2010–2019
Sul ei tohi olla muid jumalaid
eelmine järgmine


Sul ei tohi olla muid jumalaid

Kas me teenime teisi prioriteete või jumalaid peale Jumala, keda me väidame end kummardavat?

Ristiusu ja judaismi aluseks on kümme käsku. Kaks esimest neist käskudest, mis Jumal prohvet Moosese kaudu Iisraeli lastele andis, määravad, keda peaksime kummardama ja millised peaksid olema meie prioriteedid. Esimeses käsib Issand: „Sul ei tohi olla muid jumalaid minu palge kõrval!“ (2Ms 20:3). Sajandeid hiljem küsiti Jeesuselt: „Milline käsk Seaduses on suurim?” Ta vastas: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega! (Mt 22:36–37).

Teine kümnest käsust täpsustab, et meil ei tohiks olla muid jumalaid, ning selgitab, mis peaks olema meie kui Jumala laste elu ülim prioriteet. „Sa ei tohi enesele teha kuju ega mingisugust pilti sellest,” mis on taevas ja maa peal (2Ms 20:4). Teine käsk jätkab: „Sa ei tohi neid kummardada ega neid teenida” (2Ms 20:5). Lisaks füüsiliste ebajumalate keelamisele sätestab see käsk ka kõigi aegade olulisima prioriteedi. Jehoova selgitab: „Sest mina, Issand, sinu Jumal, olen püha vihaga Jumal, .. kes heldust osutab .. neile, kes mind armastavad ja mu käske peavad!“ (2Ms 20:5–6). Väljend „püha viha” aitab mõista selle salmi tähendust. Heebrea keeles tähendab see tundlikkust või sügavaid tundeid (vt ingl k Kuningas Jamesi Piiblist 2Ms 20:5 ääremärkust b). Seega me solvame Jumalat, kui „teenime“ teisi jumalaid – sel juhul on meie prioriteedid paigast läinud.1

I

Milliseid muid prioriteete tänapäeval Jumala asemel „teenitakse“, isegi usklike seas? Mõtisklege järgmiste tänapäeva maailmas levinud võimaluste üle:

  • Kultuuri- ja peretraditsioonid

  • Poliitiline korrektsus

  • Püüdlused seoses karjääriga

  • Materiaalne vara

  • Meelelahutus

  • Võim, tuntus ja mõjukus

Kui ükski mainitud prioriteetidest meie kohta ei käi, siis võime tõenäoliselt leida teisi näiteid, mis meie puhul kehtivad. Põhimõte on olulisem kui üksikud näited. Küsimus ei seisne selles, kas meil on muid prioriteete. Küsimus on hoopis selles, mida küsib teine käsk,: „Milline on meie ülim prioriteet?“ Kas me teenime teisi prioriteete või jumalaid peale Jumala, keda me väidame end kummardavat? Kas oleme unustanud Päästja, kes õpetas, et kui me Teda armastame, siis peame Tema käske? (vt Jh 14:15). Kui nii, siis on tänapäevale omane vaimne tuimus ja kontrollimatu himustamine meie prioriteedid pea peale pööranud.

II

Viimse aja pühade jaoks põhinevad Jumala käsud Tema lastele mõeldud plaanil – ehk suurel päästmisplaanil – ning on selle lahutamatuks osaks. See plaan, mida kutsutakse mõnikord ka suureks õnneplaaniks (Al 42:8), selgitab meie päritolu ja tulevikku Jumala lastena – seda, kust me tulime, miks me siin oleme ja kuhu me läheme. Päästmisplaan selgitab loomise eesmärki, sureliku elu tingimusi – mille juurde kuuluvad ka Jumala käsud ja vajadus Päästja järele – ning surelike ja igaveste perekondade tohutut tähtsust. Kui viimse aja pühad, kellele on antud kõik need teadmised, ei sea oma prioriteete paika sellest plaanist lähtuvalt, siis võib tekkida oht, et me hakkame teenima teisi jumalaid.

