2010–2019
Preesterluse vägi
eelmine järgmine


Preesterluse vägi

Mees võib kardinad eest tõmmata, nii et soe päikesevalgus tuleb tuppa, kuid ei päike, valgus ega soojus, mida see endaga toob, pole mehe omad.

Preesterluse õnnistused on kõikidele

Kui lapsed laulsid sakramendikoosolekul rõõmsalt Algühingu laulu „Love Is Spoken Here” (Sest räägivad nad armastusega), naeratasid kõik heakskiitvalt. Üks vapper ema, kes kasvatab viit last, kuulas tähelepanelikult teist salmi: „Kodus on tunda õnnistust, sest peetakse aus seal preesterlust.”1 Ta mõtles nukralt: „Minu lapsed ei ole kunagi sellist kodu tundnud.”2

Minu sõnum sellele ustavale naisele ja teile kõigile on see, et me saame tunda igal tunnil „õnnistust, sest peetakse aus [meil] preesterlust,” milline meie olukord ka poleks.

Me seostame vahel preesterluse väge üleliia palju Kiriku meestega. Preesterlus on Jumala vägi ja volitus, mis on antud kõigi, nii meeste, naiste kui ka laste päästmiseks ja õnnistamiseks.

Mees võib kardinad eest tõmmata, nii et soe päikesevalgus tuleb tuppa, kuid ei päike, valgus ega soojus, mida see endaga toob, pole mehe omad. Preesterluse õnnistused on lõputult suuremad kui see, kellel seda andi hallata palutakse.

Preesterluse õnnistuste, väe ja lubaduste saamine selles ja järgmises elus on üks suurtest surelikkuse võimalustest ja kohustustest. Kui oleme väärilised, rikastavad preesterluse talitused meie elu maa peal ja valmistavad meid ette suurepärasteks õnnistusteks eesootavas maailmas. Issand on öelnud: „[Talitustes avaldub] jumalikkuse vägi.”3

Jumalal on erilised õnnistused igale väärilisele inimesele, kes ristitakse, kes saab Püha Vaimu ja võtab regulaarselt sakramenti. Tempel toob veel täiendavat valgust ja jõudu ning lubab igavest elu.4

Kõik talitused kutsuvad meid tugevdama usku Jeesusesse Kristusesse ning sõlmima ja pidama lepinguid Jumalaga. Kui täidame neid pühasid lepinguid, saame preesterluse väge ja õnnistusi.

Kas me ei tunne seda preesterluse väge omaenda elus ega näe seda lepinguid pidavate Kiriku liikmete seas? Me näeme seda uutes pöördunutes, kui nad astuvad välja ristimisveest ning tunnevad, et on patud andeks saanud ja puhtad. Me näeme, et meie lapsed ja noored on tundlikumad Püha Vaimu õhutustele ja juhatusele. Me näeme, kuidas templitalitustest saab jõu ja valguse majakas õigemeelsetele meestele ja naistele kogu maailmas.

Möödunud kuul jälgisin ma, kuidas üks noorpaar ammutas tohutut jõudu templis saadud pitseerimislubadustest, kui nende kallis pojake sündis, kuid elas vaid ühe nädala. Preesterluse talituste kaudu saab see noorpaar ja saame me kõik tröösti, jõudu, kaitset, rahu ja igavesi lubadusi.5

Mida me teame preesterlusest

Mõni võib siiralt küsida: „Kui preesterluse vägi ja õnnistused on kättesaadavad kõigile, miks viivad neid talitusi läbi mehed?”

Kui ingel küsis Nefilt: „Tead sa Jumala suurt alandumist?” vastas Nefi ausalt: „Ma tean, et ta armastab oma lapsi; ometi ma ei tea kõikide asjade tähendust.”6

Preesterlusest teame me nii mõndagi.

Kõik on ühesugused

Me teame, et Jumal armastab kõiki oma lapsi ega tee inimestel vahet. „Ta ei tõrju tagasi kedagi, kes tuleb tema juurde, .. meest ega naist; .. ja kõik on Jumalale ühesugused.”7

Sama kindlalt, kui teame, et Jumala armastus on „ühesugune” kõigi oma poegade ja oma tütarde vastu, teame ka, et Ta ei loonud mehi ja naisi täpselt ühesugusteks. Me teame, et sugu on nii meie sureliku kui ka igavese identiteedi ja eesmärgi oluline omadus. Kummalegi sugupoolele antakse tähtsad kohustused.8

Algusest peale

Me teame, et Issand kehtestas kohe alguses, kuidas Tema preesterlust hallatakse. „Preesterlus anti esmalt Aadamale.”9 Noa, Aabraham ja Mooses viisid kõik läbi preesterluse talitusi. Jeesus Kristus oli ja on Suur Ülempreester. Ta kutsus apostlid. „Mitte teie ei ole mind valinud,” ütles Ta, „vaid mina olen teid valinud ja olen teid seadnud.”10 Jumal saatis meie päevil taevased sõnumitoojad. Ristija Johannes, Peetrus, Jaakobus ja Johannes taastasid preesterluse maa peale prohvet Joseph Smithi kaudu.11 See on see viis, kuidas meie Taevaisa on oma preesterlust hallanud.12

