2010–2019
„Ma ei lahku sinust ega jäta sind maha”
eelmine järgmine


„Ma ei lahku sinust ega jäta sind maha”

Meie Taevane Isa .. teab, et me õpime, kasvame ja saame tugevamaks, kui seisame silmitsi katsumustega, mida peame läbi tegema.

Ma kirjutan täna õhtul oma päevikusse: „See istung on olnud kõikidest üldkonverentsidest, kus olen osalenud, üks inspireerivamaid. Kõik on olnud suurepärane ja väga vaimne.”

Vennad ja õed! Kui me kuue kuu eest üldkonverentsil kohtusime, lamas minu kallis naine Frances haiglas, sest oli mõni päev varem kohutavalt kukkunud. Pärast nädalatepikkust vaprat võitlust vigastustest jagusaamise nimel, lahkus ta maikuus igavikku. Tema kaotus on olnud korvamatu. Me abiellusime Soolajärve templis 7. oktoobril 1948. Homme oleks olnud meie 65. pulmaaastapäev. Ta oli mu elu armastus, mu usaldusisik ning mu parim sõber. Öelda lihtsalt, et ma igatsen teda, ei väljenda mu tunnete sügavust.

See konverents märgib 50 aasta möödumist ajast, mil president David O. McKay kutsus mind teenima Kaheteistkümne Apostli Kvoorumisse. Kõigi nende aastate jooksul kogesin ma oma kalli kaaslase täielikku toetust. Selleks, et ma saaksin täita oma kutset, tegi ta loendamatuid ohverdusi. Ma ei kuulnud temalt kunagi kurtmist, kuigi mul oli sageli vaja veeta päevi ja vahel nädalaid eemal temast ja meie lastest. Ta oli tõepoolest ingel!

Ma soovin väljendada enda ja oma pere nimel tänu nende tohutute armastuse väljenduste eest, mis on meile pärast Francese surma osaks saanud. Me oleme saanud kõikjalt maailmast sadu kaarte ja kirju, kus teda imetletakse ja meie perele kaastunnet avaldatakse. Meile on saadetud hulgaliselt kauneid lilli. Me oleme tänulikud loendamatute annetuste eest, mis on tehtud tema nimel Kiriku üldisesse misjonitöö fondi. Nende nimel, kes temast maha jäid, väljendan ma kogu südamest tänu teie lahkuse ja südamlikkuse eest.

Mulle on sellel raskel ajal suurimaks trööstijaks olnud tunnistus Jeesuse Kristuse evangeeliumi kohta ja teadmine, et minu kallis Frances endiselt elab. Ma tean, et meie lahusolek on ajutine. Meid pitseeriti Jumala kojas volitusega, mis seob meid nii maa peal kui taevas. Ma tean, et ühel päeval me kohtume taas ega lahku teineteisest enam kunagi. See teadmine annab mulle tuge.

Vennad ja õed! Võib kindlalt oletada, et pole eales elanud inimest, kes ei oleks oma elus kogenud kannatusi ega kurbust. Ka ei ole inimkonna ajaloos olnud perioodi, kus poleks olnud rahutusi ega viletsust.

Kui elutee teeb julma pöörde, tekib kiusatus küsida: „Miks just mina?” Aeg-ajalt tundub, et tunneli lõpus ei ole valgust, et ööpimedus ei haju päikesetõusus. Me tunneme pettumust purunenud unistuste ja meeleheidet luhtunud lootuste üle. Me ühineme Piibli palvega: „Kas Gileadis ei ole palsamit?”1 Me tunneme end hüljatu, murest murtu ja üksildasena. Me kaldume vaatama oma ebaõnnestumisi pessimismi kõverpeeglist. Me muutume probleemidele lahenduste otsimisel kannatamatuks, unustades, et tihti nõutakse meilt taevalikku voorust – kannatlikkust.

Raskused, mida kohtame, panevad meie vastupidamisvõime tõeliselt proovile. Me kõik peame vastama põhimõttelisele küsimusele: kas ma nõrken või jõuan sihile? Mõned nõrkevadki, kui leiavad, et neil pole jõudu oma probleemidest üle olla. Sihile jõuda tähendab aga vastu pidada kuni elu viimaste hingetõmmeteni.

