2010–2019
Me ei kõnni kunagi üksi
eelmine


Me ei kõnni kunagi üksi

Ühel päeval vaatate te oma rasketele aegadele tagasi ja mõistate, et Tema oli alati teie kõrval.

Mu kallid õed! Vaim, mida täna õhtul tunneme, kajastab teie tugevust, pühendumust ja headust. Tsiteerin Õpetajat: „Teie olete maa sool. .. Teie olete maailma valgus.”1

Kui mõtisklesin võimaluse üle teile kõnelda, meenus mulle minu kalli abikaasa Francese armastus Abiühingu vastu. Elu jooksul jõudis ta Abiühingus teenida paljudes kutsetes. Kui me olime kõigest 31-aastased, kutsuti mind Kanada misjoni juhatajaks. Kõik need kolm aastat, mis mina seda ülesannet täitsin, vastutas Frances Abiühingu eest kogu selles tohutus piirkonnas, mis hõlmas Ontario ja Quebeci provintse. Mitu oma väga lähedast sõpra leidis ta endale just seal, samuti leidis ta sõpru täites paljusid hilisemaid kutseid meie oma koguduse Abiühingus. Ta oli meie Taevase Isa ustav tütar, minu armas kaaslane ja kõige kallim sõber. Ma igatsen teda rohkem, kui sõnadega on võimalik väljendada.

Ka mina armastan Abiühingut. Ma tunnistan teile, et see loodi inspiratsiooni ajel ja on siin maa peal Issanda Kiriku äärmiselt tähtis osa. Võimatu on lugeda kokku kõiki häid asju, mis tänu sellele organisatsioonile korda on saadetud, ja kõiki elusid, mida tänu sellele on õnnistatud.

Abiühing koosneb erinevatest naistest. Seal on vallalisi – ühed õpivad, teised käivad tööl. Nad alles rajavad alust täisväärtuslikule ja rikkale elule. Abiühingus on toimekaid emasid. On neid, kes on kaotanud lahutuse või surma tõttu oma abikaasa ja pingutavad, et kasvatada oma lapsed üles ilma abikaasa ja isa abita. Mõned teist on oma lapsed suureks kasvatanud, kuid on aru saanud, et nad vajavad endiselt teie abi. Teie hulgas on palju neid, kelle eakad vanemad vajavad armastust ja hoolitsust, mida üksnes teie saate anda.

Milline meie elu parajasti ka poleks, tuleb meil kõigil ette muresid ja raskusi. Kuigi inimeste mured ja raskused on erinevad, pole keegi meist nendest puutumata jäänud.

Paljud mured, millega me kokku puutume, on tingitud sellest, et me elame surelikus maailmas, kus elab igasuguseid inimesi. Mõnikord küsime meeleheites: „Kuidas ma saan läbi telestilise maailma seilates hoida kindlalt oma selestilist kurssi?”

Esineb aegu, mil te kõnnite rajal, mis on okkaline ja palistatud raskustega. Võib tulla ette aegu, mil tunnete, et olete heade andide Andjast eemal, Temast ära lõigatud. Te muretsete, et kõnnite omapead. Usu asemele tuleb hirm.

Kui leiate end sellisest olukorrast, palun ärge unustage palvetamist. Mulle meeldivad president Ezra Taft Bensoni sõnad palve kohta. Ta ütles:

„Loota palve peale – see nõuanne on kogu mu elu jooksul olnud väärtuslikum kõigest, mis mulle on .. antud. See on mu elu lahutamatu osa – ankur, jõuallikas, minu teadmiste alus jumalikest asjadest. ..

Kuigi elus tuleb ette ebaõnnestumisi, leiame palves kinnitust, sest Jumal toob hinge rahu. See rahu, hingerahu, on suurim õnnistus elus.”2

Apostel Paulus andis nõu:

„Teie vajadused saagu kõiges Jumalale teatavaks ..

Ja Jumala rahu, mis on ülem kui kogu mõistmine, hoiab teie südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses.”3

Milline imeline lubadus! Rahu on see, mida me otsime, mille järele igatseme.

Meid ei saadetud siia maailma omapead kõndima. Milline imeline väe, jõu ja lohutuse allikas, on kõigi meie päralt! Tema, kes tunneb meid paremini, kui meie ise end tunneme, Tema, kes näeb pilti tervikuna, kes teab lõppu algusest peale, on meile kinnitanud, et Ta on meie jaoks olemas ja annab meile abi, kui me vaid palume. Meile on antud lubadus: „Palvetage alati ja uskuge, ning kõik asjad kokku sünnivad teie heaks.”4

Palvetades taeva poole, ärgem unustagem sõnu, mida Päästja meile õpetas. Olles silmitsi piinarikka agooniaga Ketsemanis ja ristil, palvetas Ta Isa poole: „Ärgu sündigu minu tahtmine, vaid sinu oma!”5 Kui tahes raske see vahel ka poleks, peame ka meie samamoodi usaldama Taevast Isa, sest Tema teab paremini, kuidas, millal ja mil moel anda meile abi, mida otsime.

