2010–2019
Jumalaga lähedasemaks saamine
eelmine järgmine


Jumalaga lähedasemaks saamine

Meie Päästja tahab, et me Teda tõeliselt armastaksime – nii siiralt, et soovime oma tahte Tema tahtega ühildada.

Meie kuueaastane tütrepoeg Oli, kes kutsub mind hellitavalt Poppyks, pidi kord midagi autost võtma. Tema isa ootas toas, kuni Oli auto juurde jõudis, avas siis Oli teadmata autoukse ning lukustas selle kohe, kui poiss valmis sai. Oli jooksis tuppa, endal nägu naerul.

Kogu pere küsis tema käest: „Kuidas sa autoukse lahti said ja pärast jälle kinni panid?” Tema lihtsalt naeratas.

Meie tütar, Oli ema, vastas: „Võib-olla tegid sa sama, mis Poppygi – võib-olla on sul võlujõud nagu temal!”

Kui see paari minuti pärast kordus, vastas ta jätkuvatele arupärimistele oma uute võimete kohta: „See on imeline! Ma arvan, et see on sellepärast, et Poppy armastab mind. Ta on üks mu parimaid sõpru ja ta hoolitseb mu eest!”

Mind on õnnistatud teadmisega nendest imelistest asjadest, mis on toimunud Aafrika, Paapua Uus-Guinea, Austraalia, Uus-Meremaa ja Vaikse ookeani saarte pühade elus. Ma nõustun Oliga – ma arvan, et see on sellepärast, et need ustavad inimesed tunnevad Taevase Isa suhtes sama, mis Oli minu suhtes. Nad armastavad Jumalat kui lähedast sõpra ja Ta hoolitseb nende eest.

Selle Kiriku liikmetel on õigus saada – ja paljud saavadki – vaimseid tunnistusi ja sõlmida pühi lepinguid, et järgida Issandat. Kuid sellest hoolimata on neid, kes Talle lähenevad, ja neid, kes Temast kaugenevad. Millisesse kategooriasse teie kuulute?

Jumal peaks olema meie universumi keskmeks ehk otseses mõttes meie elu tuumaks. Kuid kas Ta seda ka on? Või on Ta mõnikord kaugel meie südame mõtetest ja kavatsustest? (Mo 5:13). Pange tähele, et olulised pole mitte üksnes meie südame mõtted, vaid ka kavatsused. Kuidas kajastavad meie käitumine ja teod meie kavatsuste põhimõttekindlust?

Kui meie poeg Ben oli 16-aastane, esitas ta vaiakonverentsil kõneledes järgmise küsimuse: „Mida te arvaksite, kui keegi teile midagi igal nädalal lubaks, aga kunagi oma lubadust ei peaks?” Ta jätkas: „Kui tõsiselt suhtume sellesse lubadusse, mille me sakramenti võttes anname, ja lepingusse pidada kinni Tema käskudest ja Teda alati meeles pidada?”

Issandal on oma viisid, kuidas aidata meil Teda ja Tema toetavat väge meeles pidada. Üheks mooduseks, mida me kõik teame, on katsumused (vt Al 32:6). Kui vaatan tagasi raskustele, mida olen elus kohanud, siis mõistan, et nende tulemusena olen saanud vaimset jõudu, mõistmist ja suurema empaatiavõime. Need kogemused ja vaimne puhastumine on mind oluliselt muutnud ning Taevase Isa ja Tema Pojaga lähendanud.

Tema juhatus on nii oluline. Ta aitas ustaval Jeredi vennal ületada ühe kahest probleemist, kui selgitas talle, kuidas ustavalt ehitatud pargastesse värsket õhku saada (vt Et 2:20). Ent Issand üksnes ei jätnud ajutiselt lahendamata pargaste valgustamise küsimust, vaid andis ka mõista, et Tema, Issand, laseb nende ellu tulla katsumustel ja probleemidel, mis nõuavad lahendamist. Tema saadab tuule, vihma ja üleujutuse (vt Et 2:23–24).

Miks Ta seda teeb? Miks Ta hoiatab meid, et ohuallika juurest lahkuksime, kui Ta võiks olukorra lihtsalt kahjutuks muuta? President Wilford Woodruff rääkis loo, kuidas teda vaimus hoiatati, et ta viiks eemale vankri, kus tema, ta naine ja laps magasid. Pärast nägi ta, kuidas keeristorm suure puu juurtega maast välja rebis ja täpselt sinna lennutas, kus tema vanker ennist oli seisnud (vt Teachings of Presidents of the Church: Wilford Woodruff, 2004, lk 47).

Mõlema loo puhul oleks võinud ohu vältimiseks näiteks muuta ilma. Kuid loo mõte on selles, et probleemi meie eest ära lahendamise asemel tahab Issand, et arendaksime usku, mis aitab meil oma raskusi ületades Temale toetuda. Siis tunneme Tema armastust palju tihedamini, palju tugevamini, selgemalt ja isiklikumalt. Me oleme Temaga ühtsemad ja rohkem Tema sarnased. Ta eesmärk ongi, et me oleksime nagu Tema. Õigupoolest see ongi Tema hiilgus ja töö (vt Ms 1:39).

Üks väike poiss üritas oma maja tagust maalappi tasandada, et seal saaks autodega mängida. Talle jäi ette üks suur kivi. Poiss lükkas ja tõmbas kogu jõust, aga kivi jäi tema ponnistustest hoolimata paigale.