Teadmine Jumala plaanist Tema lastele võimaldab viimse aja pühadel näha abielu ja perekonda ainulaadse vaatenurga alt. Meid tuntakse õigustatult kui perekeskset kirikut. Meie teoloogia saab alguse taevastest vanematest ja meie kõrgeim siht on saada igavene ülendus. Me teame, et see saab toimuda ainult peresidemete kaudu. Me teame, et abielu mehe ja naise vahel on Jumala plaani elluviimiseks oluline. Ainult selline abielu loob sobiva kasvulava, et perre võiksid sündida lapsed ning et pereliikmed võiksid valmistuda igaveseks eluks. Me näeme abielu ning laste sünnitamist ja kasvatamist kui osa Jumala plaanist ning püha kohustust neile, kellele on antud võimalus pere luua. Me usume, et ülim varandus nii maa peal kui ka taevas on meie lapsed ja järeltulevad põlvkonnad.

III

Perekondade võimalikku igavest rolli mõistes tunneme suurt kurbust järsult kahanevate sündide ja abielude arvu üle paljudes kristliku ja juuditaustaga lääneriikides. Usaldusväärsete allikate andmed näitavad järgmist:

  • Ameerika Ühendriikide sündimus on praegu ajaloo madalaim2 ja paljudes Euroopa Liidu riikides ja teistes arenenud maades on sündimus madalam, kui elanikkonna säilitamiseks vajalik oleks3. See seab ohtu kultuuride ja isegi rahvaste ellujäämise.

  • Ameerikas langes 18–29aastaselt abielus olevate noorte osakaal 59 protsendilt 1960. aastal 20 protsendile 2010. aastal4. Esimest korda abiellunute keskmine vanus on praegu ajaloo kõrgeim: naiste puhul 26 eluaastat ja meeste puhul 29 eluaastat.5

  • Paljudes riikides ja kultuurides on 1) traditsioonilisest lastega perekonnast, kus ema ja isa on abielus, saamas pigem erand kui reegel, 2) noored naised valivad järjest enam abielu ja lastesaamise asemel karjääri ja 3) tajutav vajadus isarolli järele on vähenemas.

Neid murettekitavaid trende jälgides oleme teadlikud, et Jumala plaan on mõeldud kõigile Tema lastele ja et Jumal armastab kõiki oma lapsi, kus nad ka ei elaks6. Mormoni Raamatu esimene peatükk teatab, et Jumala „vägi ja headus ja halastus on üle kõikide maailma elanike“ (1Ne 1:14). Üks teine peatükk kuulutab, et „ta on andnud [oma päästmise] tasuta kõikidele inimestele,“ ja et „kõikidel inimestel on eesõigus, ühel samuti kui teisel, ja kellelegi ei ole keelatud“ (2Ne 26:27–28). Seetõttu õpetavad pühakirjad, et meil on kohustus olla kaastundlikud ja armastavad kõikide inimeste vastu (vt 1Ts 3:12, 1Jh 3:17, ÕL 121:45).

IV

Me austame ka kõigi teiste inimeste usulisi vaateid, ka nende omi, kes väidavad, et ei usu Jumalasse. Neid tuleb järjest juurde. Me teame, et jumaliku valikuvabaduse väe tõttu usuvad paljud hoopis vastupidist kui meie. Kuid me loodame, et teised on meie usuliste vaadete suhtes sama lugupidavad ja mõistavad, et meie uskumused ajendavad meid teistmoodi valima ja käituma. Me usume näiteks, et Jumala plaani igavese standardi järgi tohivad seksuaalsuhetes olla ainult mees ja naine, kes on omavahel abielus.