Ma hindan kõrgelt luuletaja sõnu:

„Ei tea, mil moel, kuid kindel see,

et Jumal vastab palvele.

Ma tean, on meile sõna andnud Ta,

on palvet alati Tal’ aega kuulata.

On varem-hiljem vastus saabumas,

seepärast palvetan ja rahus ootan ma.

Ei tea, kas õnnistused, mida palusin,

sel moel just tulevad, kui mina arvasin.

Ma oma palved jätan üksnes Tema hoolde,

sest minu tahtest targem on Ta tahe.

Ta kindlasti mu soovi püüab täita

või vastust veelgi paremat Ta näitab.”6

Loomulikult pole palvetamine mõeldud ainult rasketeks aegadeks. Pühakirjades korratakse pidevalt: „palveta alati”7 ja hoia palvet oma südames8. Armsas ja tuttavas kirikulaulus on küsimus, mida igaüks meist peaks küsima endalt iga päev: „Kas sa palvetad?”9

Pühakirjade uurimine koos palvetamisega aitab meil hakkama saada siin sageli nii raskes maailmas. Tõesed ja inspireerivad sõnad meie neljas põhiteoses on minu jaoks hindamatu varandus. Ma ei väsi kunagi neid lugemast. Minu vaimu ülendatakse, mil iganes ma pühakirju uurin. Need tõe ja armastuse pühad sõnad juhivad mu elu ja näitavad teed igavese täiuslikkuse poole.

Lugedes pühakirju ja nende üle mõtiskledes, tunneme Vaimu magus-armsaid sosinaid, mis kosutavad meie hinge. Me võime leida vastused oma küsimustele. Me õpime õnnistustest, mis tulevad Jumala käskudest kinnipidamisel. Me saame kindla tunnistuse oma Taevasest Isast ja meie Päästjast Jeesusest Kristusest ning Nende armastusest meie vastu. Kui pühakirjade uurimisele lisanduvad palved, saame kindlustunde, et Jeesuse Kristuse evangeelium on õige.

President Gordon B. Hinckley ütles: „Õnnistagu Issand meid kõiki, et me toituksime Tema pühadest [sõnadest] ja saaksime nendest sellist jõudu, rahu ja teadmist „mis on ülem kui kogu mõistmine” (Fl 4:7).”10

Kui peame meeles palvet ja võtame aega pühakirjade poole pöördumiseks, tuleb meie ellu lõpmatult rohkem õnnistusi ja meie koormad muudetakse kergemaks.

Lubage, et räägin teile loo, kuidas meie Taevane Isa vastas ühe naise palvetele ja andis talle rahu ja kindlustunde, mida ta meeleheitlikult otsis.

Tiffany raskused algasid eelmisel aastal, kui ta tänupühade ja seejärel jõulude ajal võttis vastu külalisi. Tema abikaasa õppis meditsiini ja oli parasjagu teist aastat residentuuris. Kuna talt nõuti pikki tööpäevi, siis ei saanud ta oma abikaasat nii palju aidata, kui nad mõlemad oleksid soovinud. Nii jäi enamus asju, mida pühade ajal teha, Tiffany õlgadele, kes lisaks sellele pidi hoolitsema veel ka nende nelja väikese lapse eest. Seda kõike oli liiga palju ja kui ta siis kuulis veel, et ühel talle väga kallil inimesel diagnoositi vähk, hakkas stress ja mure lõivu võtma. Naine oli heitunud ja depressioonis. Tiffany otsis arstidelt abi, kuid miski ei aidanud. Ta kaotas söögiisu ja hakkas kaalus alla võtma, mis polnud tema kleenukesele kehale sugugi hea. Ta otsis rahu pühakirjadest ja palvetas, et teda vabastataks süngetest mõtetest, mis olid temas võimu võtmas. Kui rahu ega abi kusagilt ei tulnud, tundus talle, et Jumal on ta maha jätnud. Tema pere ja sõbrad palvetasid tema eest ja püüdsid teda igati aidata. Nad tõid talle tema lemmikroogasid, et turgutada tema tervist, kuid ta suutis süüa vaid mõne suutäie ja see oli kõik.

Ühel eriti raskel päeval nägi sõber asjata vaeva, et rõõmustada teda söögiga, mis oli talle alati maitsenud. Kui seegi ei aidanud, ütles sõber: „Midagi peab ju ometi olema, mis sulle meeldiks!”

Tiffany mõtles hetke ja ütles: „Ainus asi, mida ma tahaksin, on iseküpsetatud leib.

Kuid iseküpsetatud leiba polnud.

