Issanda poolt kõrgelt soositud
Kannatuste- ja pettumusterohked ajad ei tee Issandat vähem valvsaks. Ta vaatab soosivalt meie üle ja õnnistab meid.
Aastaid tagasi olin noor misjonär ja töötasin Jaapanis väikese Amami Oshima saare pisitillukeses koguduses. Olime kaaslasega ühel päeval vaimustuses, kui saime teada, et president Spencer W. Kimball Aasiat külastab, ning kõiki Jaapani liikmeid ja misjonäre kutsuti Tokyosse, et prohvetit oma kõrvaga piirkonnakonverentsil kuulata. Hakkasime koos kaaslase ja koguduse liikmetega tegema innukalt plaane konverentsiks, mis nõudis 12-tunnist laevasõitu üle Ida-Hiina mere Jaapani mandriosale ja seejärel 15-tunnist rongisõitu Tokyosse. Kahjuks ei pidanud see nii minema. Meie misjonijuhataja saatis meile sõna, et mina ja mu kaaslane ei saa vahemaa ja aja tõttu Tokyosse konverentsile minna.
Kui meie tillukese koguduse liikmed Tokyosse sõitma asusid, jäime meie maha. Järgmised päevad näisid vaiksed ja tühjad. Pidasime oma tillukeses kogudusehoones üksinda sakramendikoosolekut, samal ajal kui Jaapani viimse aja pühad ja misjonärid konverentsil osalesid.
Pettumustunne minu sees üha kasvas, isegi kui kuulasin rõõmuga, kui koguduse liikmed mõni päev hiljem konverentsilt naasid ja raporteerisid, et president Kimball oli teatanud, et Tokyosse ehitatakse tempel. Nad rääkisid ülevoolava innukusega oma unistuste täitumisest. Nad kirjeldasid, kuidas templiteadet kuuldes ei suutnud liikmed ja misjonärid oma rõõmu tagasi hoida ning puhkes spontaanne käteplagin.
Aastad on möödunud, kuid ma mäletan ikka veel seda pettumustunnet teadmisest, et ma ei saanud sel ajaloolisel koosolekul osaleda.
Olen mõelnud viimastel kuudel sellele kogemusele, kui olen täheldanud teisi seismas silmitsi sügava pettumuse ja kurbusega – mis on palju suurem kui see, mida tundsin mina noore misjonärina –, mida on toonud endaga üleilmne COVID-19 pandeemia.
Varem sel aastal tõotas Esimene Presidentkond pandeemia levides, et „Kirik ja selle liikmed [väljendavad] ustavalt oma pühendumist olla kuulekad kodanikud ja head ligimesed”1 ning on „äärmiselt ettevaatlikud”.2 Seetõttu peatati kogu maailmas Kiriku kogunemised, rohkem kui pool Kiriku misjonäriväest naasis oma kodumaale ning suleti kõik Kiriku templid. Tuhanded teist valmistusid minema templisse, et saada elavatele mõeldud talitusi, mille juurde kuulub ka pitseerimistalitus. Osa teist on lõpetanud oma misjoniteenistuse varem või on teid ajutiselt vabastatud ja teise kohta määratud.
Riigi- ja haridusjuhid on selle aja jooksul sulgenud koole, mistõttu tehti muudatusi koolilõpetamises ning sunniti ära jätma spordi-, meelelahutus-, kultuuri- ja haridussündmuseid ja tegevusi. Paljud teist valmistusid sündmusteks, millel ei osaletud, ja esinemisteks, mis jäid kuulamata, või spordihooajaks, mis jäi pidamata.
Veelgi südantliigutavamad on nende perede mõtted, kes on jäänud sel ajal ilma neile armsatest inimestest. Enamik ei saanud pidada matuseid ega muid õrnaloomulisi kogunemisi, nagu nad olid lootnud.
Lühidalt öeldes on väga paljud teist kokku puutunud südantlõhestava pettumuse, kurbuse ja heidutatusega. Kuidas siis terveneda ja edasi minna, kui asjad nii katkised tunduvad?
Prohvet Nefi alustas väikeste plaatide uurendamist täiskasvanud mehena. Heitnud pilgu oma elule ja teenimistööle, pani ta Mormoni Raamatu kõige esimeses salmis kirja tähtsa mõtiskluse. See salm raamib ühte tähtsat põhimõtet, mida nüüdisajal kaaluda. Pärast oma tuttavaid sõnu: „Mina, Nefi, olles sündinud headest vanematest,” kirjutab ta, „ja olles näinud palju kannatusi oma päevade jooksul, ometi olles Issanda poolt kõrgelt soositud kõik oma päevad.”3
Mormoni Raamatu õppijatena teame neid paljusid kannatusi, millele Nefi viitab. Ja ometi, pärast oma päevade jooksul kogetud kannatuste tunnistamist, näeb Nefi evangeeliumi vaatenurgast, et ta on olnud kõik oma päevad Issanda poolt kõrgelt soositud. Kannatuste- ja pettumusterohked ajad ei tee Issandat vähem valvsaks. Ta vaatab soosivalt meie üle ja õnnistab meid.
