2010–2019
Kogu aeg tugevalt kinni hoida
eelmine järgmine


Kogu aeg tugevalt kinni hoida

Hoidkem kogu aeg tugevalt kinni raudkäsipuust, mis viib meid Taevase Isa juurde.

Mu isal oli täpselt meeles see päev ja tund, mil tema perekond – isa, ema ja neli last – Kirikust lahkusid ja mitmed neist selles elus sinna tagasi enam ei tulnudki. Ta oli 13-aastane diakon ning tol ajal käidi hommikuti pühapäevakoolis ja pärastlõunati sakramendikoosolekul. Ühel kaunil kevadpäeval, kui perekond oli pühapäevahommikuselt koosolekult koju lõunat sööma tulnud, küsis ema möödaminnes isalt: „Kallis, mis sa arvad, kas läheme pärastlõunal sakramendikoosolekule või sõidame perega maale?”

Mõte, et sakramendikoosoleku asemel võiks midagi muud teha, polnud mu isale pähegi tulnud. Kõik pere teismelised lapsed istusid ja kuulasid pingsalt, mis edasi saab. See pühapäeva pärastlõunane sõit maale oli tõenäoliselt tore pereüritus, kuid sellest väikesest otsusest sai alguse uus suund, mis lõpuks viis mu perekonna Kiriku turvaliselt, kaitstud ja õnnistatud teerajalt kõrvale.

Mormoni Raamatu prohvet Lehhi õpetas kõiki neid tänapäeva inimesi, kes tunnevad kiusatust teist teed pidi minna. Ta kõneles nägemusest, kus tema pere nägi „arvutuid inimhulki, kelledest paljud pürgisid edasi, et pääseda teerajale, mis viis puuni, mille juures [ta] seisi[s].

Ja .. nad tulid ja hakkasid minema mööda teerada, mis viis puu juurde.

Ja .. tõusis pimeduse udu, .. nii et need, kes olid teerajale läinud, kaotasid oma tee, nii et nad kaldusid kõrvale ja jäid kadunuks.”1

Seejärel nägi Lehhi teist inimhulka „edasi pürgimas, ja nad tulid ning haarasid kinni raudkäsipuu otsast; ja nad pürgisid edasi läbi pimeduse udu, klammerdudes raudkäsipuu külge, kuni jõudsid kohale ja sõid selle puu vilja.” Kahjuks „pärast seda, kui nad olid söönud selle puu vilja, vaatasid nad ringi otsekui häbenedes,” kuna need, kes olid suures ja ruumikas hoones „suhtusid pilkavalt ja näitasid näpuga nende peale, kes olid tulnud ja sõid puu vilja.” Seejärel „langesid nad ära keelatud radadele ning jäid kadunuks.”2 Nad ei suutnud või koguni ei tahtnud lõpuni vastu pidada.

Seal oli aga veel kolmaski inimhulk, kes jõudis õnnelikult elupuu juurde ega langenud enam ära. Pühakirjad ütlevad nende kohta, et nad „pürgisid edasi oma teel kogu aeg raudkäsipuust tugevalt kinni hoides, kuni nad jõudsid kohale ja langesid maha ja sõid selle puu vilja.”3 Raudkäsipuu oli nende inimeste jaoks ainus turvaline pidepunkt ning nad hoidsid sellest kogu aeg tugevalt kinni. Nad poleks lasknud sellest lahti ka millegi nii tühise asja pärast nagu pühapäeva pärastlõunane maalesõit.

Vanem David A. Bednar ütles selle inimhulga kohta: „Selle salmi võtmesõnadeks on „kogu aeg raudkäsipuust tugevalt kinni hoides“. .. Võib-olla see kolmas grupp inimesi luges ja uuris kogu aeg Kristuse sõnu. .. Need on inimesed, kellega meie teiega peaksime ühinema.“4

Need meie seast, kes kuuluvad tänapäeval Jumala Kirikusse, on sõlminud lepingu järgida Jeesust Kristust ja kuuletuda Jumala käskudele. Ristimisel me lubame seista Päästja tunnistajatena5, hoolitseda nõrkade ja puudusekannatajate eest6, pidada Jumala käske ja parandada vajadusel meelt, sest apostel Paulus õpetas: „Sest kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest.”7

Me saame iga nädal käia sakramendikoosolekul, võtta sakramendileiba ja -vett ning uuendada oma lepinguid. Selle lihtsa toiminguga tõotame me ikka ja jälle, et järgime Jeesust Kristust ja parandame eksimuste korral meelt. Jumal lubab meile, et Tema Vaim on meiega ja et Tema juhatab ja kaitseb meid.

Lähtudes käsiraamatust „Jutlusta minu evangeeliumi” õpetavad misjonärid, et kui osaleme pühapäevastel Kiriku koosolekutel, saame ilmutusi ja isikliku tunnistuse: „Osaledes Kiriku teenistustel ja kummardades üheskoos Jumalat, tugevdame üksteist. Lävimine sõprade ja perega annab meile uut jõudu. Meie usk tugevneb, kui uurime pühakirju ja õpime rohkem taastatud evangeeliumist.”8

Võidakse mõelda, et miks toimub pühapäeval kolm koosolekut ja miks neist igaüks vajalik on? Vaadelgem lühidalt neid koosolekuid eraldi:

  • Sakramendikoosolek annab võimaluse võtta osa sakramenditalitusest. Seal uuendame lepinguid, tunneme rohkem Vaimu ja meid õnnistatakse Püha Vaimu kaudu saadud õpetuste ja meeleülendusega.