Vägi luua surelikku elu, on kõige püham vägi, mille Jumal on oma lastele andnud. Jumal andis selleks loa esimese käsu kaudu Aadamale ja Eevale (vt 1Ms 1:28) ning teised käsud anti, et keelata selle väärkasutamist (vt 2Ms 20:14; 1Ts 4:3). Seda rõhuasetust kõlbelise puhtuse seadusele selgitab meie arusaam eluandva väe eesmärgist Jumala plaani valguses. Soojätkamise väe kasutamine väljaspool mehe ja naise vahelise abielu piire on ühel või teisel määral patt. See on vastuolus Jumala plaaniga, mille eesmärk on Tema laste ülendus.

Tähtsus, mida me kõlbluse seadusele omistame, selgitab meie pühendumust abielule, mis sai alguse Aadamast ja Eevast ning on jätkunud kõigi ajastute vältel. See on Jumala moodus, kuidas Tema pojad ja tütred võivad sugu jätkata ja Tema lapsi kasvatada. Õnneks nõustuvad meiega paljud teiste koguduste või organisatsioonidega seotud isikud ning tunnustavad abielu tähtsust, mõned usuliste õpetuste pinnalt, teised põhjusel, et nad peavad seda ühiskonna jaoks parimaks lahenduseks.

Meie teadmine Jumala plaanist Tema laste jaoks7 selgitab, miks me tunneme muret, et järjest enam lapsi sünnib väljaspool abielusidemeid – hetkel 41% kõigist sündidest Ameerika Ühendriikides8 – ning et abiellumata koos elavate paaride arv on viimase viiekümne aasta jooksul drastiliselt tõusnud. Pool sajandit tagasi moodustasid abielule eelnenud kooselud vaid kaduvväikse osa. Praeguseks elab enne abiellumist koos 60% paaridest9. Ja see on järjest enam vastuvõetav – just eriti noorte seas. Hiljutine uurimus selgitas välja, et umbes 50% teismelistest leidis, et abieluväline lastesaamine on normaalne10.

V

Ühiskonnas avaldatakse mitmelt poolt survet muuta seadusi ja poliitilist suhtumist elustiilidesse, mis on vastuolus Jumala käskudega – nendega mis puudutavad seksuaalset kõlbelisust ning abielu ja laste saamise igavikulist eesmärki ja olemust. Sellise surve tõttu on paljudes riikides seadustatud samasooliste abielu. Peale selle püütakse hajutada meeste ja naiste sugudevahelisi erinevusi, mis on ülimalt tähtsad Jumala suure õnneplaani elluviimiseks.

Meie arusaam Jumala plaanist ja Tema õpetusest on meile igaveseks moraalikompassiks, mis ei lase meil seda sorti käitumist lubada ega sellist elustiili toetavaid seadusi õigeks pidada. Erinevalt teistest organisatsioonidest, mis oma poliitilisi vaateid ja isegi õpetusi muudavad, lähtuvad meie eeskirjad tõdedest, mis on Jumala enda sõnul muutumatud.

Meiekaheteistkümnes usuartikkel teatab, et me „kuuletu[me] seadustele neid austades ja toetades“. Kuid inimseadused ei saa lubada seda, mille Jumal on ära keelanud. Meie pühendumus kõrgeimale prioriteedile – armastada ja teenida Jumalat – eeldab, et me võtame oma käitumisnormide aluseks Tema seaduse. Näiteks lähtume jumalikust käsust mitte rikkuda abielu ega hoorata isegi siis, kui need teod ei ole inimseaduste järgi meie kodumaal karistatavad. Samamoodi ei muuda niinimetatud samasooliste abielu seadustamine Jumala abieluseadust, Tema käske ega meie seisukohta selle suhtes. Meil on lepingujärgne kohustus armastada Jumalat ja pidada Tema käske ning hoiduda teiste jumalate ja prioriteetide teenimisest, isegi kui need on teatud ajal või kohas populaarsed.

Seda tehes võidakse meid valesti mõista, kitsarinnalisuses süüdistada, diskrimineerida või meie usuvabadust rünnata. Isegi kui nii juhtub, peaksime pidama meeles oma esmast prioriteeti – teenida Jumalat – ja lükkama oma isiklikku käsikäru samasuguse meelekindlusega nagu meie teerajajatest esivanemadki.

