Ma usun inglitesse
Issand on teadlik probleemidest, millega silmitsi seisate. Ta tunneb teid, armastab teid ja ma luban, et ta saadab teile inglid appi.
Vennad ja õed! Ma usun inglitesse ja tahaksin teiega jagada oma kogemusi seoses nendega. Seda tehes loodan ja palvetan, et tunneksime inglite tähtsust oma elus.
Siin on vanem Jeffrey R. Hollandi sõnad ühelt eelnevalt üldkonverentsilt: „Kui me räägime Jumala tööriistadest, siis tuletatakse meile meelde, et mitte kõik inglid ei tule teiselt poolt eesriiet. Mõnega neist kõnnime koos ja ajame juttu siin, praegu ja iga päev. Mõni neist elab meie naabruses. ‥ Tõepoolest, taevas ei paista iial olevat lähemal kui siis, kui me näeme Jumala armastust nii heade ja vooruslike inimeste lahkuses ja pühendumuses, et ingellik on ainuke sõna, mis neile mõeldes meenub.” (Inglite teenimine, 2008. aasta sügisene üldkonverents)
Ma tahan rääkida inglitest siinpool eesriiet. Inglid, kes meie igapäevases elus käivad, on võimsad meeldetuletused Jumala armastusest meie vastu.
Esimesed inglid, keda mainin, on kaks õde-misjonäri, kes õpetasid mulle noorena evangeeliumi. Need on õde Vilma Molina ja õde Ivonete Rivitti. Mind ja mu nooremat õde kutsuti Kiriku üritusele, kus kohtusime nende kahe ingliga. Ma ei kujutanud ette, kui palju see lihtne üritus mu elu muudab.
Mu vanemad ja õed-vennad ei olnud tol ajal huvitatud Kiriku kohta rohkem õppima. Nad ei olnud isegi nõus, et misjonärid tuleksid meie koju, nii et ma kohtusin misjonäridega kirikuhoones. Sellest väikesest ruumist kirikus sai minu „püha metsasalu”.
Kuu aega pärast seda, kui need inglid mulle evangeeliumi tutvustasid, sain ma ristitud. Olin 16-aastane. Kahjuks pole mul sellest pühast sündmusest pilti, kuid mul on pilt õest ja minust ajal, mil me tollel üritusel osalesime. Pean võib-olla selgitama, kes on kes sellel pildil. Mina olen see pikem seal paremal.
Nagu võite ette kujutada, oli Kirikus aktiivseks jäämine keeruline teismelise jaoks, kelle elustiil oli just muutunud ja kelle perekond ei käinud sama rada.
Kui ma püüdsin kohaneda oma uue elu, uue kultuuri ja uute sõpradega, tundsin end sobimatuna. Tundsin end mitmel korral üksiku ja heitununa. Ma teadsin, et Kirik on õige, kuid mul oli raske end selle osana tunda. Kuigi ma tundsin end oma uue usundiga kohanedes ebamugavalt ja ebakindlalt, leidsin ma julgust osaleda kolmepäevasel noortekonverentsil, mis minu arvates pidi aitama mul uusi sõpru leida. Just siis kohtasin ma veel üht päästvat inglit nimega Mônica Brandão.
Ta oli siin piirkonnas uus, olles kolinud siia Brasiilia teisest osast. Ta pälvis mu tähelepanu kiiresti ja võttis mind õnneks sõbraks. Küllap vaatas ta mind rohkem seest kui väljast.
Kuna ta sõbrustas minuga, tutvustati mulle tema sõpru, kellest said seejärel ka minu sõbrad, kui me tundsime rõõmu paljudest noorte üritustest, kus ma hiljem osalesin. Need tegevused olid väga tähtsad minu integreerumiseks sellesse uude ellu.
Need head sõbrad muutsid minu jaoks paljut, kuid kuna minu kodus koos toetava perekonnaga evangeeliumi ei õpetatud, sattus minu käimasolev pöördumisprotsess ikkagi ohtu. Evangeeliumi teemadel suhtlemine Kirikus muutus minu süveneva pöördumise jaoks veelgi olulisemaks. Siis saatis Issand appi veel kaks inglit.
Üks neist oli minu varahommikuse seminari õpetaja Leda Vettori. Oma armastuse ja inspireerivate tundide kaudu andis ta mulle päevase annuse „head Jumala sõna” (Moroni 6:4), mida ma kogu päeva jooksul väga vajasin. See aitas mul jätkamiseks vaimset jõudu saada.
Teine mulle appi saadetud ingel oli Noorte Meeste juhataja Marco Antônio Fusco. Samuti määrati ta minu vanemaks koduõpetuse kaaslaseks. Vaatamata minu kogemuste puudumisele ja erinevale välimusele andis ta mulle ülesandeid õpetada meie preestrite kvoorumi koosolekutel ja koduõpetuse külastuste ajal. Ta andis mulle võimaluse tegutseda ja õppida ning mitte ainult olla evangeeliumi vaatleja. Ta usaldas mind rohkem, kui ma ise.
Tänu kõigile neile inglitele ja paljudele teistele, kellega neil olulistel algusaastatel kokku puutusin, sain piisavalt jõudu, et jääda tõest vaimse tunnistuse saamise ajal lepingurajale.
