2010–2019
Nagu katkine anum
eelmine järgmine


Nagu katkine anum

Kuidas kõige paremini reageerida, kui teid ennast või teile kallist inimest vaevab psüühika- või meeleoluhäire?

Apostel Peetrus kirjutas, et Jeesuse Kristuse järgijad peaksid olema kaastundlikud1. Soovin selle mõtte vaimus kõneleda neile, kes kannatavad mõne psüühika- või meeleoluhäire all, olgu vaevused siis kas kergete või tõsiste killast, lühiajalised või eluaegsed. Me adume, et see valdkond on keeruline, kuuldes professionaale rääkimas neuroosidest ja psühhoosidest, geneetilisest eelsoodumusest, kromosoomidefektidest ja bipolaarsetest häiretest, paranoiadest ja skisofreeniast. Olgugi et neid on raske mõista, on need katsumused ometi osa surelikust elust. Me ei peaks neid häbenema nagu me ei häbene ka kõrget vererõhku ega pahaloomulist kasvajat.

Neid raskeid teemasid mõista ja nendega rahu teha püüdes on ülimalt oluline meeles pidada järgmist: me elame – ja me ise soovisime elada – langenud maailmas, kus pannakse meie ustavad püüdlused jumalikel eesmärkidel ikka ja jälle proovile. Selle plaani juures saame kõige suuremat lohutust teadmisest, et meile lubati saata Päästja – Lunastaja, kes meie usust sõltuvalt võib aidata meil need raskused võidukalt ületada, isegi kui selle hind oli hoomamatult kõrge nii Isale, kes saatis oma Poja, kui ka Pojale, kes lepituse ellu viis. Vaid oskus hinnata seda jumalikku armastust saab muuta meie endi väiksemad kannatused esmalt talutavaks, seejärel mõistetavaks ning lõpuks lunastavaks.

Ma jätan need mainitud ebaharilikud haigused kõrvale ja keskendun edaspidi depressioonile. Selle all ei mõtle ma paha tuju, maksetähtaegu ega muid masendavaid hetki, mida me kõik kogeme. Igaüks meist on aeg-ajalt ärevil või heitunud. Mormoni Raamat räägib Ammonist ja tema vendadest, kes olid neid tabanud raskuste tõttu väga nördinud2. Mõnikord tunneme ka meie end täbarasti. Täna kõnelen ma aga millestki tõsisemast. Ma räägin haigusest või häirest, mis on nii tõsine, et piirab oluliselt inimese võimet täisväärtuslikku elu elada. Ma räägin armidest, mis on nii sügavad, et keegi ei saa õigustatult väita, et need kaovad, kui vaid selg sirgu ajada ja positiivselt mõtlema hakata. Kuigi ma olen tulihingeline sirge selja ja positiivse mõtlemise pooldaja!

Ei, see ängistus on midagi enamat kui pelk norutunne. Ma olen näinud seda ühe täiesti ingelliku mehe puhul, kui tema abikaasa pärast viitkümmet abieluaastat suri. Ma olen seda näinud emade puhul, kes kogevad sünnitusjärgset kurvameelsust. Ma olen näinud, kuidas see tabab muretsevaid üliõpilasi, sõjaveterane ja täiskasvanud lapse pärast muretsevaid vanaemasid.

Ma olen näinud noori isasid, kes püüavad oma perele elatist teenida. Märkasin seda oma õuduseks kunagi ka enda puhul. Ühel eluhetkel põrkasid meie pereelus kokku rahamured ja jalustrabav väsimus ning panid mind psüühiliselt kokku varisema. See oli täiesti ootamatu, kuid ometi tõeline. Tänu Jumala armule ja pere toetusele suutsin hakkama saada ja edasi töötada, kuid sest ajast alates olen kõik need aastad tundnud sügavat kaastunnet nende vastu, keda need koormad krooniliselt ja palju tõsisemalt vaevavad. Kindlasti oleme kõik saanud julgust neilt, kes on Joseph Smithi sõnu laenates „käinud sügavaimas kuristikus“3 ja sealt välja tulnud. Nende seas on näiteks Abraham Lincoln, Winston Churchill ja üks meie ajastu kõige heldemaid ja kristlikumaid mehi, vanem George Albert Smith, kes võitles aastaid korduva depressiooniga, enne kui temast sai Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku kaheksas president ja armastatud prohvet.