  • Pühapäevakoolis saame „õpetada üksteisele kuningriigi õpetust”9, et kõigi „arusaamine saa[ks] avardatud ja [kõik] rõõmusta[ksid] üheskoos”10. Taastatud evangeeliumi õpetuste mõistmine toob meie ellu väge ja hingerahu.

  • Preesterluse koosolekutel õpivad täiskasvanud ja noored mehed oma kohust11 ja „saavad täiuslikumalt õpetust”12, Abiühingu koosolekutel saavad Kiriku naised võimaluse „kasvatada usku .., tugevdada kodu ja perekonda ja aidata puudusekannatajaid.”13

Noortel naistel ja lastel on oma koosolekud ja tunnid, kus neile õpetatakse evangeeliumi ning nad valmistuvad täitma oma tähtsat rolli tulevikus. Me õpime igal eraldiseisval, ent samas omavahel seotud koosolekul õpetusi, tunneme Vaimu ja teenime üksteist. Me peaksime püüdma osaleda kõigil meile mõeldud pühapäevastel koosolekutel, kui just pikk vahemaa, reisikulud või tervis seda ei takista. Ma tunnistan, et need kolm tundi hingamispäeva teenistustel õnnistavad meid suure rõõmu ja rahuga.

Meie perekond on võtnud eesmärgiks osaleda alati kõikidel pühapäevastel koosolekutel. Oleme kogenud, et see tugevdab meie usku ja aitab evangeeliumi põhjalikumalt mõista. Me oleme jõudnud arusaamisele, et otsus osaleda Kiriku koosolekutel on andnud meile hea enesetunde, eriti veel siis, kui naaseme koju ja pühitseme seal hingamispäeva edasi. Me osaleme pühapäevastel koosolekutel ka siis, kui oleme puhkusel või reisil. Saime hiljaaegu kirja ühelt oma tütrelt, kes kirjutas, et oli olnud reisil ja käinud ka kirikus. Ta kinnitas: „Jah, isa, ma käisin kõigil kolmel koosolekul.” Me teame, et teda õnnistati selle õigemeelse otsuse eest.

Meil kõigil tuleb seoses hingamispäeva pühitsemisega teha valikuid. Alati leidub mingi „hea” üritus, mille saab ohverdada ja mille peakski ohverdama parema valiku – Kiriku koosolekutel osalemise nimel. Muide, see on üks vastase viise, kuidas ta „petab .. [meie] hingi ning juhib [meid] ettevaatlikult ära alla põrgusse”14. Ta kasutab „häid“ tegevusi paremate või parimate tegevuste aseainena15.

Kogu aeg raudkäsipuust tugevalt kinni hoidmine tähendab, et kui vähegi võimalik, siis me osaleme pühapäevastel koosolekutel: sakramendikoosolekul, pühapäevakoolis ja preesterluse või Abiühingu koosolekul. Meie lapsed ja noored käivad vastavalt, kas Algühingus, Noorte Meeste või Noorte Naiste tunnis. Me ei peaks kunagi valima, millisele koosolekule minna ja millisele mitte. Me peame haarama kinni Jumala sõnast, mis tähendab, et me teenime Jumalat ja osaleme kõigil hingamispäeva koosolekutel, mis on meile mõeldud.

Raudkäsipuust tugevalt kinni hoidmine tähendab, et me püüame pidada kõiki Jumala käske, palvetada iga päev omaette ja koos perega ning uurida iga päev pühakirju.

Kogu aeg tugevalt käsipuust kinnihoidmine on osa Kristuse õpetusest, millest kõneleb Mormoni Raamat. Me rakendame usku Jeesusesse Kristusesse, parandame meelt, muudame oma südant, saame Tema eeskujul ristitud ja võtame vastu Püha Vaimu anni, kes on meile teejuhiks ja lohutajaks. Seejärel peame Nefi õpetuse järgi kuni elu lõpuni „edasi pürgima .. toitudes rõõmuga Kristuse sõnast”16.

Vennad ja õed! Me oleme lepingurahvas. Me sõlmime heal meelel lepinguid ja peame neist kinni ning meile on lubatud õnnistus, et me saame „kõik, mis on .. Isal”17. Kui me jätkuvalt oma lepinguid pidades käsipuust kinni hoiame, antakse meile jõudu vältida kiusatusi ja maailma ohtusid; me suudame liikuda läbi selle katsumusterikka maailma kuni jõuame puuni, mille vili on „kõige hinnalisem ja ihaldusväärsem kõikidest teistest viljadest.”18

Mu isal oli õnne abielluda hea naisega, kes julgustas teda tulema tagasi oma noorpõlve kirikusse ja alustama uuesti käimist sel teerajal. Nende kindlameelsus on õnnistanud kõiki nende lapsi, lapselapsi ja nüüd juba ka lapselapselapsi.

Nii nagu mu vanavanemate perekonda mõjutas otsus mitte osaleda ühel hingamispäeva koosolekul, nii mõjutavad ka meie igapäevased valikud meie elu. Näiliselt tühisel otsusel mitte osaleda sakramendikoosolekul võivad olla kaugeleulatuvad ja isegi igavesti kestvad tagajärjed.

Olgem usinad ja võtkem vastu need suured õnnistused ja kaitse, mida saame kokku kogunedes ja lepinguid pidades. Ma palvetan, et suudaksime kogu aeg tugevalt kinni hoida raudkäsipuust, mis viib meid Taevase Isa juurde. Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.