ühiskonnad vajalikest kõlbelistest voorustest.

Milline kaunis koor laulis meile kaunist Päästjast.

Aastal 2015 võttis ÜRO vastu „Säästva arengu tegevuskava 2030”. Selle kohta öeldi, et see on „ühine arengukava inimeste ja planeedi rahu ja õitsengu saavutamiseks nüüd ja tulevikus”. Säästva arengu tegevuskava sisaldab 17 eesmärki, mida 2030. aastaks saavutada, nende hulgas nt järgmised: kaotada kõikjal vaesus, kaotada näljahäda, saavutada kvaliteetne haridus, sooline võrdõiguslikkus, puhas vesi ja sanitaaria ning tööhõive.1

Säästva arengu mõiste on huvitav ja tähtis. Kuid veelgi pakilisem on laiem jätkusuutlike ühiskondade küsimus. Mis on need peamised asjad, mis toetavad, et ühiskond oleks edukas ning soosiks oma liikmete õnnelikkust, arengut, rahu ja heaolu? Meil on pühakirjaülestähendus vähemalt kahest sellisest edukast ühiskonnast. Mida neilt õppida?

Muiste jutlustas suur patriarh ja prohvet Eenok õigemeelsust ja „ehitas linna, millele ta pani nimeks Pühaduse Linn, nimelt Siion”2. Kirjade järgi „Issand nimetas oma rahva Siioniks, sest neil oli üks süda ja üks meel ning nad elasid õigemeelsuses; ja nende seas ei olnud ühtegi vaest”3.

„Ja Issand õnnistas maad, ja nad olid õnnistatud mägedel ja kõrgetes paikades, ja nad õitsesid.”4

Esimesel ja teisel sajandil läänepoolkera asustanud rahvad, keda tunti nefilaste ja laamanlastena, on veel üks silmapaistev näide õitsvast ühiskonnast. Pärast seda, kui ülestõusnud Päästja oli nende seas erakordselt teeninud, „kõndisid [nad] nende käskude järgi, mida nad olid saanud oma Issandalt ja oma Jumalalt, jätkates paastumises ja palvetamises ja kogunedes tihti, et palvetada ja ka Issanda sõna kuulata. ‥

Ja ei olnud kadetsemist ega riidu ega rahutusi ega hooramist ega valetamist ega mõrvu ega mingit himurust; ja tõepoolest ei saanud olla õnnelikumat rahvast kõikide nende inimeste seas, keda Jumala käsi oli loonud.”5

Neis kahes näites mainitud ühiskondi toetati taeva õnnistustega, mis võrsusid sellest, et nad pühendusid nii eeskujulikult kahele suurele käsule: „armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma meelest” ning „armasta oma ligimest nagu iseennast”6. Nad olid isiklikus elus Jumalale kuulekad ning kandsid hoolt üksteise füüsilise ja vaimse heaolu eest. Õpetuse ja Lepingute sõnul olid need ühiskonnad sellised, kus „iga inimene taotle[s] seda, mis on tema ligimese huvides, ja te[gi] kõiki asju, pilk suunatud üksnes Jumala hiilgusele”7.

Kahjuks, nagu vanem Quentin L. Cook täna hommikul mainis, see Mormoni Raamatu Neljandas Nefi raamatus kirjeldatud ideaalne ühiskond teisest sajandist kaugemale ei jõudnud. Jätkusuutlikkus pole garanteeritud ja edukas ühiskond võib aja jooksul läbi kukkuda, kui hülgab need põhivoorused, millel tema rahu ja edukus tuginevad. Antud juhul hakkas see rahvas kuradi kiusatustele järele andes „jagunema klassidesse ning ehitama endile kirikuid, et kasu saada, ja nad hakkasid salgama Kristuse tõelist kirikut”8.

„Ja sündis, et kui oli möödunud kolmsada aastat, olid nii Nefi rahvas kui laamanlased muutunud ülimalt paheliseks, teineteise sarnaseks.”9

Järgmise sajandi lõpuks olid miljonid kodusõjas surnud ja nende kunagi harmooniline rahvas taandus sõdivatesse hõimudesse.

Mõtiskledes nende ja muude näidete üle hiljem asutatud ja kord õitsenud ühiskondadest, on minu arvates turvaline öelda, et kui inimesed pööravad selja Jumala ees vastutuse tundmisele ja hakkavad lootma hoopis „lihalikule käsivarrele”, varitseb neid katastroof. „Lihalikule käsivarrele lootmine” tähendab ignoreerida inimõiguste ja inimväärikuse Autorit ja pidada esmatähtsaks rikkust, väge ja maailma ülistust (samas sageli teistsuguse etaloni järgijate pilkamise ja tagakiusamiseni). Samas soovivad jätkusuutlikes ühiskondades asuvad inimesed, nagu ütles kuningas Benjamin, „kasva[da] teadmises tema hiilgusest, kes [neid] lõi, ehk teadmises sellest, mis on õige ja tõde”10.