Kuidas siis reageerida, kui teid ennast või teile kallist inimest vaevab psüühika- või meeleoluhäire? Esiteks uskuge Taevasesse Isasse, kes armastab teid rohkem, kui seda mõista suudate. Nagu president Monson Abiühingu õdedele ütles: „See armastus ei muutu kunagi. .. See on olemas hoolimata sellest, kas olete kurvad, õnnelikud, nördinud või lootusrikkad. Jumal armastab teid isegi siis, kui te pole seda kuidagi ära teeninud. Tema armastus kestab alati.“4 Ärge selles kunagi kahelge ega oma südant kõvaks tehke. Pidage Tema käske. Palvetage alati. Laske pühakirjadel end lohutada. Jätkake ustavalt nende ajaproovile vastu pidanud tegevustega, mis toovad teie ellu Issanda Vaimu. Otsige nende nõu, kes hoiavad teie hingelise heaolu võtmeid. Paluge preesterluse õnnistust ja hinnake selle väge. Võtke igal nädalal sakramenti ja hoidke tugevalt kinni Jeesuse Kristuse lepituse tõotustest. Uskuge imedesse. Ma olen paljudel juhtudel näinud, kuidas need tulevad ka siis, kui olukord näib lootusetu. Lootus ei sure kunagi. Kui need imed ei tule kohe, täielikult või ei tundu üldse tulevat, siis pidage meeles Päästja enda ahastavat eeskuju: kui kibe karikas ei möödu, siis jooge see ära, olge tugevad ja uskuge, et peagi läheb paremaks.5

Haigusi igal võimalikul juhul ennetades jälgige nii enda kui nende inimeste stressinäitajaid, keda te aidata saate. See on sama, mis jälgida hoiatustulukesi oma auto armatuurlaual. Olge tähelepanelikud, kui temperatuur või kiirus liialt tõuseb või kütust on vähe. Kui teid tabab kurnatusest tingitud depressioon, siis tehke oma elus korrektiivid. Väsimus on meie kõigi ühine vaenlane, nii et aeglustage kiirust, jahtuge maha, kosuge ja koguge uut jõudu. Arstid kinnitavad meile, et kui me ei võta aega maha selleks, et olla terve, siis hiljem võtame kindlasti aja maha selleks, et olla haige.

Kui probleem sedasi ei lahene, siis otsige abi tunnustatud spetsialistilt, kes on läbinud vastava koolituse ja kellel on kõrged väärtushinnangud. Olge oma mineviku ja läbielamiste kohapealt aus. Mõtisklege palvemeelselt ja vastutustundlikult saadud nõu ja pakutud lahenduste üle. Kui teil on pimesoolepõletik, siis tahaks Jumal, et te paluksite preesterluse õnnistust ja otsiksite parimat võimalikku arstiabi. Sama kehtib ka psüühikahäirete puhul. Meie Taevane Isa ootab, et rakendaksime kõiki neid võrratuid ande, mida Ta on meile sel hiilgaval ajajärgul andnud.

Kui kannatate ise psüühikahäire all või hooldate kedagi, kes kannatab, siis püüdke mitte katsumuse suuruse üle heituda. Ärge arvake, et suudate lahendada kõike, kuid lahendage nii palju, kui suudate. Isegi kui edusammud on väikesed, olge nende eest tänulik ja olge kannatlik. Issand käsib pühakirjades kümneid kordi olla vagusi ja vaikida – ning oodata6. Kannatlikult millegi talumine on osa meie surelikkuse õppetunnist.

