2010–2019
Lootke Issanda peale
eelmine järgmine


Lootke Issanda peale

Andke oma panus, tehes kõik, mis võimalik, Jeesuse Kristuse evangeeliumi taastamise tähtsa sõnumi jagamisel.

Saabusime hiljuti õde Ballardiga tagasi lähetusest viide Euroopa riiki. Meil oli seal au kohtuda paljude misjonäridega, võib-olla ka mõnede teie poegade ja tütardega. Sellest ajast peale, kui president Thomas S. Monson teavitas misjonile minevate noorte meeste ja naiste eapiiri langetamisest, on mul olnud au kohtuda rohkem kui 3000 noore misjonäriga. Nende nägudel peegeldub Kristuse valgus ja nad teevad innukalt tööd, et leida ja õpetada, ristida ja aktiveerida ning tugevdada ja ehitada Jumala kuningriiki. Nendega kohtudes jõuab igaüks kiiresti arusaamisele, et nad ei saa teha seda tööd üksi. Ma tahan täna rääkida kõigile Kiriku liikmetele, sest on hädavajalik, et igaüks meist võtaks evangeeliumi jagamisest osa.

Nagu on palju kordi tsiteeritud, kuulutas prohvet Joseph Smith, et „pärast kõike, mis on öeldud, on kõige suurem ja tähtsam ülesanne kuulutada evangeeliumi” (Teachings of Presidents of the Church: Joseph Smith, 2007, lk 330).

1974. aastal ütles president Spencer W. Kimball: „Vahest kõige tähtsam misjonitöö põhjus on anda maailmale võimalus kuulda evangeeliumi ja see vastu võtta. Pühakirjad on tulvil evangeeliumi õpetamisega seotud käske ja lubadusi ning kutseid ja autasusid. Ma kasutan meelega sõna käsk, sest see tundub olevat alaline juhis, mille eest me ei saa ei üksi ega üheskoos põgeneda” (When the World Will Be Converted. – Ensign, okt 1974, lk 4).

Sama aasta juulis sõitsime õde Ballardi ja meie lastega Kanadasse, et juhatada Toronto misjonit. President Kimballi sõnad helisesid mu kõrvus, eriti see, kui ta ütles: „Mu vennad, ma mõtisklen, kas me teeme kõik, mis võimalik. Kas oleme oma töös õpetada kogu maailma loorberitele puhkama jäänud? Nüüdseks oleme kuulutanud evangeeliumi 144 aastat. Kas oleme valmis oma sammu pikendama? Oma nägemust laiendama?” (Ensign, okt 1974, lk 5.)

Samuti palus ta meil tõsta tempot ja töötada käsikäes, et ehitada üles Kirikut ja Jumala kuningriiki.

Selle aasta juunis edastas president Thomas S. Monson Kiriku liikmetele täpselt sama kutse. President ütles: „Käes on aeg, et liikmed ja misjonärid tuleksid kokku ja töötaksid üheskoos, töötaksid Issanda viinamäel ja tooksid hingesid Tema juurde. Ta on andnud meile mitmeid võimalusi evangeeliumi jagamiseks ja Ta abistab meid meie töös, kui me tegutseme usus, et Tema tööd korda saata” (Faith in the Work of Salvation (ülemaailmne juhtide koolitus, juuni 2013), lds.org/broadcasts).

Vennad ja õed, on hea mõtiskleda prohvetite õpetuste üle Joseph Smithi aegadest kuni tänapäevani. Nad on julgustanud ja kutsunud Kiriku juhte ja liikmeid võtma õhinaga osa taastatud evangeeliumi sõnumi viimisest kõigi Taevase Isa lasteni kogu maailmas.

Minu tänane sõnum on, et Issand on oma tööd kiirendamas. Tänapäeval on see teostatav üksnes siis, kui iga Kiriku liige tegutseb armastusega, et jagada Jeesuse Kristuse taastatud evangeeliumi tõdesid. Me peame töötama üheskoos 80 000 misjonäriga, kes on praegu teenimas. Teave sellest suurest tööst, eriti mis puudutab vaia ja koguduse nõukogu juhtide ülesandeid, on selgelt välja toodud veebilehel LDS.org pealkirja alla „Hastening the Work of Salvation” (Päästmistöö kiirendamine).

Uuringute põhjal teame, et enamik Kiriku aktiivseid liikmeid soovib, et evangeeliumi õnnistused oleksid osa ka nende inimeste elust, keda nad armastavad, ja isegi nende inimeste elust, kellega nad pole iial kohtunud. Kuid me teame samuti, et paljud liikmed ei tihka misjonitööd teha ja evangeeliumi jagada kahel peamisel põhjusel.

