Prohvetlik juhatus
Oodates Issandat
Allalaadimised
See lehekülg (MP3)
Joonealused märkused

Hide Footnotes

Teema

Oodates Issandat

Usk tähendab usaldada Jumalat nii headel kui ka halbadel aegadel, ka siis, kui peame veidi kannatama, kuniks näeme Ta käsivarre ilmutamist meie heaks.

Kallid vennad ja õed! Me oleme kõik innukad – mina kõige rohkem – kuulama meie armastatud prohveti, president Russell M. Nelsoni lõppsõna. See on olnud imeline konverents, kuigi juba teist korda on COVID-19 muutnud meie tavapäraseid kogunemisi. Oleme sellest nakkusest nii väsinud, et tunneme, et tahame juukseid peast rebida. Ja paistab, et mõned mu vennad on seda juba teinud. Palun teadke, et me palvetame pidevalt inimeste eest, keda see olukord on mingil moel mõjutanud, eriti nende eest, kes on kaotanud lähedasi. Kõik on ühel meelel, et see on kestnud juba liiga kaua.

Kui kaua ootame leevendust meile langevatele raskustele? Aga isiklike katsumuste puhul, kui me muudkui ootame, kuid abi näib olevat aeglane tulema? Milleks selline viivitus, kui kandam näib suurem, kui kanda jaksame?

Kui püüame, võime selliseid küsimusi esitades kuulda veel ühe appikarje kaja tühjast ja pimedast vangikongist, kirjade järgi tolle asukoha ühel külmimal talvel.

„Oo Jumal, kus sa oled?” kuuleme Liberty vangla sügavustest. „Ja kus on telk, mis varjab sinu peidupaika? Kui kaua sa peatad oma kätt?”1 Kaua, oo Issand, kui kaua?

Nõnda siis pole me esimesed ega jää ka viimasteks, kes selliseid küsimusi esitavad, kui mured meid enda alla matavad või südamevalu muudkui kestab. Ma ei räägi siinkohal pandeemiatest ega vanglatest, vaid teist, teie perest ja teie ligimestest, kes on silmitsi mistahes arvul selliste väljakutsetega. Ma räägin nende paljude igatsusest, kes tahaksid olla abielus, kuid ei ole, või kes on abielus ja soovivad, et nende suhe oleks veidi selestilisem. Ma räägin neist, kes peavad tegelema tõsise – võib-olla lausa ravimatu – tervisliku seisundi soovimatu ilmnemisega, või peavad eluaegset võitlust geeniveaga, milleks puudub igasugune ravi. Ma räägin kestvast heitlusest emotsionaalsete ja vaimsete terviseprobleemidega, mis rõhuvad raskelt nii paljude hinge, kes nende käes kannatavad, ning nende südant, kes neid armastavad ja kannatavad koos nendega. Ma räägin vaestest, keda me ei tohi Päästja käsul iial unustada, ja ma räägin teist, kes te ootate ükskõik mis eas lapse naasmist, kes on valinud endale teeraja, mis teie palvetest erineb.

Lisaks tunnistan ma, et isegi see pikk nimekiri asjadest, mille järel me isiklikult oodata võime, ei püüagi puudutada suuri majanduslikke, poliitilisi ja sotsiaalseid muresid, millega me ühiselt vastakuti oleme. Meie Taevaisa ootab selgelt, et käsitleksime neid vaevalisi avalikke teemasid nii nagu isiklikkegi, kuid meie elus on aegu, mil isegi meie parimad vaimsed jõupingutused ja tõsimeelseimad anuvad palved ei too meile igatsetud võite, olgu tegu suure üleilmse teema või väiksema ja isiklikumaga. Kui me siis üheskoos tegutseme ja ootame, et osale oma palvetele vastuseid saada, luban ma teile apostlina, et neid palveid võetakse kuulda ja et neile vastatakse, olgugi et ehk mitte just sel ajal või viisil, nagu meie tahame. Kuid neile vastatakse alati sel ajal ja viisil, nagu üks kõiketeadev ja igavesti kaastundlik lapsevanem neile vastama peaks. Mu kallid vennad ja õed! Palun mõistke, et Tema, kes iial ei tuku ega uinu magama,2 hoolib oma laste õnnest ja lõplikust ülendusest rohkem kui millestki muust, mida üks jumalik isik tegema peab. Ta on hiilgav puhta armastuse kehastus ja Tema nimi on Halastav Isa.

Võib-olla küsite te, et kas Tema armastus ja halastus ei peaks siis sellisel juhul lihtsalt meie igaühe Punast merd lõhestama ja laskma meil oma hädadest kuiva mööda läbi minna? Kas Ta ei peaks saatma 21. sajandi kajakaid, et need kuskilt kohale tiivutaksid ja kõik meie tüütud 21. sajandi rohutirtsud alla kugistaksid?

