2010–2019
Tõelised karjased
eelmine järgmine


Tõelised karjased

Koduõpetuse kaudu vastatakse paljudele palvetele ja me näeme, kuidas inimeste elu muutub.

Täna on Salt Lake City konverentsikeskusesse ja paljudesse kohtadesse maailmas, nii lähedal kui kaugel, kokku tulnud need, kes hoiavad Jumala preesterlust. Te olete „kuninglik preesterkond” ja „valitud sugu,” nagu kuulutas apostel Peetrus1. Mul on au teile täna kõneleda.

Kui ma poisike olin, sõitsime perega igal suvel Salt Lake Cityst 72 kilomeetrit lõuna ja pisut ida poole. Meie perel oli seal suvila, kus me igal aastal paar suvenädalat veetsime. Meie poistega ei suutnud ära oodata, millal saaks oja äärde kalale või ujuma minna. Me püüdsime alati autot pisut tagant utsitada, et see kiiremini sõidaks. Tol ajal sõitis mu isa 1928. aasta Oldsmobile’iga. Kui see sõitis kiiremini kui 56 kilomeetrit tunnis, hüüdis mu ema: „Võta hoogu maha! Võta hoogu maha!” Mina aga hüüdsin: „Anna gaasi, isa! Anna gaasi!”

Isa sõitis terve tee Provo Canyonini 56 kilomeetrise tunnikiirusega kuni jõudsime teekäänakuni, kus meie teele jäi tavaliselt ette lambakari. Vaatasime, kuidas sajapealine lambakari meist mööda traavis. Esimestel hetkedel tundus, et karjast polegi, ainult paar koera haukus lammaste kannul. Kõige taga silmasime siiski ka üht karjust valjastamata hobusel. Karjus võis sadulas rahulikult lösutada, sest hobune teadis, kuhu minna, ja haukuvad koerad tundsid oma tööd.

Võrrelgem seda vaatepilti ühe teise kogemusega, mis sai mulle osaks palju aastaid tagasi Saksamaal Münchenis. Oli pühapäeva hommik ja me olime teel misjonäride konverentsile. Kui heitsin pilgu misjonijuhataja auto aknast välja, nägin karjast, kes, kepp käes, oma lambaid juhtis. Nad järgnesid talle kõikjale. Kui ta läks vasakule, läksid ka nemad vasakule. Kui ta pööras paremale, järgnesid nad talle sinna. Mõttes võrdlesin seda karjast, kes oma lambaid tõepoolest juhtis, tollega, kes hooletult lammaste järel ratsutas.

Jeesus ütles: „Mina olen hea karjane ja tunnen omi.”2 Tema on see täiuslik eeskuju sellest, milline üks õige karjane peab olema.

Vennad! Jumala preesterlusena lasub meil karjaste kohus. Issand on oma tarkuses andnud meile juhised, kuidas olla karjaseks peredele, keda me saame teenida, õpetada ja kellele võime tunnistada. Seda kutsutakse koduõpetuseks ja just sellest soovin ma teile täna kõneleda.

Koguduste piiskopid juhendavad preesterluse hoidjate koduõpetajateks määramist, kes kord kuus külastavad liikmete kodusid. Nad teevad seda kahekaupa. Võimalusel saadab täiskasvanud Melkisedeki preesterluse hoidjat noor Aaroni preesterlust hoidev preester või õpetaja. Hoolealuste külastamisel peaks ka Aaroni preesterluse hoidja õpetamises osalema. See aitab noortel meestel valmistuda misjoniks ja elukestvaks teenimiseks preesterluses.

Koduõpetuse programm lähtub kaasaja ilmutusest, milles kästi preesterluse hoidjatel „õpetada, selgitada, õhutada, ristida .. ja külastada iga liikme kodu ja õhutada neid palvetama häälega ja salajas ning osa võtma kõikidest perekonnakohustustest, .. alati vaadata kiriku järele ja olla koos liikmetega ning neid tugevdada; ja jälgida, et kirikus ei oleks süütegusid ega omavahelist kalki kohtlemist, poleks valetamist, keelepeksu ega tagarääkimist”.3

President David O. McKay manitses: „Koduõpetus on üks kõige pakilisem ja rahuldustpakkuvam võimalus meie Isa laste eest hoolitseda, neid innustada, nõustada ja juhatada. .. See on õnnestav teenimine ja õnnestav kutse. Meie kui koduõpetajate kohus on viia .. Vaim igasse kodusse ja südamesse. Kui armastada seda tööd ja anda endast parim, toob see töö igale õilsameelsele ja pühendunud Jumala laste õpetajale ääretut rahu, rõõmu ja rahulolu.”4

Mormoni Raamatust loeme, et Alma „pühitses kõik nende preestrid ja kõik nende õpetajad; ja kedagi ei pühitsetud, ilma et nad oleksid õiglased mehed.

