Prohvetlik juhatus
Poja oivaline and
Allalaadimised
See lehekülg (MP3)
Joonealused märkused

Hide Footnotes

Teema

Poja oivaline and

Jeesuse Kristuse kaudu on võimalik ületada meie moraalsete puuduste ja meie sureliku ebaõnne teenimatud piinad.

Eelmisel suvel „Tule, järgne mulle” õppetunni jaoks Mormoni Raamatut lugedes hämmastasid mind Alma sõnad, et kui ta oma pattudest täiesti teadlikuks sai, ei olnud „midagi nii teravat ja nii kibedat, kui oli [tema] valu.”1 Tunnistan, et jutt teravast valust köitis mu tähelepanu osaliselt tänu tol nädalal aset leidnud võitlusele seitsme millimeetri pikkuse neerukiviga. Kunagi pole ükski inimene kogenud selliseid suuri asju, kui leidis aset selline väike ja lihtne asi.2

Alma keelekasutus jäi mulle silma, sest sõna terav, mis on ingliskeelses Mormoni Raamatus samatähenduslik sõnaga „oivaline”, mida kasutatakse tavaliselt erakordse ilu või võrratu uhkuse kirjeldamiseks. Näiteks märkis Joseph Smith, et ingel Moroni kandis „oivaliselt valget” rüüd, mis oli valgem „kui ükski maine asi”3, mida ta eales näinud oli. Siiski võib sõna oivaline anda edasi ülimat intensiivsust ka halbade asjade kohta. Seega räägib Alma oivaliselt teravast valust, mis tähendab äärmiselt suuri vintsutusi, vaevusi ja piinu.4

Alma kujundites peegeldub kainestav tõsiasi, et mingil hetkel tuleb tunda iga meie tehtud patu täielikku, piinavat süüd. Õiglus nõuab seda ja ka Jumal ise ei saa seda muuta.5 Kui Almale meenusid kõik tema patud – eriti need, mis olid hävitanud teiste usku –, oli tema piin väljakannatamatu ja mõte, et tal tuleb seista Jumala ees, tekitas temas sõnulseletamatut õudust. Ta soovis, et võiks muutuda „olematuks nii hingelt kui ka kehalt”.6

Kuid Alma jaoks hakkas kõik muutuma sellest hetkest, kui ta „meel klammerdus” ühe prohvetliku kuulutuse külge „ühe Jeesuse Kristuse ‥ tulemisest, et lepitada maailma patud” ja ta hüüdis oma südames: „Oo Jeesus, sa Jumala Poeg, halasta minu peale.” Selle ühe mõtte ja anumise peale täitus Alma samavõrd oivalise rõõmuga, kui oli olnud tema valu teravus.7

Me ei tohi kunagi unustada, et meeleparanduse tegelik eesmärk on muuta kindel piin puhtaks õndsuseks. Tänu Tema „otsesele headusele”8, selsamal hetkel, kui me usus ja tõeliselt muutunud südamega Kristuse juurde tuleme, hakkab meie pattude purustav raskus nihkuma meie seljalt Temale. See on võimalik ainult seeläbi, et Tema, kes on patuta kannatas „lõputut ja kirjeldamatut piina”9 iga Tema loodud universumi patu pärast, kogu Tema loodu eest, mis oli nii tõsine, et verd voolas Tema Tema poorist. Selle otsese, isikliku kogemuse põhjal hoiatab Päästja meid nüüdisaegses pühakirjas, et meil pole aimugi, kui teravad saavad olema meie kannatused, kui me meelt ei paranda. Kuid siis selgitab Ta mõistetamatu lahkusega: „Mina, Jumal, olen neid asju kannatanud kõikide eest, et nemad, kui nad meelt parandavad, ei peaks kannatama”10 – see meeleparandus lubab meil saada osa sellest ülimalt suurest rõõmust, mida Alma tundis.11 Juba ainuüksi see õpetus tekitab minus hämmastust.12 Kuid üllataval kombel pakub Kristus veelgi enamat.

Mõnikord ei tulene terav valu mitte patust, vaid ausatest vigadest, teiste tegudest või jõududest, mis pole meie kontrolli all. Nendel hetkedel võite hüüda nagu õigemeelne laulude kirjutaja.

„Mu süda vabiseb mu sees ja surma koledused on langenud mu peale!

‥ Ja õudus kattis mind!