Perekonna- ja usuinstitutsioonidel on olnud ülioluline roll õnnistada nii üksikisikuid kui ka kogukondi ühiskonna jätkusuutlikkust toetavate voorustega. Nende pühakirjadesse juurdunud vooruste seas on ausameelsus, kohustus ja vastutus, kaastunne, abielu ja abielutruudus, teiste ja nende vara austamine, teenimine ning töö vajalikkus ja töö väärikus.

Ajalehetoimetaja Gerard Baker kirjutas selle aasta alguses ajalehes The Wall Street Journal oma isa Frederick Bakeri sajanda sünnipäeva puhul tema auks ühe artikli. Ta spekuleeris isa pikaealisuse põhjuste üle, kuid lisas seejärel järgmised mõtted:

„Kuigi igaüks meist tahab teada pikaealisuse saladust, oleks meil minu arvates sageli parem pühendada rohkem aega sellele, et välja mõelda, mis teeb meile eraldatud eluea elamisväärseks. Siinkohal olen ma kindel, et ma tean oma isa saladust.

Ta on pärit ajastust, mil elus olid tähtsad peamiselt kohustused, mitte õigused, vastutus ühiskonna ees, mitte isiklikud privileegid. Tema sajandi jooksul on olnud peamine elavdav põhimõte kohusetunne – pere, Jumala, oma riigi ees.

Ajastul, mil on olnud ülekaalus see, mis lõhkistest peredest järele jäi, oli mu isa 46 aastat pühendunud abikaasa ja kuue lapse kohusetundlik isa. Kõige enam oli ta kohal ja asendamatu siis, kui mu vanemaid tabas mõeldamatu lapsekaotuse tragöödia. ‥

Ja ajastul, mil usk on üha kurioossem, on minu isa elanud truu ja ustava katoliiklasena, uskudes vankumatult Kristuse lubadustesse. Ma mõtlen vahel tõega, et ta on elanud nii kaua, kuna ta on surmaks paremini valmis kui keegi teine, keda ma kunagi kohanud olen.

Ma olen olnud õnnelik inimene – mind on õnnistatud hea hariduse, omaenda imelise pere ja mõningase maise eduga, mida ma pole väärinud. Kuid ükskõik millist uhkust ja tänu ma ka ei tunne, jääb see selle uhkuse ja tänu varju, mida ma tunnen selle mehe vastu, kes on nüüdseks juba terve sajandi jagu ilma kära ja draamata, tasu või isegi tunnustust ootamata oma lihtsate ülesannete ja kohustustega, ning peamine, et voorusliku eluga kaasnevate rõõmudega edasi elanud.”11

Usu ja Jumalasse uskumise tähtsuse tajumine on viimastel aastatel paljude rahvaste seas kahanenud. Üha suuremal arvul inimesi ei pea Jumalasse uskumist ja Talle truu olemist ei üksikisikute ega ühiskonna õigemeelsuse jaoks nüüdisaja maailmas vajalikuks.12 Ma arvan, et me oleme kõik nõus, et need, kes väidavad, et nad Jumalasse ei usu, võivad olla ja ongi sageli head moraalsed inimesed. Me pole siiski nõus, et see juhtub ilma jumaliku mõjuta. Ma viitan Kristuse valgusele. Päästja kuulutas: „Mina olen tõeline valgus, kes valgustab igat inimest, kes tuleb maailma.”13 Iga mistahes usku ja mistahes ajajärgu mees, naine ja laps on Kristuse valgusest läbi imbunud, isegi kui ta pole sellest teadlik, ning tunnetab seetõttu, kas miski on õige või vale, mida me kutsume sageli südametunnistuseks.14

Kuid kui ilmalikustamine lahutab isikliku ja kodanikuvooruse vastutustundest Jumala ees, raiub see taimelt juured. Ainuüksi kultuurile ja kommetele lootma jäämisest ühiskonna vooruslikkuse säilitamisel ei piisa. Kui kellegi kõrgeim jumal on tema ise ja ta ülim hüve on omaenda himude ja eelistuste rahuldamine, ilmnevad selle tagajärjed omal ajal.