Seepärast nad vaatasid oma rahva järele ja kosutasid neid sellega, mis õigemeelsusele kohane”5.

Koduõpetuse kohustusi täites oleks meist arukas püüda mõista külastatava pere liikmete probleeme, et võiksime olla tõhusad õpetamisel ja vajaliku abi osutamisel.

Koduõpetus on edukas siis, kui külastuse aeg lepitakse varakult kokku. Selle mõtte näitlikustamiseks lubage mul kõneleda ühest kogemusest, mis sai mulle osaks aastaid tagasi. Toona koosnes Misjonäride Täitevkomitee Spencer W. Kimballist, Gordon B. Hinckleyst ja Thomas S. Monsonist. Ühel õhtul olid komitee liikmed kutsutud koos abikaasadega vend ja õde Hinckley juurde õhtusöögile. Olime just maitsva õhtusöögi lõpetanud kui uksele koputati. President Hinckley avas ukse. Ukse taga seisis üks tema koduõpetajatest. Koduõpetaja sõnas: „Ma tean, et me ei leppinud aja suhtes kokku. Mul pole ka paarilist kaasas,” ütles ta. „Aga ma tundsin, et pean täna läbi astuma. Ma ei teadnud, et teil on külalised.”

President Hinckley kutsus koduõpetaja lahkesti sisse, et ta õpetaks kolmele apostlile ja nende naistele, kuidas liikmetena oma kohuseid täita. Väike ärevus hinges, andis koduõpetaja endast parima. President Hinckley tänas teda külastuse eest, misjärel koduõpetaja rutuga minekut tegi.

Toon ühe näite veel, kuidas ei tohiks koduõpetust läbi viia. President Marion G. Romney, kes oli palju aastaid tagasi nõuandja Esimeses Presidentkonnas, rääkis oma koduõpetajast, kes külastas tema kodu ühel külmal talveõhtul. Kui koduõpetajal paluti istuda ja oma sõnum edasi anda, keeldus too seda tegemast. Ta tammus, müts näpus, jalalt jalale ja teatas: „Teate, vend Romney, väljas on külm ja ma jätsin auto mootori tööle, et see välja ei sureks. Ma tulin lihtsalt läbi, et võiksin piiskopile öelda, et olen teid külastanud.”6

Kui president Ezra Taft Benson oli selle loo president Romney kogemusest preesterluse koosolekul ära rääkinud, lõpetas ta sõnadega: „Me oleme suutelised palju rohkemaks, vennad, palju rohkemaks!”7 Ma olen temaga nõus.

Koduõpetus on palju enam kui mehhaaniline külastus üks kord kuus. Meie ülesanne on õpetada, innustada ja motiveerida ning kui külastame neid, kes pole aktiivsed, peaksime aitama neil saada aktiivseks, et nad lõpuks end Jumala poegade ja tütardena võiksid tunda.

Et teile selles töös abiks olla, on mul varuks mõned head nõuanded, mida koduõpetajad saaksid rakendada. Abraham Lincoln on öelnud: „Kui soovid, et keegi sinuga liituks, siis veena teda esmalt, et oled ta tõeline sõber.”8 President Ezra Taft Benson innustas: „Kõige tähtsam on olla truu sõber neile inimestele ja peredele, keda õpetate. .. Sõber suudab teha rohkem kui ühe kohustusliku korra kuus külas käia. Sõbrale on oluline inimest aidata, mitte tunnustust teenida. Sõber hoolib. Sõber armastab. Sõber kuulab ja ulatab abikäe.”9

Koduõpetuse kaudu vastatakse paljudele palvetele ja me näeme, kuidas inimeste elu muutub.

Heaks näiteks selle kohta on Dick Hammer, kes tuli Suure depressiooni ajal haljastustööde tsiviilkorpuse kaudu Utah’sse. Siin kohtus ja abiellus ta noore naisega meie Kiriku liikmete hulgast. Ta avas Utah’s St. George’i linnas kohviku – Dick’s Cafe. Sellest sai menukaks kooskäimispaik linnas.

Hammerite pere koduõpetajaks määrati üks minu sõpru. Willard Milne oli ta nimi. Kuna ma tundsin ka Dick Hammerit, sest trükkisin tema kohviku tarvis menüüsid, siis oli mul kombeks St. George’i tulles vend Milne’ilt küsida: „Kuidas meie sõbral Dick Hammeril läheb?”

Ta vastas harilikult: „Läheb… aga aeglasevõitu.”

Kui Willard Milne koos kaaslasega iga kuu Hammerite perekonda külastas, õnnestus neil Dicki ja ta perega alati ka evangeeliumi sõnumit ja tunnistust jagada.