‥ Oh oleksid mul tuvi tiivad, ma lendaksin minema ja asuksin kuhugi elama!”13

Selliseid kannatusi võivad aidata leevendada arstiteadus, professionaalne nõustamine või kohtus väljamõistetud hüvitis. Kuid teadke, et kõik head annid – ka need – tulevad Päästjalt.14 Sõltumata meie kõige suuremate kannatuste või südamevalu põhjusest on ülim leevendusallikas sama – Jeesus Kristus. Üksnes Temal kogu vägi ja tervendav palsam, mis võib parandada iga vea, iga ebaõigluse, korrigeerida iga puudust, parandada iga haava ja anda iga hilinenud õnnistuse. Nagu muistsed tunnistajad, tunnistan ka mina, et „meil pole niisugune ülempreester, kellel ei oleks kaastundmust meie nõtrustega”15, vaid pigem armastav Lunastaja, kes laskus oma troonilt alla ja läheb „kannatades kõiksugu valusid ja kannatusi ja kiusatusi; ‥ et ta võiks teada, ‥ kuidas aidata oma rahvast.”16

Kõigil, kes tänapäeval on nii suurtes või ainulaadsetes valudes, et tunnevad, et keegi neid täielikult ei mõista, siis teil võib omamoodi õiguski olla. Ei pruugi olla pereliiget, sõpra ega preesterluse juhti, olgu nad kõik kuitahes tundlikud ja heasoovlikud, kes teaks täpselt, kuidas te end tunnete või teaks konkreetseid sõnu, mis aitaksid teil terveneda. Kuid pidage meeles: on Keegi, kes teab täpselt, mida te kogete, kes on „vägevam kui terve maa”17 ja „kes enam kui rohkesti võib teha üle kõige selle, mida me palume või mõistame”.18 See protsess kulgeb Tema viisil ja ajakavas, kuid Kristus on alati valmis täielikult tervendama iga osa teie piinast.

Kui te Tal seda teha lubate, näete, et teie kannatused polnud asjata. Piibli paljudest kõige suurematest kangelastest ja nende leinast rääkides ütles apostel Paulus, et Jumal on neile näinud ette midagi paremat läbi nende kannatuste, sest ilma kannatusteta ei saaks neid teha täiuslikuks.19 Vaadake, Jumala tõeline loomus ja meie maise eksistentsi eesmärk on õnn20, kuid me ei saa saada jumaliku rõõmu täiuslikeks olenditeks ilma kogemusteta, mis meid proovile panevad, mõnikord kuni viimase jõuraasuni. Paulus ütles, et isegi Päästja ise sai igavesti „täiuslikuks kannatuste kaudu”.21 Olge valvel saatanlike sosistuste suhtes, et kui oleksite parem inimene, poleks teil vaja seda konkreetset katsumust läbi teha.

Te peate samuti vastu seisma valele, et teie kannatused tähendavad, et peate seisma väljaspool Jumala valitute ringi, kes näivad liuglevat ühest õnnistatud olekust teise. Selle asemel vaadake end nii, nagu Ilmutaja Johannes kindlasti teid oma suurejoonelises viimse aja ilmutuses nägi. Sest Johannes nägi „suurt hulka rahvast, keda ükski ei võinud ära lugeda kõigist rahvahõimudest ja suguharudest ja rahvaist ja keeltest; need seisid aujärje ees ja Talle ees, riietatud valgeisse rüüdesse ‥ nad hüüdsid suure häälega ja ütlesid: „Õnnistus meie Jumalale!”22

Kui küsiti: „Need seal valgeis rüüdes, kes nad on ja kust nad tulid?” Johannes sai vastuse: „ Need on, kes tulevad suurest viletsusest ja on oma rüüd pesnud ja oma rüüd valgeks teinud Talle veres!”23

Vennad ja õed! Õigemeelsuses kannatamine aitab teil pigem saada Jumala valituteks, mitte ei erista teid nendest. Ja see teeb nende lubadused teie lubadusteks. Nagu Johannes kuulutas „ei ole siis enam nälga ega janu; ka ei lange [teie] peale päikest ega mingisugust palavat; sest Tall, kes on keset aujärge, hoiab neid ja juhatab nad elava vee allikaile; ja Jumal pühib ära kõik pisarad [teie] silmist!”24

„Ja surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist ega vaeva ei ole enam.”25

Ma tunnistan teile, et tänu Jeesuse Kristuse vapustavale headusele ja lõputule lepitusohvrile on võimalik ületada meie moraalsete puuduste ja meie sureliku ebaõnne teenimatud piinad. Tema juhtimisel on teie jumalik saatus täis võrratut suurejoonelisust ja kirjeldamatut rõõmu – rõõmu, mis on suurem ja ainulaadne teie jaoks nii, et teie „tuhk” saab kaunimaks kui „ükski maine asi”.26 Et te seda õnne praegu tunda saaksite ja et see võiks olla teiega igavesti, kutsun ma teid tegema seda, mida Alma tegi – las teie mõte hoiab kinni Jumala Poja oivalisest annist, nagu see on ilmutatud Tema evangeeliumi kaudu selles Tema tõelises ja elavas Kirikus. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.