2010–2019
Vaimse kaitse võti
eelmine järgmine


Vaimse kaitse võti

Igaüks, kes pöördub pühakirjade poole ja leiab sealt kaitsest ja lunastusest õpetavad lubadused, võib tunda südames rahu.

Ma pitseerisin mõni aeg tagasi templis ühe noore abielupaari. Need noored inimesed olid hoidnud end väärilistena selleks imeliseks päevaks, mil poiss ja tüdruk lahkuvad oma lapsepõlvekodust ning neist saab mees ja naine. Nad olid sellel pühal sündmusel siivsad ja puhtad. Kunagi hakkavad nad kasvatama omaenda lapsi nii, nagu meie Taevane Isa seda on ette näinud. Nende ja nende järeltulevate põlvede õnn rajaneb Päästja seatud ja Tema pühakirjades selgitatud standardite järgi elamisel.

Tänapäeva vanemad on kahtlevad, kas laste kasvatamiseks on üldse turvalist kohta. Turvaline koht on olemas. See on evangeeliumile keskendunud kodu. Me keskendume Kirikus perekonnale ja vannutame kõikjal vanemaid, et nad kasvataksid oma lapsi õigemeelsuses.

Apostel Paulus kuulutas prohvetlikult ja hoiatas, et „et viimseil päevil tuleb raskeid aegu,

sest siis on inimesi, kes on enesearmastajad, rahaahned, kelkijad, ülbed, teotajad, sõnakuulmatud vanemaile, tänamatud, nurjatud,

halastamatud, leppimatud, laimajad, ohjeldamatud, jõhkrad, hea põlgajad,

reetlikud, tormakad, upsakad, rohkem lõbu- kui jumalaarmastajad,

kellel on küll jumalakartuse nägu, aga kes on salanud selle väe. Niisuguseid väldi!”1

Paulus kuulutas ka: „Kurjad inimesed ja petised lähevad aga ikka pahemaks, eksides ise ja eksitades teisi.”2

Need salmid on hoiatuseks, et näidata, milliseid käitumismalle vältida. Me peame olema alati ettevaatlikud ja hoolsad. Vaadakem läbi need ettekuulutused ja märkigem linnukesega ära need, mis on olemas ja tekitavad muret tänapäeva maailmas.

Rasked ajad– olemas! Me elame väga ebakindlal ajal.

Rahaahned, kelkijad, ülbed– nad kõik on olemas. Ka meie hulgas.

Teotajad, sõnakuulmatud vanemaile, tänamatud, nurjatud, halastamatud– neid on karjade viisi.

Leppimatud, laimajadja nii edasi – kõikide nende järele võime panna linnukese, sest tõendeid nende olemasolu kohta on ümberringi küll ja küll.

Ka Moroni pidas silmas tänapäeva maailma pahelisust, kui hoiatas:

„Kui te näete neid asju tulemas teie sekka, et te ärkaksite arusaamisele teie hirmsast olukorrast ..

Mispärast, mina, Moroni, olen saanud käsu kirjutada need asjad, et saada lahti halvast ja et tuleks aeg, mil Saatanal ei ole mingit võimu inimlaste südamete üle, vaid nad oleksid veendud tegema pidevalt head, et nad võiksid tulla kõige õigemeelsuse allikale ja saada päästetud.”3

Paulus ja Moroni on kirjeldanud meie päeva nii täpselt, et seda ei saa eirata. Paljude jaoks võib see olla üsna häiriv, isegi hirmutav. Siiski, kui ma mõtlen tulevikule, olen ma optimistlik.

Paulus rääkis oma ilmutuses lisaks tervele hulgale hädadele ja probleemidele ka sellest, mida me saaksime teha, et ennast kaitsta:

„Aga sina püsi selles, mida sa oled õppinud ja usaldanud, teades, kelle käest sa oled õppinud,

ja kuna sa tunned lapsest saadik pühi kirju, mis võivad sulle tarkust anda päästeks usu kaudu, mis on Kristuses Jeesuses.”4

Pühakirjades peituvad vaimse kaitse võtmed. Need on õpetus ja seadused ning talitused, mis toovad igale Jumala lapsele tunnistuse Jeesusest Kristusest kui nende Päästjast ja Lunastajast.

