2010–2019
Laupäeva pärastlõunane istung
eelmine järgmine


Kas sa tahad terveks saada?

Kui parandame meelt ja pöördume Issandasse, saame terveks ja meie süü pühitakse ära.

Päästja lahkus pühade ajal pidutsevas Jeruusalemmas rahva hulgast, et otsida üles need, kes on kõige suuremas hädas. Ta leidis nad Lambavärava lähedalt viie sambavõlviga Betsata tiigi äärest, mis oli tuntud vaevatute meelispaigana.

Johannese evangeeliumis räägitakse meile, et tiigi ääres „lamas suur hulk haigeid, pimedaid, jalutuid, halvatuid [kes ootasid vee liikumist,

sest aeg-ajalt tuli ingel alla tiiki ja segas vett. Kes nüüd esimesena pärast veesegamist sisse astus, sai terveks, ükskõik mis haiguses ta oli]” (Jh 5:3–4).

Päästja külaskäiku sinna kujutab Carl Bloch oma imekaunil maalil „Kristus tervendab haige Betsata tiigi ääres”. Maalil kujutatakse Jeesust kergitamas riideräbala serva, mis on varikatuseks tiigi ääres lamavale haigele (Jh 5:7). Sõna „haige” viitab siin kellelegi, kes on jõuetu ja rõhutab Päästja, kes tuli neid vaikselt teenima, halastust ja armu nende vastu, kes ise ei saa ennast aidata.

Maalil kössitab vaevatud mees maas, hoidudes varju. Ta on alla käinud ja kurnatud 38 aastat järjest kestnud põdemisest.

Kergitades ühe käega riideserva, on Päästja teise käe välja sirutanud ja küsib: „Kas sa tahad terveks saada?”

Mees vastab: „Isand, mul ei ole kedagi, kes mind aitaks tiiki, kui vesi hakkab liikuma. Sellal kui mina olen alles teel, astub mõni teine sisse enne mind” (Jh 5:6–7).

Jeesus vastab mehe ületamatuna tunduvale murele tõsiselt ja üllatuslikult:

„Tõuse üles, võta oma kanderaam ja kõnni!”

Ja inimene sai otsekohe terveks, võttis oma kanderaami ja kõndis” (Jh 5:8–9).

Teises liigutavas loos räägib Luukas, kuidas Päästja kohtus teel Jeruusalemma kümne pidalitõbisega. Jõuetutena jäid nad „eemale seisma“ (Lk 17:12). Nad olid ärapõlatud – rüvedad ja ebasoovitavad.

Nad hüüdsid: „Jeesus, Õpetaja, halasta meie peale!” ehk teisisõnu „Kas pole midagi, mida sa saaksid meie heaks teha?” (Lk 17:13)

Kaastundest tulvil Suur Tervendaja teadis, et imele peab eelnema usk, seepärast ütles Ta neile: „Minge näidake endid preestritele!” (Lk 17:14)

Kui nad usus lahkusid, sündis ime. Kas suudate ette kujutada seda ülevoolavat rõõmu, kui nad selsamal hetkel tundsid igal sammul, et nende kehad olid saanud nende endi silme all puhtaks ja terveks ning tagasi endise jõu?

„Aga üks nende seast, nähes, et ta on paranenud, tuli tagasi Jumalat valju häälega ülistades

ja langes silmili maha [Isanda] jalge ette teda tänades. ..

Ja [Jeesus] ütles talle: „Tõuse üles ja mine, sinu usk on su päästnud!”” (Lk 17:15–16, 19).

Kunagi, kui töötasin arsti ja kirurgina, keskendusin ma ihu lappimisele ja parandamisele. Jeesus Kristus tervendab keha, hinge ja vaimu ning Tema tervendamine saab alguse usust.

On teil meeles hetked, mil olite tulvil usku ja rõõmu? Kas teil on meeles hetk, mil saite oma tunnistuse või kui Jumal kinnitas teile, et olete Tema poeg või tütar ja et Ta armastab teid väga ning te tundsite end osaduses? Kui olete unustanud, võite seda kõike uuesti meelde tuletada.

Päästja annab meile nõu, kuidas saada täielikuks ja olla terviklik või saada terveks:

„Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!

Võtke enda peale minu ike ja õppige minult, sest mina olen tasane ja südamelt alandlik ja te leiate hingamise oma hingedele,

sest minu ike on hea ja minu koorem on kerge!” (Mt 11:28–30)

Öeldes „Tule, järgne mulle!” (Lk 18:22), kutsub Ta meid jätma vana elu ja maised soovid seljataha, saa loodud uueks, et „vana [oleks] möödunud [ja] uus sündinud” (2Kr 5:17) ning et sul oleks uus, ustav süda. Ja sa saad terveks.

„Tulge minu ligi ja mina tulen teie ligi; otsige mind usinasti ja te leiate mind; paluge ja te saate; koputage ja teile avatakse” (ÕL 88:63).

Tulles Tema ligi, mõistame, et surelikkus ongi mõeldud olema raske, et „[vastandlikkus] kõigis asjades” (2Ne 2:11) ei ole päästmisplaani puudus. Pigem vastupidi, see on surematuses vajalik, see tugevdab meie tahet ja parandab meie valikuid. Elumuutused aitavad meil luua Jumalaga igavikulise sideme ja uurendada Tema peegelpildi meie näoilmesse, kui oma südame Talle loovutame (vt Al 5:19).