Poisi isa vaatas seda veidi aega pealt, tuli siis poja juurde ning ütles: „Nii suure kivi paigast nihutamiseks pead sa kogu jõu kasutusele võtma.”

Poiss vastas: „Ma ju olegi kogu jõudu kasutanud!”

Ta isa täpsustas: „Ega ikka ole küll. Sa pole minu abi veel palunud.”

Seejärel lükkasid nad kivi kerge vaevaga paigast.

Mu hea sõbra, Paapua Uus-Guinea Esimese vaiajuhataja Vaiba Rome´i isale õpetati samuti, et ta võib vajadusel Taevaselt Isalt abi paluda. Tema ja teiste külaelanike ainuke elatis oli vili, mida nad kasvatasid. Ühel päeval süütas ta lõkke, et osa põllumaast enne külvi puhtaks põletada. Kuid sellele oli eelnenud pikk põuaperiood ja kogu taimestik oli kuivanud. Peagi sarnanes see lõke president Monsoni eelmisel konverentsil kirjeldatuga (www.jeesusekristusekirik.ee – 183. kevadine üldkonverents – Thomas S. Monson. Kuulekus toob õnnistusi).Tuli hakkas levima heinamaale ja põõsastesse ning tema poja sõnul kasvas sellest välja „suur tulekoletis”. Mees kartis teiste külaelanike ja võimaliku saagikaotuse pärast. Kui see häviks, satuks ta küla hukkamõistu alla. Suutmata ise tuld kustutada, meenus talle Issand.

Ma tsiteerin nüüd oma sõpra, selle mehe poega: „Ta põlvitas põõsastevahelisele künkale, et paluda Taevasel Isal tuli peatada. Äkitselt kerkis sinna, kus ta palvetas, suur pilv ja vihma hakkas kallama – aga ainult seal, kus tuleleegid möllased. Ringi vaadates nägi ta, et mujal oli taevas selge – välja arvatud seal, kus oli tuli. Ta ei suutnud uskuda, et Issand vastab temasugusele lihtsale mehele, ja ta põlvitas taas ning nuttis nagu väike laps. Ta ütles, et see oli kõige parem tunne” (vt Alma 36:3).

Meie Päästja tahab, et me Teda tõeliselt armastaksime – nii siiralt, et soovime oma tahte Tema tahtega ühildada. Me võime tunda Tema armastust ja hiilgust. Seejärel võib Ta meid soovi korral õnnistada. Nii juhtus Heelamani poja Nefiga, kes jõudis nii kaugele, et Issand võis teda täielikult usaldada ning seetõttu võis Ta teda õnnistada kõiges, mida ta palus (vt Hl 10:4–5).

Yann Marteli ulmeromaanis „Pii elu” räägib teose kangelane oma tunnetest Kristuse vastu: „Ma ei suutnud Teda enam peast välja saada. Ei suuda tänaseni. Veetsin kolm pikka päeva Tema üle pead murdes. Mida rohkem Ta mind häiris, seda rohkem ma Tema peale mõtlesin. Ja mida rohkem ma Temast teada sain, seda väiksemaks muutus mu soov jätta Ta sinnapaika” (Kirjastus Pegasus OÜ 2005, lk 66).

Täpselt samamoodi tunnen ka mina Päästja suhtes. Ta on alati lähedal, eriti pühades kohtades ja siis, kui on abi vaja. Mõnikord just siis, kui ma seda kõige vähem oodata oskan, tunnen, kuidas Ta mulle justkui õlale patsutaks ja ütleks, et Ta armastab mind. Ma saan oma ebatäiuslikul moel oma armastust vastu näidata, kui annan Talle oma südame (vt ÕL 64:22, 34).

Vaid paar kuud tagasi istusime koos vanem Jeffrey R. Hollandiga ja määrasime misjonäre nende misjonitele. Lahkudes ootas ta mind järele ja asetas kõndides käe mu õlale. Ma kommenteerisin, et ta tegi sedasama ka ükskord Austraalias. Ta sõnas: „Ma tegin seda, kuna ma armastan sind.” Ja ma teadsin, et see on nii.

Ma usun, et kui meil oleks võimalus füüsiliselt Päästjaga koos kõndida, siis tunneksime Tema kätt samamoodi oma õlal. Meie süda põleks sees nagu Emmause teel kõndivatel jüngritel (vt Lk 24:32). Tema sõnum on järgmine: „Tulge ja vaadake” (Jh 1:39). Kutse kõndida Tema käsi meie õlal on isiklik ja kaasakutsuv.

Tundkem kõik Enose enesekindlust, mida kirjeldatakse tema lühikese, ent sisutiheda raamatu viimases salmis: „Ma rõõmustan selle päeva üle, kui mu surelikkus riietub surematusesse ja ma seisan tema ees; siis ma näen hea meelega ta palet ja ta ütleb mulle: Tule minu juurde, sa õnnistatud, minu Isa eluasemetes on sulle koht valmistatud!” (En 1:27).

Ma tunnistan väga eripalgeliste kogemuste varal ja Vaimu väega saadud tunnistusega, et ma tean täiesti kindlalt, et Jumal elab. Ma tunnen Tema armastust. See on kõige kaunim tunne. Tehkem kõik vajalik, et ühildada oma tahe Tema tahtega ja et Teda tõeliselt armastada. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.