Vastus sellistele küsimustele on järgmine: „Jah, Jumal võib teha silmapilkselt imesid, kuid me saame varem või hiljem teada, et meie sureliku rännaku hoo- ja aastaaegu ei juhata keegi muu kui vaid Tema.” Meie kõigi individuaalne kalender on Tema hallata. Iga põdura puhul, kes Betsata tiiki astumise ootuses viivitamatult terveks saab,3 veedab mõni teine 40 aastat kõrbes tõotatud maale mineku ootuses.4 Iga Nefi ja Lehhi puhul, keda kaitsti tänu nende usule jumalikult neid ümbritsenud tuleleegiga,5 põleb üks Abinadi lõõmaval tuleriidal oma usu eest.6 Ja meil on meeles, et see Eelija, kes kutsus silmapilkselt taevast alla tule Baali prohvetite vastu tunnistama,7 on seesama Eelija, kes elas üle aastaid kestnud põuaaja ja toitus mõnda aega vaid napist toidupoolisest, mida kaaren jõudis oma küüniste vahel kohale kanda.8 Minu hinnangu järgi ei saanud see olla midagi sellist, mille kohta saaks öelda „happy meal”.

Mis on selle jutu mõte? Mõte on see, et usk tähendab usaldada Jumalat nii headel kui ka halbadel aegadel, ka siis, kui peame veidi kannatama, kuniks näeme Ta käsivarre ilmutamist meie heaks.9 See võib osutuda nüüdisaja maailmas raskeks, kuna paljud on jõudnud tõekspidamiseni, et parim siin elus on kõiki kannatusi vältida, et keegi ei peaks iial millegi üle ahastama.10 Kuid see tõekspidamine pole iial „Kristuse täiuse täisea mõõtu mööda”11.

Vabandan vanem Neal A. Maxwelli ees, et julgen midagi, mida ta kord ütles, muuta ja suurendada, kuid ka mina olen arvamusel, et „kellegi elu ‥ ei saa olla ühtlasi usku täis ja pingevaba”. Me lihtsalt ei saa „naiivselt läbi elu liuelda”, öeldes järgmist klaasitäit morssi rüübates: „Issand, anna mulle kõik oma valituimad voorused, kuid ära kindlasti anna mulle ei muret ega kurbust ega valu ega vastuseisu. Palun ära lase kellelgi olla minu vastu sallimatu ega mind reeta ja ennekõike ära lase mul iial tunda, et Sina või need, keda ma armastan, mind hülgavad. Tegelikult, Issand, jälgi hoolega, et Sa säästad mind kõikidest nendest kogemustest, mis Sinust jumaliku tegid. Ja kui teiste konarlik liug saab läbi, siis lase mul tulla ja elada Sinu juures, kus ma saan uhkeldada, kui sarnased on meie tugevused ja karakter, kui ma rõõmsalt oma mugaval kristlusepilvel hõljun.”12

Mu armsad vennad ja õed! Kristlus pakub küll tröösti, kuid pole sageli kõige mugavam. Siinne ja tulevane pühaduse- ja õnnerada on pikk ja vahel kivine. Sellel käimine on aeganõudev ja visa. Kuid tasu selle eest on loomulikult võimas. Seda tõde õpetatakse selgelt ja veenvalt Mormoni Raamatus Alma 32. peatükis. Seal õpetab suur ülempreester, et kui Jumala sõna on pelga seemnena meie südamesse istutatud ja meil jagub piisavalt hoolt, et seda kasta, rohida, selle eest hoolitseda ja seda tagant innustada, kannab see tulevikus vilja „mis on kõige hinnalisem, ‥ magusam kõigest magusast”, millest toitudes tekib seisund, kus ei tunta enam ei janu ega nälga.13

Selles tähelepanuväärt peatükis leidub palju õppetunde, kuid kesksel kohal on endastmõistetav tõde, et seemne eest tuleb hoolitseda ja me peame ootama, et see küpseks, „oodates usk silmis selle vilja”.14 Meie lõikusaeg saabub Alma sõnul peagi15. Pole siis ime, et ta kutsub oma tähelepanuväärse õpetuse lõpetuseks kolm korda oma südames Jumala sõna eest usinalt ja kannatlikult hoolitsema, oodates ta sõnul pikameelselt, „et puu hakkab teie jaoks vilja kandma”16.

Koroona ja vähktõbi, kahtlused ja peataolek, majanduslikud raskused ja perekondlikud katsumused. Millal neid koormaid kergendatakse? Vastus on „peagi”17. Ja kas see on lühike või pikk ajaperiood, pole alati meie öelda, kuid Jumala armust tulevad need õnnistused neile, kes Jeesuse Kristuse evangeeliumist kõvasti kinni hoiavad. See küsimus lahendati Jeruusalemmas ühes väga privaatses aias ja väga avalikul mäel kaua aega tagasi.

Kui me nüüd kuuleme oma armsat prohvetit seda konverentsi lõpetamas, siis pidagem meeles, nagu Russell Nelson on kogu oma elu demonstreerinud, et need, kes „ootavad Jehoovat, saavad uut rammu [ja] tõusevad tiibadega üles nagu kotkad: nad jooksevad ega tüdi, ‥ käivad ega väsi”18. Ma palvetan, et need õnnistused tuleksid „peagi” – varem või hiljem – igaühele teist, kes otsib oma murele leevendust ja tahab vabaneda kurbusest. Tunnistan Jumala armastusest ja Tema hiilgava evangeeliumi taastamisest, mis on ühel või teisel moel vastus igale probleemile, millega elus silmitsi seisame. Issanda Jeesuse Kristuse lunastaval nimel, aamen.