Pannes aluse sakramendile palus meie Päästja: „Seda tehke minu mälestuseks!” (Lk 22:19) Selle talitusega, kus võetakse leiba ja vett, uuendatakse pühasid lepinguid, mida me oleme Jumalaga sõlminud. See toob meie ellu lepituse väe. Meid tervendatakse, kui oleme lahti ütelnud käitumisest ja elustiilist, mis muudab südame kõvaks ja meid kangekaelseks. Pannes maha oma „vastuhaku relvad” (Al 23:7), me saame vabalt tegutseda (vt ÕL 58:28), sest me pole enam pimestatud Saatana targutustest ega kurdistatud ilmaliku maailma mürast.

Parandades meelt ja pöördudes Issandasse, oleme saanud terveks ja meie süü on minema pühitud. Me võime imestada, nagu imestas Enos: „Issand, kuidas on see sündinud?” Issand vastas: „Sinu usu pärast Kristusesse .. mispärast, mine, sinu usk on sind terveks teinud!” (En 1:7,8)

Hollandlanna Corrie ten Boom, pühendunud kristlane, sai sellise tervenemise osaliseks hoolimata sellest, et ta Teise maailmasõja ajal koonduslaagris oli viibinud. Ta kannatas rängalt, kuid erinevalt oma armsast õest Betsiest, kes laagris hukkus, jäi Corrie ellu.

Pärast sõda rääkis ta tihti avalikkuse ees oma kogemustest, tervenemisest ja andestamisest. Olles rõõmus naise sõnumi üle Kristuse andestusest ja armastusest, tuli Corrie juurde endine natsi vangivalvur, kel oli oma osa ränkades kannatustes, mis naisele Saksamaal Ravensbrückis osaks olid saanud.

„Mul ei ole sõnu, et öelda, kui tänulik ma olen teile teie sõnumi eest, Fraulein,” ütles ta. „Mõelda vaid – Ta on mu patud maha pesnud!”

Corrie meenutas: „Ta sirutas välja käe, et suruda minu oma, kuid mina, kes ma olin nii sageli kuulutanud vajadusest andestada, ei sirutanud oma kätt talle vastu.

Kuigi minus pulbitses viha ja kättemaksuhimu, mõistsin ma, et see on patt. .. Ma palvetasin: „Issand Jeesus, anna mulle andeks ja aita mul talle andestada.”

Püüdsin naeratada ja ulatada talle oma käe. Ma ei suutnud seda teha. Ma ei tundnud midagi, mitte kübekestki osavõtlikkust või ligimesearmastust. Ja taas palusin ma vaikselt: „Jeesus, ma ei suuda talle andestada. Lase mul osa saada Sinu andestusest!”

Kui ma siis lõpuks tema käe pihku võtsin, juhtus midagi erakordset. Tundsin nagu oleks miski mu õlast mööda käsivart temasse voolanud. Samal ajal täitus mu süda selle võõra vastu armastusega, mis oleks mu peaaegu lämmatanud.

Nii ma avastasin, et see pole meie andestus ega meie headus, millest sõltub maailma tervenemine, vaid Tema oma. Kui Ta käsib meil armastada oma vaenlasi, annab Ta ühes selle käsuga ka armastuse.”1

Corrie ten Boom tehti terveks.

President Thomas S. Monson on öelnud: „On üks elu, mis toetab neid, keda vaevab kurbus ja piinab lein – nimelt Issand Jeesus Kristus.”2

Kui tunnete, et te pole puhtad, et teid ei armastata, et olete õnnetud, pole väärilised ega terved, pidage meeles, et „kõik, mis elus on ebaõige, võib paraneda Jeesuse Kristuse lepituse kaudu.”3 Uskuge Päästja ajastust ja eesmärke teie jaoks ning olge kannatlikud. „Ära karda, usu ainult!” (Mr 5:36).

Uskuge, Päästja soovib endiselt teid tervendada meie hinge ja parandada meie südant. Ta ootab ukse juures ja koputab, vastakem Talle, hakates taas palvetama, parandades meelt, andestades ja unustades. Armastagem Jumalat ja teenigem oma ligimest ning seiskem puhtana pühades paikades. Haige mees Betsata tiigi ääres, pidalitõbine, keda Ta kohtas teel Jeruusalemma ja Corrie ten Boom said terveks. „Kas sa tahad terveks saada?” Tõuske ja kõndige. Tema armust piisab (vt 2Kr 12:9) ja te ei kõnni üksinda.

Ma olen jõudnud äratundmisele, et Jumal elab. Ma tean, et me kõik oleme Tema lapsed ja et Ta armastab meid sellistena, nagu me oleme ja millisteks me võime saada. Ma tean, et Ta saatis oma Poja maailma, et Ta oleks lepitavaks ohvriks kogu inimkonna eest ja et need, kes võtavad Tema evangeeliumi vastu ja Teda järgivad, saavad täielikuks ja terviklikuks „tema enda ajal ja tema enda viisil ning vastavalt tema enda tahtele” (ÕL 88:68), Tema õrna halastuse kaudu. See on minu tunnistus teile. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.

Viited

  1. Corrie ten Boom. The Hiding Place, 1971, lk 215; rõhutus lisatud.

  2. Thomas S. Monson. Meeting Life’s Challenges. – Ensign, nov 1993, lk 71.

  3. Jutlusta minu evangeeliumi: misjonitöö juhis, 2004, lk 52.