  • Esimene põhjus on hirm. Paljud liikmed isegi ei palveta selle nimel, et neil avaneks evangeeliumi jagamiseks võimalusi, kartes, et nad saavad jumalikku juhatust teha midagi, mida nad enda arvates teha ei suuda.

  • Teine põhjus on see, et nad ei saa aru, mis asi on misjonitöö.

Me teame, et kui keegi peab sakramendikoosolekul kõnet ja ütleb: „Ma räägin täna misjonitööst” või isegi kui vanem Ballard tõuseb üldkonverentsil püsti ja ütleb sama asja, siis mõned teist võivad seda kuuldes mõelda: „Oh ei, hakkab jälle pihta! Me oleme seda juba kuulnud.”

Te teate, et kellelegi ei meeldi süütunne. Võib-olla te tunnete, et teil on palutud teha seoses oma sõprade ja naabritega midagi ebarealistlikku. Lubage mul Issanda abiga võtta ära igasugune hirm, mida teie või keegi meie põhimisjonäridest võib tunda seoses teistele evangeeliumi jagamisega.

Võtke vastu otsus teha seda, mida Jeesus Kristus on palunud teil teha. Päästja ütles:

„Paluge, ja teile antakse, otsige, ja te leiate, koputage, ja teile avatakse,

sest iga paluja saab ja otsija leiab ja igale koputajale avatakse!

Kas on teie seas sellist inimest, kellelt ta poeg palub leiba, ent tema annab talle kivi?

Või kui ta palub kala, ent ta annab talle mao?

Kui .. teie .. oskate anda häid ande oma lastele, kui palju enam teie Isa, kes on taevas, annab head neile, kes teda paluvad!” (Mt 7:7–11).

Vennad ja õed! Hirm asendub usu ja kindlustundega, kui liikmed ja põhimisjonärid palves põlvitavad ja paluvad, et Issand õnnistaks neid võimalustega teha misjonitööd. Seejärel peame näitama üles usku ja otsima võimalusi, kuidas Jeesuse Kristuse evangeeliumi meie Taevase Isa lastele tutvustada, siis tulevad kindlasti ka võimalused. Need võimalused ei nõua meilt iial kunstlikku või ebasiirast reaktsiooni. Need tulevad iseenesest, kui me armastame oma vendi ja õdesid. Olgem lihtsalt positiivsed ja need, kellega te räägite, tunnevad teie armastust. Nad ei unusta seda tunnet eales, kuigi nende jaoks ei ole aeg evangeeliumi vastuvõtmiseks veel küps. Nende otsus võib tulevikus muutuda, kui nende olukord muutub.

Kui anname endast Issanda teenistuses olles parima, läheb kõik edukalt. Kuigi tulemus on valikuvabaduse tagajärg, vastutame evangeeliumi jagamise eest meie.

Usaldage Issandat. Ta on hea karjane. Ta tunneb oma lambaid ja Tema lambad tunnevad Tema häält. Tänapäeval on hea karjase hääleks teie ja minu hääl. Ja kui me selles kaasa ei löö, kõnnivad paljud need, kes muidu kuulaksid taastamise sõnumit, lihtsalt mööda. Lühidalt öeldes on meie asi uskuda ja tegutseda. Põhimõtted on üsna lihtsad: palvetage üksi ja koos perega, et leida võimalusi teha misjonitööd. Õpetuses ja Lepingutes ütleb Issand, et paljusid hoiab tõest eemal vaid see, „et nad ei tea, kust seda leida” (ÕL 123:12).

Te ei pea olema seltskondlik inimene või kõneosav õpetaja. Kui teil jätkub armastust ja lootust, on Issand lubanud, et kui te „tõst[ate] oma hääl[e] sellele rahvale [ja] rää[gite] mõtteid, mis [Ta] teie südamesse pane[b], .. ei aeta [teid] inimeste ees segadusse;

sest teile antakse selsamal tunnil, jah, just sellel hetkel, mida öelda” (ÕL 100:5–6).

Raamatus „Jutlusta minu evangeeliumi” tuletatakse meile kõigile meelde, et „misjonitöös ei toimu midagi enne, kui [me] leia[me] kellegi, keda õpetada. Räägi iga päev nii paljude inimestega, kui saad. Mõningane kartlikkus inimestega rääkimisel on loomuomane, kuid sa võid palvetada, et saada usku ja jõudu, et avada julgemalt oma suu taastatud evangeeliumi kuulutamiseks” (2004, lk 159). Teie, põhimisjonärid, kui te soovite õpetada veelgi rohkem, peate rääkima iga päev veel rohkemate inimestega. See on olnud alati see, mida Issand on saatnud misjonäre tegema.