Aastaid on kõvasti vaeva nähtud ja pingutatud, et anda igas keeles välja pühakirjad koos joonealuste märkuste ja ristviidetega. Me püüame teha need kättesaadavaks kõigile, kes soovivad õppida. Pühakirjad õpetavad, kuhu minna ja mida teha. Nad pakuvad lootust ja teadmisi.

Aastaid tagasi andis vanem S. Dilworth Young Seitsmekümnest mulle õppetunni pühakirjade lugemise kohta. Vai oli hädas liikmete omavaheliste pingete ja raskustega ning vajati nõu.

Ma küsisin juhataja Youngilt: „Mida ma peaksin neile ütlema?”

Ta vastas lihtsalt: „Ütle, et nad loeksid pühakirju.”

Ma küsisin: „Milliseid siis?”

Ta vastas: „Sellel pole mingit tähtsust. Ütle neile, et nad avaksid näiteks Mormoni Raamatu ja hakkaksid lugema. Peagi tunnevad nad rahu ja inspiratsiooni ning lahendus ilmutab ennast ise.”

Muutke pühakirjade lugemine igapäevaseks harjumuseks ja sellele järgnevad õnnistused. Pühakirjad hoiatavad, kuid sealt saab ka palju kosutust.

Kui pühakirjades kasutatav keel tundub teile alguses võõrastav, jätkake lugemist. Peagi märkate, milline ilu ja vägi nendes lehekülgedes peitub.

Paulus ütles: „Kogu Pühakiri on Jumala sisendatud ja kasulik õpetamiseks, noomimiseks, parandamiseks, kasvatamiseks õiguses.”5

Võite ise järele proovida.

Me elame raskel ajal, ometi võime me leida iseenda ja oma pere jaoks lootust ja rahu. Need, kes on kurvad, kes on kaotanud lootuse päästa oma lapsi sellest, kuhu maailm on ta viinud, ei tohi eales alla anda. „Ära karda, usu ainult!”6 Õigemeelsus on vägevam kui pahelisus.

Lapsed, keda juba varasest east peale on õpetatud pühakirjadest aru saama, teavad, millist rada mööda kõndida ja jäävad suurema tõenäolisusega sellele rajale. Need, kes ära eksivad, on võimelised ringi pöörama ja abi saades leidma tagasitee.

Moosia pojad võitlesid algul Kiriku vastu, kuid parandasid siis meelt ja tegid läbi suure muutuse. Alma raamatust loeme: „Need Moosia pojad .. olid kasvanud tugevaks tõe tundmises, sest nad olid selge mõistmisega mehed ja nad olid usinalt uurinud pühakirju, et nad võiksid tunda Jumala sõna.”7

President Joseph F. Smith oli viieaastane, kui tema isa Hyrum Carthage’i vanglas tapeti. Kõnnumaa ületas Joseph koos lesestunud emaga.

15-aastaselt kutsuti ta Hawaiile misjonile. Ta ei teadnud, kust peale hakata ja tundis end mahajäetuna. Ta rääkis: „Ma tundsin suurt ängistust. .. Tundsin ennast nii väheväärtuslikuna, tundsin, et mul napib tarkust ja teadmisi, et olen kõigest poisike, seepärast julgesin vaevu [kellelegi] otsa vaadata.”

Mõtiskledes ühel õhtul täbara olukorra üle, millesse ta oli sattunud, nägi noor Joseph unes, et on reisil ja rühib edasi nii kiiresti kui vähegi suudab. Tal oli kaasas väike komps. Lõpuks jõudis ta imelise häärberi juurde, mis oli tema sihtkohaks. Lähemale jõudes nägi ta silti kirjaga: „Vann.” Ta astus sisse ja pesi enda puhtaks. Seejärel sidus ta lahti oma kompsu ja leidis sealt puhtad valged riided. Ta ütles: „Puhtaid riideid polnud ma näinud pikka aega.” Ta pani need selga ja kiirustas häärberi ukse juurde.