Hooldajad, kui te teisi pühendunult aitate, ärge seadke enda tervist ohtu. Olge kõiges arukad. Ärge jookske kiiremini, kui teil on jõudu7. Kui me ka muud teha ei saa, siis saame alati palvetada ja teesklematult armastada8. „Ligimesearmastus on pikameelne ja lahke .. ei ole kergesti ärritatav, .. kannatab kõik, .. loodab kõik, talub kõik. Ligimesearmastus ei hävi ilmaski.“9

Pidagem veel meeles, et igast haigusest või katsumusest hoolimata on elus siiski palju sellist, mis annab lootust ja mille eest saame tänulikud olla. Me oleme hindamatud ning meie väärtust ei kahanda ükski puudujääk ega kannatus. Stephanie Clark Nielson ja tema pere on rohkem kui 30 aastat meie sõbrad olnud. 16. augustil 2008 sattusid Stephanie ja tema abikaasa lennuõnnetusse, mille tagajärjel süttis lennuk põlema. Tuli tegi tema kallal laastavat tööd ning tema pereliikmed suutsid ta hiljem tuvastada vaid lakitud varbaküünte järgi. Võimalus, et Stephanie elama jääb, oli kaduvväike. Pärast viit kuud sundkoomat, ärkas ta üles ja nägi, milline ta on. See oli talle hingeliselt väga traumeeriv ning ta langes depressiooni. Stephaniel oli neli alla 7-aastast last ning ta ei tahtnud, et nad teda enam kunagi näeksid. Ta tundis, et oleks parem mitte enam edasi elada. Ta ütles mulle kord mu kabinetis: „Ma pidasin paremaks, et nad mind lihtsalt unustaksid.“

Kuid tema kiituseks võib öelda, et tänu tema abikaasa, pereliikmete, sõprade ja nelja armsa lapse palvetele ja tänu nende viiendale lapsele, kes sündis kõigest 18 kuud tagasi, suutis Stephanie sellest enesehävituslikust kuristikust välja tulla ning temast sai üks Ameerika Ühendriikide populaarseim „blogiemme“. Ta kuulutab blogi kaudu oma neljale miljonile lugejale, et tema jumalik eesmärk siin elus on olla ema ja hinnata iga päeva, mis talle siin kaunis maailmas on antud.

Mu vennad ja õed! Olgu teie kannatused millised tahes – kas psüühilist, emotsionaalset, füüsilist või mingit muud laadi – ärge andke oma hinnalise elu suhtes alla seda ise lõpetades. Usaldage Jumalat. Toetuge Tema armastusele. Ühel päeval koidab särav päev ja kõik surelikkuse varjud kaovad. Kuigi me võime tunda, et oleme Laulude raamatu autori sõnul nagu katkised anumad10, tuleb meil meeles pidada, et see anum on jumaliku potissepa kätes. Vaevatud mõistust saab tervendada samamoodi nagu murtud luid ja südameid. Sel ajal, kui Jumal neid parandusi teeb, saame meie aidata kaasa sellega, et oleme halastavad ja lahked ega mõista teisi hukka.

Ma tunnistan pühast ülestõusmisest ja kõige aluseks olevast Jeesuse Kristuse sõnulseletamatust lepituse annist. Ma tunnistan ühes apostel Paulusega, et „kaduvuses külvatakse, kadumatuses äratatakse üles, .. nõtruses külvatakse, väes äratatakse üles“11. Ma tunnistan sellest päevast, mil meile armsad inimesed, kellel on olnud surelikkuses mingi puue, seisavad kord meie ees hiilgavate ja suursugustena ning hingetukstegevalt täiusliku keha ja mõistusega. Milline võrratu hetk see kord on! Ma pole kindel, kas rõõmustame siis rohkem, et saame olla säärase ime tunnistajaks, või selle üle, et need inimesed on siis täiesti täiuslikud ja „lõpuks ometi vabad“12. Kuid enne seda, kui Kristuse lõpule viidud lepituse and meile kõigile ilmsiks saab, elagem usus, lootuses ja olgem üksteise vastu kaastundlikud13. See on minu palve Jeesuse Kristuse nimel, aamen.