Issand tunneb meid. Ta teab, et meil on elus raskuseid. Ma mõistan, et mõned teist võivad tunda, et teie õlule on pandud raske koorem, kuid ma palvetan, et keegi teist eales ei tunneks, et tavalisel, meeldival viisil evangeeliumi jagamine oleks koormav. Pigem on see au! Elus ei ole suuremat rõõmu, kui õhinal Issandat teenida.

Mõte on selles, et Jumal annab teile inspiratsiooni, kui te küsite Temalt juhatust ning siis lähete ja teete nii, nagu Vaim teid õhutab. Kui liikmed suhtuvad päästmistöösse kui üksnes oma kohustusse, võib see tunduda heidutav. Kui nad suhtuvad sellesse aga, kui kutsesse järgida Issandat, et tuua Tema juurde hingi, keda põhimisjonäridest vanemad ja õed saaksid õpetada, on see inspireeriv, jõudu andev ja tiivustav.

Me ei palu, et kõik teeksid kõike. Me palume lihtsalt, et kõik Kiriku liikmed palvetaksid, teades, et kui iga liige, nii vana kui noor, võtaks konverentsi ja jõulude vahel ühendust vaid ühe inimesega, tunneksid miljonid Issanda Jeesuse Kristuse armastust. Milline imeline kingitus Päästjale!

Kuus nädalat tagasi sain ma kirja ühelt misjonitöös väga edukalt perekonnalt Floridast. Nad kirjutasid:

„Kallis vanem Ballard! 30 minutit pärast ülemaailmset juhtide koolitust päästmistöö kiirendamise teemal toimus meie perekonna misjonitöö nõukogu. Oma suureks rõõmuks avastasime, et ka meie teismelised lapselapsed soovivad selles osaleda. Meil on rõõm teatada, et nõupidamisest alates on inimeste hulk, keda meie pere õpetab, suurenenud 200 protsendi võrra.

Meie lapselapsed on toonud kirikusse oma sõpru, me oleme nautinud sakramendikoosolekuid mõnede vähemaktiivsete sõprade seltsis ja mõned meie uued tuttavad on nõustunud saama misjonäridelt õppetunde. Üks meie ebaaktiivsetest õdedest pole mitte üksnes Kirikusse naasnud, vaid ta tõi kaasa ka mitu uut Kirikuga tutvujat.

Keegi ei ole vastanud eitavalt üleskutsele osaleda misjonäride õppetundides. Kui põnev on olla praegusel ajal selle Kiriku liige” (isiklik kiri, 15. aug 2013).

Kuulake Vaimu õhutusi. Paluge Issandat vägevas palves. Hakake tegema kõike, mis võimalik, et jagada Jeesuse Kristuse taastatud evangeeliumi suurepärast sõnumit.

Ma tsiteerin veel üht misjonitöös edukat liiget Clayton Christenseni: „Iga kord, kui võtate kelleltki piltlikult öeldes käest kinni ja tutvustate talle Jeesust Kristust, tunnete, kui sügavalt meie Päästja armastab teid ja seda inimest, kelle käsi on teie peos” (The Power of Everyday Missionaries. The What and How of Sharing the Gospel, 2013, lk 1).

Õnnistagu teid Jumal, vennad ja õed, et te tunneksite seda suurt rõõmu, mis tuleb usu kaudu imesid kogedes. Nagu meile õpetatakse Moroni 7. peatükis:

„Ja Kristus on öelnud: Kui teil on minusse usku, on teil vägi teha seda, mis iganes on minu arvates otstarbekas.

.. sest imesid tehakse usu läbi; ja usu läbi ilmuvad inglid ja teenivad inimeste seas; mispärast, kui need asjad on lakanud, häda inimlastele, sest see on uskmatuse pärast ja kõik on asjata” (Mn 7:33, 37).

Ma võin oma kogemuse põhjal teile tunnistada, et Issand kuuleb teie palveid ja teil tekib palju võimalusi tutvustada Jeesuse Kristuse evangeeliumi meie Taevase Isa hinnalistele lastele nii nüüd, kui eelseisvate aastate jooksul. President Monson, me oleme sind kuulda võtnud. Me kõik püüame leida seda ühte. Ma palvetan, et me kõik kogeksime misjonitööst tulevat suurt rõõmu, Issanda Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.