Hiljutisel virtuaalkoosolekul kohtusime mina ja Lesa oma 600 misjonäriga Austraalias, kellest enamik oli COVID-19-ga seotud karantiinis või piirangute all ja kellest paljud töötasid oma korteris. Koos mõtisklesime Uue Testamendi, Mormoni Raamatu ning Õpetuse ja Lepingute inimeste üle, keda Issand oli aidanud vastuseisu käes midagi suurt korda saata. Kõiki iseloomustas rohkem see, mida nad Issanda abiga teha suutsid vangistusele ja piirangutele vaatamata.
Me loeme Paulusest ja Siilasest, kes vanglas jalapakus olles palvetasid, laulsid, õpetasid, tunnistasid ja koguni vangihoidja ristisid.4
Ja jälle Paulusest, kes Roomas kaks aastat koduarestis oli ja samal ajal pidevalt „seletas asja ja tunnistas Jumala riiki”5 ning „õpetas Issandast Jeesusest Kristusest”6.
Heelamani poegadest Nefist ja Lehhist, keda väärkoheldi ja vangistati ning keda ümbritses seejärel kaitsev tuleleek, kui Issanda „täiusliku pehmuse tasane hääl ‥ tungis sügavale [nende vangistajate] hingepõhjani välja”7.
Almast ja Amulekist Ammoniihas, kes avastasid, et paljud „uskusid ‥ ja hakkasid meelt parandama ja pühakirju uurima”8, kuigi neid seejärel pilgati, kinni seoti ning ilma toidu, vee ja riieteta vanglasse aheldati.9
Ja lõpuks Joseph Smithi ahastusest Liberty vanglas, kui ta tundis, et teda on hüljatud ning kuulis siis Issanda sõnu: „Need asjad ‥ on sinule kasuks”10 ja „Jumal on sinuga ‥ igavesti”.11
Kõik neist mõistsid, mida Nefi teadis: et kuigi nad olid oma päevade jooksul näinud palju kannatusi, soosis Issand neid kõrgelt.
Ka meie saame tõmmata üksikliikmete ja kirikuna paralleele, kuidas Issand on meid viimastel kuudel kestnud raskel ajal kõrgelt soosinud. Tugevdagu need mainitud näited teie tunnistust ka meie elavasse prohvetisse kui nägijasse, kes kohandas meid muudatustega juba siis, kui pandeemia kohta puudusid igasugused aimdused, võimaldades meil saabunud raskustega toime tulla.
Esiteks kodukesksus ja Kiriku tugi.
Kaks aastat tagasi ütles president Nelson: „Oleme harjunud mõtlema kirikust kui millestki, mis toimub meie kogudusehoonetes, mida toetatakse sellega, mida kodus tehakse. Me peame seda mustrit muutma ‥ kodukeskse[ks] Kiriku[ks], mida toetatakse sellega, mis toimub meie ‥ hoonetes.”12 Milline prohvetlik muudatus! Seoses kogudusehoonete ajutise sulgemisega on hakatud tegelema kodukeskse evangeeliumiõppega. Ja kui ka maailm hakkab normaliseeruma ja me naaseme kirikuhoonetesse, tahame, et meie pandeemia ajal väljakujunenud kodukeskne evangeeliumi uurimise ja õppimise muster säiliks.
Teine näide Issanda kõrgest soosingust on ilmutus seoses kõrgemal ja pühamal viisil teenimisega.
2018. aastal tutvustas president Nelson teenimist muudatusena selles, „kuidas me üksteise eest hoolitseme”.13 See pandeemia on andnud arvukaid võimalusi meie teenimisoskuse lihvimiseks. Teenivad vennad ja õed, noored naised ja noored mehed ning teised on ulatanud abikäe, et pakkuda kontakti, vestlusi, hoolitseda aia eest, valmistada eineid, saata tehnoloogia kaudu sõnumeid ning viia läbi sakramenditalitust abivajajate õnnistamiseks. Ka Kirik ise on pandeemia ajal teisi teeninud, jagades enneolematutes kogustes tarbekaupa toidupankadele, kodutute varjupaikadele, immigrantide toetuskeskustele ja maailma tõsiseimate näljaolukordade leevendamiseks suunatud projektidesse. Abiühingu õed ja nende pered reageerisid üleskutsele valmistada tervishoiutöötajatele miljoneid maske.