Ja muide, mis sai sellest noorest inglitüdrukust Mônicast? Pärast seda, kui olime mõlemad misjonitel teeninud, sai temast minu naine.
Ma ei arva, et see oli juhus, et head sõbrad, Kiriku kohustused ja Jumala hea sõnaga toitmine olid osa sellest protsessist. President Gordon B. Hinckley on õpetanud: „Ei ole kerge teha läbi üleminekut Kirikuga liitumisel. See tähendab vanade sidemete läbilõikamist. See tähendab sõprade mahajätmist. See võib tähendada hinnatud uskumuste kõrvaleheitmist. See võib tähendada harjumuste muutmist ja isude allasurumist. Nii mitmelgi juhul tähendab see üksildust ja isegi hirmu teadmatuse ees. Sellel keerulisel ajajärgul pöördunu elus peab toimuma õpetamine ja tugevdamine.” (There Must Be Messengers. – Ensign, okt 1987, lk 5)
Hiljem õpetas ta: „Igaüks neist vajab kolme asja: sõpra, kohustust ja toitmist „Jumala hea sõnaga”.” (Converts and Young Men. – Ensign, mai 1997, lk 47)
Miks ma neid kogemusi teiega jagan?
Esiteks, et saata sõnum neile, kes on praegu sarnast protsessi läbimas. Võib-olla olete uus pöördunu või tulete pärast mõnda aega ringi ekslemist Kirikusse tagasi või olete lihtsalt keegi, kes näeb vaeva, et sinna sobituda. Palun, palun, ärge loobuge jõupingutustest olla osa sellest suurest perekonnast. See on Jeesuse Kristuse õige Kirik!
Mis puutub teie õnne ja päästesse, siis tasub alati pingutada, et jätkata proovimist. Oma elustiili ja traditsioonide kohandamiseks tasub vaeva näha. Issand on teadlik probleemidest, millega silmitsi seisate. Ta tunneb teid, armastab teid ja ma luban, et ta saadab teile inglid appi.
Päästja ise on öelnud: „Ma lähen teie palge eel. Ma olen teie paremal käel ja vasakul, ja minu Vaim on teie südames ja minu inglid teie ümber, et teid toetada.” (ÕL 84:88)
Minu teine eesmärk nende kogemuste jagamiseks on saata sõnum kõigile Kiriku liikmetele – meile kõigile. Peaksime meeles pidama, et uutel pöördunutel, tagasipöörduvatel sõpradel ja teistsuguse eluviisiga inimestel pole lihtne kohe sobituda. Issand on teadlik probleemidest, millega nad silmitsi seisavad, ja otsib ingleid, kes oleksid valmis aitama. Issand otsib alati vabatahtlikke, kes oleksid teiste elus inglid.
Vennad ja õed! Kas oleksite nõus olema tööriist Issanda kätes? Kas oleksite nõus olema üks neist inglitest? Olla saadik, kelle Jumal on saatnud siitpoolt eesriiet kellegi juurde, kelle pärast Ta muretseb? Ta vajab teid. Nad vajavad teid.
Muidugi võime alati loota misjonäridele. Nad on alati kohal, esimesed, kes on valmis seda ingellikku tööd tegema. Kuid neist ei piisa.
Hoolikalt ringi vaadates leiate palju ingli abi vajavaid inimesi. Need inimesed ei pruugi kanda valgeid särke, kleite ega mingisugust muud pühapäevast riietust. Nad võivad istuda üksi, saali või klassiruumi tagaosas, tundes mõnikord, nagu oleksid nad nähtamatud. Võib-olla on nende soeng veidi ekstreemne või sõnavara erinev, kuid nad on kohal ja püüavad.
Mõni võib mõelda: „Kas peaksin ikka tagasi tulema? Kas peaksin edasi püüdma?” Teistel võib tekkida küsimus, kas nad tunnevad end ühel päeval aktsepteeritu ja armastatuna. Ingleid on vaja, kohe praegu. Ingleid, kes on nõus lahkuma oma mugavustsoonist, et neid omaks võtta. Inimesed, kes on nii head ja vooruslikud, „et ingellik on ainuke sõna, mis [nende kirjeldamiseks] meenub” (Jeffrey R. Holland. Inglite teenimine).
Vennad ja õed, ma usun inglitesse! Me kõik oleme täna siin, hiiglaslik inglite armee, mis on viimasteks päevadeks ametisse asetatud, et teenida teisi meie armsa Looja käepikendusena. Ma luban, et kui me oleme valmis teenima, annab Issand meile võimalusi olla teenivad inglid. Ta teab, kes vajab inglite abi, ja paneb nad meie teele. Issand paneb inglite abi vajavaid inimesi meie teele iga päev.
Olen väga tänulik paljude inglite eest, kelle Issand on kogu elu jooksul minu teele pannud. Neid oli vaja! Olen tänulik ka Tema evangeeliumi eest, mis aitab meil muutuda ja annab võimaluse olla parem.
See on armastuse ja teenimise evangeelium. Ma tunnistan sellest Jeesuse Kristuse nimel. Aamen.