Järgmise päeva pärastlõunal helises Tiffany uksekell. Tema mees juhtus kodus olema ja läks ust avama. Tagasi tuli ta pätsi iseküpsetatud leivaga. Tiffany oli hämmeldunud, kui abikaasa ütles, et leivapätsi oli toonud Sherrie nimeline naisterahvas, keda nad vaevu tundsid. Sherrie oli Tiffany Colorado osariigis Denveris elava õe Nicole’i sõbranna. Teda oli tutvustatud Tiffanyle ja tema abikaasale mõned kuud tagasi, kui Nicole oli oma perega tänupühade ajal Tiffanyl külas. Sherrie, kes elas Omahas, oli astunud Tiffany poolt läbi, et Nicole’iga kokku saada.

Sellest oli möödas mitu kuud, ja nüüd, kui Tiffany sai selle isuäratava leivapätsi, helistas ta oma õele Nicole’ile, et tänada teda, et too oli saatnud Sherrie tema juurde sellise meeltliigutava ülesandega. Nicole oli omakorda hämmeldunud, sest tema polnud külalist saatnud ega teadnud tema tulekust midagi.

Loo ülejäänud osa tuli ilmsiks siis, kui Nicole oma sõbranna käest uuris, mis ajendas Sherrie’t Nicole’i õele seda leivapätsi viima. See, mida ta kuulis, oli inspiratsiooniks talle, Tiffanyle ja Sherrie’le. See on inspiratsiooniks ka mulle.

Tol hommikul, kui leib kohale toodi, tundis Sherrie, et peab planeeritud ühe leivapätsi asemel küpsetama kaks. Ta ütles, et tundis, et peab panema ühe pätsi autosse, kuigi ei teadnud, miks. Pärast lõunasööki sõprade pool, hakkas tema aastane tütar nutma ja laps tuli viia lõunauinakuks koju. Sherrie oli kahevahel, kui tundis järsku, et peab selle lisaks küpsetatud leivapätsi viima Nicole’i õele Tiffanyle, kes elas 30 minuti kaugusel linna teises otsas ja keda ta vaevu tundis. Ta püüdis sellest mõttest lahti saada, sest tahtis oma rampväsinud lapse koju viia, pealegi oli veider minna ja viia päts leiba inimestele, kes olid talle peaaegu võõrad. Kuid tunne, et ta peab minema Tiffany juurde oli nii tugev, et ta võttis seda õhutust kuulda.

Kui Tiffany abikaasa Sherrie’le ukse avas, tuletas ta mehele meelde, et on Nicole’i sõbranna, kellega mees tänupühade ajal põgusalt kohtus, ulatas talle leivapätsi ja lahkus.

Nii juhtuski, et Issand saatis peaaegu võhivõõra inimese linna teise otsa viima Tiffanyle mitte üksnes iseküpsetatud leivapätsi, vaid ka selget armastusesõnumit. Juhtunut pole võimalik seletada ühelgi muul viisil. Tiffany pidi saama kiiresti teadmise, et ta ei ole üksi, et Jumal teadis teda ja polnud teda hüljanud. Selle leiva – ainsa asja, mida ta soovis – tõi talle keegi, keda ta vaevu tundis, keegi, kes ei teadnud, mida ta vajas, kuid kes kuulis Vaimu õhutust ja järgis seda. See oli Tiffanyle selgeks märgiks, et tema Taevane Isa teadis tema vajadusi ja armastas teda piisavalt selleks, et talle abi saata. Ta vastas naise appihüüetele.

Mu kallid õed! Teie Taevane Isa armastab teid, igaühte teist. Seda armastust ei muuda miski. Seda ei mõjuta teie välimus, teie vara või see, kui palju on teie pangaarvel raha. Seda ei muuda teie anded ja võimed. See lihtsalt on nii! See armastus on olemas, kui te olete kurb või rõõmus, heidutatud või lootusrikas. Jumal armastab teid hoolimata sellest, kas tunnete, et olete seda armastust väärt või mitte. See lihtsalt on alati olemas.

Otsides meie Taevast Isa hingestatud, siira palve ja tõsise, pühendunud pühakirjade uurimise kaudu, muutub meie tunnistus tugevamaks ja kindlamaks. Me saame teada, et Jumal armastab meid. Me mõistame, et me ei kõnni kunagi üksi. Ma luban teile, et ühel päeval vaatate te oma rasketele aegadele tagasi ja mõistate, et Tema oli alati teie kõrval. Seoses minu igavese kaaslase Frances Beverly Johnson Monsoni surmaga ma tean, et see on õige.

Ma jätan teile oma õnnistuse. Ma tänan teid kõige selle hea eest, mida te teete ja selle eest, kuidas te elate. Olge te õnnistatud iga hea anniga, on minu palve meie Päästja ja Lunastaja, nimelt Jeesuse Kristuse nimel, aamen.