Kui me mõtiskleme sündmustest, mis võivad meie kõigiga juhtuda, võime öelda koos muistse Iiobiga: „Inimene ise sünnib vaevaks.”2 Iiob oli „vaga ja õiglane” mees, kes „kartis Jumalat ja hoidus kurjast”3. Olles käitumiselt õigemeelne ja vara poolest jõukas, pidi Iiob läbima proovilepaneku, mis oleks võinud hävitada igaühe. Jäänud ilma varandusest, põlatud ära sõprade poolt, vaevatud kannatustes, muserdatud perekonna kaotuse pärast, oli ta kehutatud „ne[edma] Jumalat ja sure[ma].”4 Ta pidas sellele kiusatusele vastu ja kuulutas oma õilsa hinge põhjast:

„Vaata, nüüdki on mul tunnistaja taevas ja eestkõneleja kõrgustes.”5

„Ma tean, et mu Lunastaja elab.”6

Iiob säilitas usu. Kas meie käitume samamoodi, kui seisame silmitsi oma probleemidega?

Mil iganes meile tundub, et oleme elutormides räsida saanud, pidagem meeles, et ka teised on käinud sama teed, pidanud vastu ja probleemid ületanud.

Kiriku ajalugu sel aegade täiuse ajajärgul on tulvil nende kogemusi, kes on pidanud võitlema, kuid jäänud siiski kindlaks ja olnud julged. Mis on olnud selle põhjuseks? Nad keskendusid oma elus Jeesuse Kristuse evangeeliumile. See aitab meil hakkama saada kõigega, mis meid ees ootab. Meile saavad ka edaspidi osaks rasked katsumused, kuid me suudame neid taluda, minna neile vastu püstipäi ja väljuda võitjana.

Kannatuste voodist, pisaraist märja padja pealt taeva poole tõstab meid jumalik kinnitus ja hinnaline lubadus: „Ma ei lahku sinust ega jäta sind maha”7. Selline trööst on hindamatu!

Kutsega seotud kohustuste tõttu risti ja põiki läbi maailma reisides olen ma saanud aru paljudest asjadest. Üks tähtsamaid neist on, et kurbus ja kannatused on ülemaailmsed. Ma ei saa hakata mõõtma südamevalu ja kurbust, mille tunnistajaks ma olen olnud, külastades neid, kes leinavad, vaevlevad haiguste käes, on silmitsi lahutusega, on hädas üleannetu poja või tütrega või kannatavad patu tagajärgede pärast. Seda loetelu võib veel pikalt jätkata, sest on loendamatult probleeme, mis võivad meile osaks saada. Raske on kõige selle hulgast tuua ühte näidet, kuid siiski, kui ma mõtlen raskustele, lähevad mu mõtted vend Bremsi juurde, kes oli mu poisieas üks mu pühapäevakooli õpetajatest. Ta oli ustav Kiriku liige, kuldse südamega mees. Temal ja ta naisel Sadie’l oli kaheksa last. Paljud neist olid sama vanad kui meie pere lapsed.

Kui me Francesiga abiellusime ja senisest kogudusest lahkusime, kohtusime vend ja õde Bremsi ning nende pereliikmetega vaid pulmades, matustel ning koguduse kokkutulekutel.

1968. aastal suri vend Bremsi naine Sadie. Kaks tema kaheksast lapsest surid samuti peagi.

Ühel päeval umbes kolmteist aastat tagasi helistas mulle vend Bremsi vanim lapselaps. Ta rääkis mulle, et tema vanaisal oli 105. sünnipäev ning ütles: „Ta elab väikeses hooldekodus, kuid kohtub kogu perekonnaga igal pühapäeval ja teeb neile pühapäevakooli õppetundi.” Ta jätkas: „Eelmisel pühapäeval ütles vanaisa meile: „Mu kallid, sel nädalal ma suren. Palun helistage Tommy Monsonile. Ta teab, mida teha.””