Aastad möödusid. Ühel päeval helistas mulle Willard, et head uudist rääkida. „Vend Monson,” sõnas ta, „Dick Hammer pöördus usule ja saab ristitud! Ta käib oma 90. eluaastat. Me oleme olnud sõbrad kogu täiskasvanu elu. Tema otsus valmistab mulle suurt rõõmu. Olen palju aastaid tema koduõpetaja olnud.” Ta hääl murdus, kui ta seda toredat sõnumit mulle edastas.

Vend Hammer sai ristitud. Aasta hiljem läks ta St. George’i templisse, sai seal templianni ja pitseerimise õnnistused.

Küsisin Willardilt: „Kas sa tundsid mõnikord ka meelehärmi, kui sa kõik see aeg tema koduõpetaja olid?”

Ta vastas: „Ei, see oli kogu vaeva väärt. Nähes seda suurt rõõmu, mis on Hammeri perele osaks saanud, täitub mu süda tänuga nende õnnistuste eest, mida evangeelium on nende ellu toonud ja selle eest, et ma sain väikest viisi sellele kaasa aidata. Ma olen väga õnnelik.”

Vennad, meil on võimalus õpetada aastate vältel paljusid inimesi – nii väheaktiivseid kui ka pühendunuid. Kui täidame oma kutset kohusetundlikult, võime õnnistada teiste elu. Meie külaskäigud nende juurde, kes on Kirikust kaugenenud, võivad lõpuks mängida olulist rolli nende tagasitulekul.

Pidagem seda meeles, kui sirutame oma hoolealustele käe, et kutsuda neid toituma Issanda sõnast ja nautima Tema Vaimu kaaslust, nii et nad poleks „enam võõrad ja majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed”.10

Kui keegi teist on koduõpetuse suhtes hooletuks muutunud, siis lubage mul öelda, et pole paremat aega kui nüüd ja praegu ennast taas kokku võtta ja hakata pühendunult koduõpetaja kohuseid täitma. Hakake kohe tegutsema, tehke kõik vajalik selleks, et aidata neid, kes on teie hoolde usaldatud. Mõnikord peab pisut rohkem vaeva nägema, et aidata koduõpetuse kaaslasel leida aega teiega kaasa tulla, aga kui olete järjekindel, saadab teid edu.

Vennad! Meie püüdlused koduõpetuse vallas kestavad veel. See töö ei lõpe enne, kui Issand ja Õpetaja ütleb: „Sellest piisab.” Nii palju on elusid, mida paremaks muuta, südameid, mida puudutada ja hingi, keda päästa. Meil lasub püha võimalus meie hoolde antud häid hingi julgustada, armastada ja päästa. Me peaksime seda tegema ustavalt ja rõõmsa südamega.

Lõpetuseks toon veel ühe näite, millised koduõpetajad me peaksime olema. Ühe Õpetaja elu jätab kõik teised varju. Tema õpetas elust ja surmast, kohusest ja tulevikust. Ta elas mitte selleks, et lasta end teenida, vaid et ise teenida; mitte selleks, et saada, vaid et anda; mitte selleks, et enda elu päästa, vaid et see teiste eest ohverdada. Ta kirjeldas kaunimat armastust kui himu; suuremat rikkust kui varandus. Selle Õpetaja kohta öeldi, et Ta õpetas volitusega ja mitte nii nagu kirjatundjad11. Tema seadused polnud uurendatud kivisse, vaid inimsüdametesse.

Ma kõnelen Meisterõpetajast Jeesusest Kristusest, Jumala Pojast ja inimkonna Päästjast ning Lunastajast. Piiblis öeldakse Tema kohta, et Ta „käis mööda maad head tehes”.12 Kui võtame Tema oma vankumatuks juhiks ja eeskujuks, siis võime saada koduõpetust tehes Tema jumalikku abi. Niiviisi õnnistame elusid, lohutame südameid, päästame hingi ja meist saavad tõelised karjased. Ma palvetan, et see oleks nii. Jeesuse Kristuse, meie Karjase nimel, aamen.

Viited

  1. 1Pt 2:9.

  2. Jh 10:14.

  3. ÕL 20:42, 47, 53–54.

  4. David O. McKay. Priesthood Home Teaching Handbook, täiendatud trükk, 1967, ii–iii.

  5. Mo 23:17–18.

  6. Marion G. Romney, preesterluse koduõpetuse teemalise seminari kõne, 9. aug 1963.

  7. Ezra Taft Benson. To the Home Teachers of the Church. – Ensign, mai 1987, lk 50.

  8. Abraham Lincoln. Tsiteeris David Decamp Thompson, Abraham Lincoln, the First American, 1895, lk 226.

  9. Ezra Taft Benson, Ensign, mai 1987, lk 50.

  10. Ef 2:19.

  11. Vt Mt 7:28–29.

  12. Ap 10:38.