„Koputasin ja uks avanes,“ jätkas ta. Minu ees seisis prohvet Joseph Smith. Ta vaatas mind veidi etteheitvalt ja tema esimesed sõnad olid: „Joseph, sa jäid hiljaks.” Sellele vaatamata vastasin ma enesekindlalt:

„Jah, aga ma olen puhas. Ma olen puhas!””8

Nii võib see juhtuda igaühega meist.

Kui te olete alustanud usu ja Kirikus aktiivse tegutsemise kursil, jääge sellele teele ja pidage kinni oma lepingutest. Jätkake kuni teile saavad osaks Issanda õnnistused ja teie ellu ilmub edasiviiva jõuna Püha Vaim.

Kui aga juhtute olema kursil, mis viib teid pühakirjades kirjeldatud rajast eemale, kinnitan ma teile, et tagasitee on olemas.

Jeesus Kristus on näinud meie jaoks ette väga lihtsa viisi, kuidas meelt parandada ja terveks saada. Me saame jagu enamikust vigadest, kui otsime isikliku palve kaudu andestust. Paraku on olemas hingetõved, esmajoones need, mis on seotud kõlbluse seaduse rikkumisega, mis nõuavad kutselise hingetohtri asjatundlikku abi.

Aastaid tagasi tulid minu kabinetti noor naine ja tema eakas isa. Naine oli toonud oma isa mitmesaja kilomeetri tagant siia, et ta leiaks abi teda vaevavale süütundele. Noore mehena oli ta teinud tõsise vea. Vanas eas hakkas see vaevama tema südant. Ta ei suutnud süütundest lahti saada. Ta ei saanud minna ajas tagasi ja oma nooruseeksimust heastada, kuid ta võis alustada sealt, kus ta oli, saada abi ja kustutada teda aastaid vaevanud süütunde.

Ma olin tänulik, et õpetades talle Mormoni Raamatu põhimõtteid, langes tema õlult tohutu koorem. Kui isa ja tütar koju tagasi sõitsid, oli vana mees süütunde oma kunagise eksimuse pärast selja taha jätnud.

Kui te „ärka[te] arusaamisele teie hirmsast olukorrast”9 ja soovite oma vaimset tervist tagasi saada, minge oma piiskopi jutule. Tema hoiab võtmeid ja saab teid meeleparanduse teel aidata.

Meeleparandus on isiklik asi. Samuti andestus. Issand nõuab ainult seda, et inimene pöörduks ära oma patust ja „[Ta] anna[b] andeks nende süü ega tuleta enam meelde nende pattu.”10

Kui meeleparandus on lõpule viidud, mõistate Jesaja lubadust lepituse kohta: „Tulge nüüd ja seletagem isekeskis, ütleb Issand. Kuigi teie patud on helepunased, saavad need lumivalgeks; kuigi need on purpurpunased, saavad need villa sarnaseks.”11

Nii nagu kriiti saab tahvlilt maha pühkida, nii saab siiralt meelt parandades meie eksimuse tagajärgi Jeesuse Kristuse lepituse kaudu kustutada. See lubadus kehtib alati.

Evangeelium õpetab, kuidas olla õnnelik, et meil oleks usk, mitte hirm, et me leiaksime lootuse ja saaksime üle meeleheitest, astuksime välja pimedusest ja pöörduksime igavese evangeeliumi valguse poole.

Paulus ja teised pühad mehed hoiatasid meid tänapäeva ja tulevaste päevade katsumuste eest. Kuid igaüks, kes pöördub pühakirjade poole ja leiab sealt kaitsest ja lunastusest õpetavad lubadused, võib tunda südames rahu. Ma kutsun teid kõiki pöörduma Päästja Jeesuse Kristuse poole, Tema õpetuste poole Vanas Testamendis, Uues Testamendis, Mormoni Raamatus, Õpetuses ja Lepingutes ning Kallihinnalises Pärlis.

Ma tunnistan, et pühakirjades on meie vaimse kaitse võti. Ma tunnistan ka Jeesuse Kristuse lepituse tervendavast väest, „et tema kaudu saaksid päästetud kõik,”12 kes saavad päästetud. Issanda Kirik on taastatud maa peale. Ma tunnistan evangeeliumi täiusest. Ma olen Tema tunnistaja. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.