Külastasin vend Bremsi juba järgmisel õhtul. Ma ei olnud teda kaua näinud. Ma ei saanud temaga rääkida, sest ta oli kaotanud kuulmise. Ma ei saanud talle lugemiseks teadet kirjutada, sest ta oli kaotanud nägemise. Mulle öeldi, et tema pere suhtleb temaga, võttes tema parema käe sõrme ja joonistades sellega tema vasaku käe peopessa inimese nime, kes on külas. Kõik sõnumid tuli talle edastada samal viisil. Ma tegin niisamuti, võtsin tema sõrme ja kirjutasin tähthaaval T-O-M-M-Y M-O-N-S-O-N. See oli nimi, mille järgi ta oli mind alati tundnud. Vend Brems elavnes, võttis mu käed ja pani need oma pea peale. Ma mõistsin, et ta soovis saada preesterluse õnnistust. Autojuht, kes oli mu hooldekodusse sõidutanud, ühines minuga, kui me panime oma käed vend Bremsi pea peale ja andsime soovitud õnnistuse. Selle lõppedes voolasid pisarad tema pimedatest silmadest. Ta surus meil tänulikult kätt. Kuigi ta ei olnud kuulnud talle antud õnnistust, oli Vaim tugev ja ma usun, et ta teadis inspiratsiooni kaudu, et me olime andnud talle õnnistuse, mida ta vajas. See tore mees ei näinud enam. Ta ei kuulnud enam. Ta oli ööl ja päeval aheldatud hooldekodu väikesesse tuppa. Ja siiski puudutas minu südant tema naeratus ja sõnad, mida ta ütles: „Tänan teid! Mu Taevane Isa on olnud minu vastu väga hea.”

Nädala jooksul, just nagu vend Brems oli ennustanud, ta suri. Ta ei keskendunud kunagi sellele, mida tal ei olnud, vaid oli alati väga tänulik oma paljude õnnistuste eest.

Meie Taevane Isa, kes annab meile nii palju, millest rõõmu tunda, teab ka, et me õpime, kasvame ja saame tugevamaks, kui seisame silmitsi katsumustega, mida peame läbi tegema, ja peame neis vastu. Me teame, et tuleb ette aegu, mil kogeme südantlõhestavat kurbust, kui leiname ja kui meid pannakse viimse piirini proovile. Siiski võimaldavad sellised raskused meil paremaks muutuda, ehitada oma elu uuesti üles viisil, mida Taevane Isa meile õpetab, ja muutuda teistsuguseks: paremaks, mõistvamaks, kaastundlikumaks, tugevama tunnistusega inimeseks.

Meie eesmärgiks peaks olema jääda kindlaks ja pidada vastu. Jah, kuid samuti saada oma teekonnal läbi päikesepaiste ja kurbuse vaimselt veelgi puhtamaks. Kui meil ei oleks probleeme, mida lahendada, ja muresid, mida ületada, jääksime me suures osas selliseks, nagu oleme. Me areneksime vähe või ei areneks üldse oma igavese elu eesmärgi suunas. Luuletaja on väljendanud neid mõtteid järgnevate sõnadega:

„Väärt puit ei kasva kergel moel,

puu tugevamaks saab kõva tuule toel.

Kauge taevas pikkust lisab veel

ja rohked tormid – tugevust toob see.

Päikeses ja külmas, vihmas, lume sees,

hinnaliseks kasvab puit ja samuti ka mees.“8

Ainult Õpetaja teab meie katsumuste suurust, meie valu ja meie kannatusi. Ainult Tema pakub meile rasketel aegadel igavest rahu. Ainult Tema puudutab meie piinatud hingi oma trööstivate sõnadega:

„Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!

Võtke enda peale minu ike ja õppige minult, sest mina olen tasane ja südamelt alandlik ja te leiate hingamise oma hingedele,

sest minu ike on hea ja minu koorem on kerge!”9

Olgu head või halvad ajad, Ta on meiega. Ta on lubanud, et see ei muutu kunagi.

Mu vennad ja õed! Olgem nii pühendunud meie Taevasele Isale, et aeg ega eluraskused meid minema ei uhuks. Me ei peaks kogema raskusi selleks, et hakkaksime Teda meeles pidama, ja meid ei peaks alandatama selleks, et Temasse usuksime ja Teda usaldaksime.

Püüdkem alati olla meie Taevasele Isale lähedal. Et seda teha, peame me iga päev Tema poole palvetama ja Teda kuulama. Me tõesti vajame Teda iga tund, olgu need tunnid siis täis päikesepaistet või vihma. Olgu alati meie juhtmõtteks Tema lubadus: „Ma ei lahku sinust ega jäta sind maha.”10

Ma tunnistan kogu oma hingejõuga, et Jumal elab ja armastab meid, et Tema ainusündinud Poeg elas ja suri meie eest ning et Jeesuse Kristuse evangeelium on läbitungiv valgus, mis särab läbi meie elu pimeduse. Olgu see alati nii, ma palvetan Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.