Ja viimane näide seoses raskel ajal õnnistuste saamisega on suurem rõõm tagasi templitalituste juurde pöördumisel.
Seda saab kirjeldada kõige paremini ühe looga. Kui õde Kaitlyn Palmer aprillis misjonikutse sai, oli ta sellest põnevil, kuid pidas sama tähtsaks ja eriliseks templisseminekut, et omaenda templiandi saada ja pühi lepinguid sõlmida. Peagi pärast templianni aja määramist saabus teade kõigi templite ajutisest sulgemisest üleilmse pandeemia tõttu. Pärast seda südantlõhestavat teadet sai ta teada, et osaleb misjonäride koolitusprogrammis virtuaalselt oma kodus. Vaatamata kogu pettumusele keskendus Kaitlyn oma meeleolu ülalhoidmisele.
Vahepealsetel kuudel ei kaotanud õde Palmer kunagi lootust templisse minna. Tema pere paastus ja palvetas, et templid enne tema lahkumist avatakse. Kaitlyn alustas sageli oma koduseid misjonäride koolitusprogrammi hommikuid sõnadega: „Kas täna on see päev, mil me saame ime ja templid taasavatakse?”
10. augustil teatas Esimene Presidentkond, et Kaitlyni tempel taasavatakse elavatele mõeldud talitusteks täpselt selsamal päeval, mil ta varahommikuse lennuga misjonile läheb. Ta ei saaks minna templisse ja jõuda lennukile. Erilisele edule lootmata võttis ta pere ühendust templi presidendi Michael Vellingaga, et küsida, kas nende palves loodetud ime võiks kuidagiviisi teoks saada. Nende paastumisele ja palvetele vastati!
Naeratav templipresident tervitas pisarais õde Palmerit ja ta perekonda kell 2 hommikul, mõned tunnid enne tema väljalendu, templiuksel sõnadega: „Tere hommikust, Palmerite pere! Tere tulemast templisse!” Kui ta oli templianni saanud, innustati neid kärmelt tegutsema, kuna järgmine pere ootas juba ukse taga. Nad sõitsid otse lennujaama ja saabusid just õigel ajal, et ta oma misjonile viivale lennule jõuaks.
Templitalitused, mida me kuid taga igatsenud oleme, näivad varem ettekujutatust veelgi sulnimad, nüüd kui templeid taas kogu maailmas järk-järgult avatakse.
Kuulake palun minu kõne lõpetuseks prohvet Joseph Smithi julgustavaid, innukaid ja meeltülendavaid sõnu. Keegi ei oskaks arvata, et ta kirjutas need keset katsumusi ja isolatsioonis, varjates end piiranguid ja kitsendusi järgides ühes kodus Nauvoos nende eest, kes püüdsid teda ebaseaduslikult vahistada.
„Nüüd, mida me kuuleme evangeeliumis, mille me oleme saanud? Rõõmuhäält! Taevast tulevat halastuse häält; ja maa seest tulevat tõe häält; rõõmusõnumeid surnutele; rõõmuhäält elavatele ja surnutele; rõõmusõnumeid suurest rõõmust. ‥
Kuidas mitte minna edasi selle niivõrd suure aatega? Minge edasi ja mitte tagasi! Julgust, ‥ ja edasi, võiduni! Juubeldagu teie süda ja olge üliväga rõõmsad! Rõkatagu maa!”14
Vennad ja õed! Usun, et ühel päeval vaatate te kõik tagasi pandeemiaga seoses ära jäänud sündmustele ning kurbusele, pettumusele ja üksildusele, ja näete, kuidas see kõik jääb õnnistuste ning tugevnenud usu ja tunnistuste varju. Usun, et selles ja tulevases elus pühitsetakse teie kannatused, teie Ammoniiha, teie Liberty vangla teile kasuks.15 Ma palvetan, et ka meie tunnistaksime koos Nefiga oma päevade jooksul saadud kannatusi ja märkaksime samas, et oleme olnud kõik oma päevad Issanda poolt kõrgelt soositud.
Lõpetuseks jagan oma tunnistust, et Jeesus Kristus oli kannatustega tuttav ja oma lõputu lepituse osana laskus allapoole kõigist asjadest.16 Ta mõistab meie leina, valu ja heitumust. Ta on meie Päästja, meie Lunastaja, meie lootus, meie lohutus ja meie Vabastaja. Sellest ma tunnistan Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.