Selle kohta käib üks president Thomas S. Monsoni õpetus. 27 aastat tagasi teatas ta sel konverentsil: „Jätkugu meil julgust trotsida konsensust, julgust jääda põhimõttekindlaks. Jumal kiidab heaks mitte kompromissi, vaid julguse. Julgusest saab kuldaväärt ja tähendusrikas voorus, kui see ei tähenda ainult valmisolekut mehiselt surra, vaid ka kindlat meelt tasakaalukat elu elada. Moraalne argpüks on see, kes ei julge teha, mida ta õigeks peab, kuna kardab teiste naerualuseks saada. Pidage meeles, et kõik kardavad midagi, kuid neil, kes julgevad oma hirmudele väärikalt silma vaadata, on lisaks hirmudele ka julgust.“11

Ma palvetan, et surelikkuse ajutised katsumused ei saaks panna meid unustama meie Looja ja Päästja suuri käske ja prioriteete. Me ei peaks seadma oma südant nii väga maailma asjade külge ja taotlema inimeste austust (vt ÕL 121:35), mis võib panna meid laskma silmist igavikulisi eesmärke. Meil lasub selge kohustus – meil, kes me teame Jumala plaanist Tema laste jaoks, meil, kes oleme sõlminud lepingu selles osaleda. Me ei tohi kunagi unustada oma suurimat unistust – saada igavene elu12. Me ei tohi kunagi kahandada oma esmast prioriteeti mitte kummardada teisi jumalaid ega teenida muid prioriteete ega kedagi muud peale Jumal Isa ja Tema Poja, meie Päästja, Jeesuse Kristuse.

Aidaku Jumal meil mõista seda prioriteeti ja et ka teised meid mõistaksid, kui seda arukalt ja armastavalt järgime. See on minu palve Jeesuse Kristuse nimel, aamen.

Viited

  1. Vt nt ÕL 124:84.

  2. Vt Joyce A. Martin jt. Births: Final Data for 2011. – National Vital Statistics Reports, 62. kd, nr 1, 28. juuni 2013, lk 4; Gloria Goodale. Behind a Looming Baby Bust. – Christian Science Monitor Weekly, 4. veebr 2013, lk 21, 23.

  3. Vt Population Reference Bureau. 2012 World Population Data Sheet, www.prb.org/Publications/Datasheets/2012/world-population-data-sheet/data-sheet.aspx.

  4. Vt D’Vera Cohn jt. Barely Half of U.S. Adults Are Married—a Record Low. – Pew Research Center, Social and Demographic Trends, 14. dets 2011, www.pewsocialtrends.org/2011/12/14/barely-half-of-u-s-adults-are-married-a-record-low; Rash Retreat from Marriage. – Christian Science Monitor, 2. ja 9. jaan 2012, lk 34.

  5. U.S. Census Bureau. Estimated Median Age at First Marriage, by Sex: 1890 to the Present. – available at www.census.gov/population/socdemo/hh-fam/ms2.xls.

  6. Vt Dallin H. Oaks. All Men Everywhere. – Ensign või Liahona, mai 2006, lk 77–80.

  7. Vt Dallin H. Oaks. The Great Plan of Happiness. – Ensign, nov 1993, lk 72–75.

  8. Vt Joyce A. Martin jt. Births: Final Data for 2011. – National Vital Statistics Reports, 62. kd, nr 1, 28. juuni 2013, lk 4.

  9. W. Bradford Wilcox ja Elizabeth Marquardt. The State of Our Unions: Marriage in America,2012, lk 76.

  10. Vt W. Bradford Wilcox ja Elizabeth Marquardt. The State of Our Unions: Marriage in America, 2012 (dets 2012), lk 101–102.

  11. Thomas S. Monson. Courage Counts. – Ensign, nov 1986, lk 41.

  12. Vt Dallin H. Oaks. Desire. – Ensign või Liahona, mai 2011, lk 42–45.