Näiteks kui ühiskonnas ei piira seksuaaltegevust muu kui inimese tahe, on see ühiskond laostumas. Abielurikkumine, seksuaalne lodevus, abieluvälised sünnid15 ja valikulised abordid on vaid mõned mõrud viljad, mis jätkuvast seksuaalrevolutsioonist võrsuvad. Nendega kaasnevad sellised terve ühiskonna jätkusuutlikkusele vaenulikud tagajärjed, nagu üha suurenev arv lapsi, kes kasvavad vaesuses ja ilma isa hea mõjuta, mõnikord lausa läbi mitme põlvkonna, kus ühised kohustused on jäänud naiste kanda, ning tõeliselt puudulik hariduse andmine, kuna nii koolid kui ka teised asutused on saanud oma ülesandeks koduseid vajakajäämisi kompenseerida.16 Neile sotsiaalsetele patoloogiatele lisanduvad loendamatud isiklikud südamevalu ja meeleheite juhtumid – vaimne ja emotsionaalne häving, mis tabab nii süüdlast kui ka süütut.

Nefi kuulutas:

„Häda sellele, kes võtab kuulda inimeste õpetusi ja eitab Jumala väge ning Püha Vaimu andi! ‥

Häda kõigile nendele, kes värisevad ja vihastavad Jumala tõdede pärast!””17

Sellele vastupidiselt on meie rõõmusõnum oma lastele ja kogu inimkonnale see, et „Jumala tõed” näitavad paremat teed, või Pauluse sõnul „tee[d], mis on üle kõige”18, teed igaühe enda õnne ja kogukonna heaoluni nüüd ning igikestva rahu ja rõõmuni tulevases elus.

Jumala tõde viitab tõdede tuumikule, millel Ta plaan Tema laste õnne jaoks põhineb. Need tõed on need, et Jumal elab; et Ta on meie vaimude Taevane Isa; et oma armastuse märgiks on Ta andnud meile käsud, mille abil me jõuame Tema juures rõõmu täiuseni; et Jeesus Kristus on Jumala Poeg ja meie Lunastaja; et Ta kannatas ja suri, et lepitada meie patud meie meeleparanduse tingimusel; et Ta tõusis surnuist, tehes teoks kogu inimkonna ülestõusmise; ja et me kõik seisame ühel päeval Tema ees, et meie üle kohut mõistetaks, ehk et oma elu üle aru anda.19

Mormoni Raamatus nõndanimetatud „kohtunike valitsemise” üheksanda aasta alguses astus Alma ülemkohtuniku ametist tagasi, et kogu oma aega Kiriku juhtimisele pühendada. Tema eesmärk oli pöörata tähelepanu rahva ja eriti Kiriku liikmete seas kasvavale uhkusele, tagakiusamisele ja ahnusele.20 Vanem Stephen D. Nadauld on täheldanud, et „[Alma] tegi inspireeritud otsuse, et ei veeda rohkem aega oma rahva käitumise parandamiseks veel enam seadusi luues ja kehtestades, vaid et ta räägib neile Jumala sõna, õpetab õpetust ja laseb neil lunastusplaani mõistes ise oma käitumist muuta.”21

Me saame naabrite ja kaaskodanikena palju ära teha, et oma eluühiskonna jätkusuutlikkusele ja edule kaasa aidata, ning meie peamine ja alatine teenimisülesanne on Jumala suure lunastusplaani tõdesid õpetada ja nende järgi elada. Kirikulaulu sõnad annavad edasi järgmist:

Isade usk ja armastus

lepitab sõpru, vaenlasi.

Ja lahked sõnad meie suus

sõnumi viivad kõigini.22

Kui piisaval hulgal meist ja meie naabritest püüavad langetada otsuseid ja juhinduda oma elus Jumala tõdedest, siis kubisevad kõik ühiskonnad vajalikest kõlbelistest voorustest.

Meie Taevane Isa andis armastusest oma ainusündinud Poja, Jeesuse Kristuse, et me saaksime igavese elu.23

„[Jeesus Kristus] ei tee midagi muidu, kui et see on maailmale kasuks; sest ta armastab maailma kuni selleni välja, et ta annab omaenda elu, et ta võiks tõmmata kõik inimesed enda juurde. Mispärast, ta ei käsi mitte ühtegi, et nad ei võtaks osa tema päästest.

Vaata, kas ta hüüab kellelegi, öeldes: Tagane minust? Vaata, ma ütlen teile: Ei; vaid ta ütleb: Tulge minu juurde, kõik te maa ääred, ostke piima ja mett ilma rahata ja ilma hinnata!”24

Me kuulutame seda „pühaliku südamega, tasaduse vaimus”25 ja Jeesuse Kristuse nimel, aamen.