Jumala ande on palju

Me teame, et püha preesterluse vägi ei toimi ilma usu, Püha Vaimu ega vaimsete andideta. Pühakirjades manitsetakse: „Et te ei eitaks Jumala ande, sest neid on palju. .. Ja neid ande antakse erineval moel; aga sama on Jumal, kes teeb [neid] kõik[i].”13

Väärilisus

Me teame, et preesterluse talituste läbiviimisel ja saamisel on kesksel kohal väärilisus. Abiühingu üldjuhataja õde Linda K. Burton on öelnud: „Õigemeelsus on tingimus, .. selleks et preesterluse väge oma ellu kutsuda.”14

Mõelge näiteks pornograafia nuhtlusele, mis maal kulutulena levib. Issanda väärilisuse standard ei luba pornograafiat nende seas, kes preesterluse talitusi läbi viivad. Päästja on öelnud:

„Parandage meelt oma .. salajastest jäledustest.”15

„Ihu küünal on silm; .. kui su silm on rikkis, siis on kogu su ihu pimeduses.”16

„Kes naise peale vaatab teda himustades, on juba abielu rikkunud temaga oma südames.”17

Vääritu sakramendi õnnistamine või jagamine, haigete õnnistamine või muudes preesterluse talitustes osalemine on vanem Bednari sõnul Jumala nime asjata suhu võtmine.18 Kui inimene pole vääriline, ei peaks ta preesterluse talitusi läbi viima ja peaks esimese sammuna pöörduma palvemeelselt oma piiskopi poole, et teha meeleparandust ja hakata taas käske pidama.

Alandlikkus

Veel üks asi, mida me teame, on see, et preesterluse õnnistusi on külluslikult peredes, kus õigemeelne ema ja isa oma lapsi üksmeelselt juhatavad. Kuid me teame ka, et Jumal annab innukalt samu õnnistusi neile, kelle olukord paljuski erineb.19

Üks ema, kes nii vaimsetes kui ajalistes asjades oma pere eest hoolitsemise koormat üksi kannab, selgitas peenetundeliselt, et selleks, et koduõpetajaid oma last õnnistama kutsuda, peab ta olema alandlik. Kuid läbinägelikult lisas ta, et see nõuab sama palju alandlikkust ka koduõpetajatelt, kui nad tema lapse õnnistamiseks valmistuvad.20

Preesterluse võtmed

Me teame, et Esimese Presidentkonna ja Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liikmete hoitud preesterluse võtmed juhivad Issanda tööd maa peal. Vaiajuhatajatele ja piiskoppidele antakse spetsiaalsed võtmed nende kohustuste täitmiseks vastavas geograafilises piirkonnas. Ja nemad kutsuvad ilmutuse vahendusel mehi ja naisi, keda toetatakse ja asetatakse neile delegeeritud volitust kasutama, selleks et õpetada ja juhatada.21

Kuigi me teame preesterluse kohta palju, ei võimalda surelikkuse lääts Jumala tegemisi alati täielikult mõista. Kuid Tema hell meeldetuletus: „Minu mõtted ei ole teie mõtted, ja teie teed ei ole minu teed”22 kinnitab meile, et aja jooksul ja igavikulisest vaatenurgast vaadatuna näeme me „[asju], nagu need tõepoolest on”23 ning mõistame täielikumalt Tema täiuslikku armastust.

Kõik meist tahavad teenida. Vahel tunneme, et kutse meilt palju ei nõua ja soovime, et meil palutaks teha midagi enamat. Teinekord oleme tänulikud, kui jõuab kätte aeg meie vabastamiseks. Me ei otsusta ise, mis kutse endale saame.24 Sain selle õppetunni abielus varakult. Kui me olime noor abielupaar, elasime me naise Kathyga Floridas. Ühel pühapäeval selgitas üks vaiajuhataja nõuandja mulle, et nad tundsid inspiratsiooni kutsuda Kathy varahommikuse seminari õpetajaks.

„Kuidas me seda teeme?” küsisin ma. „Meil on väikesed lapsed, seminar algab kell 5 hommikul ja mina olen koguduses Noorte Meeste juhataja.”

Nõuandja naeratas ja ütles: „Kõik saab korda, vend Andersen. Me kutsume ta ametisse, sind aga vabastame.”

Ja nii läkski.

Naiste panus

Elus, abielus ja Jumala kuningriiki ehitades on oluline naistelt siiralt nende mõtete ja murede kohta küsida ja neid kuulata.

Kakskümmend aastat tagasi rääkis vanem M. Russell Ballard ühel üldkonverentsil oma jutuajamisest Abiühingu üldjuhatajaga. Oli kerkinud esile küsimus seoses misjonil teenima valmistuvate noorte väärilisuse tugevdamisega. Õde Elaine Jack ütles naeratades: „Tead, vanem Ballard! Kiriku naistel võib olla häid ettepanekuid, .. kui neilt seda küsida. Oleme ju ikkagi nende noorte emad!”25

President Thomas S. Monson on terve elu küsinud naistelt nende murede kohta ja neile vastanud. Naine, kes teda kõige enam mõjutas, on õde Frances Monson. Tunneme temast suurt puudust. Möödunud neljapäeval tuletas president Monson üldjuhtidele meelde, kui palju ta õppis piiskopina ka oma koguduse 84 lesknaiselt. Nad avaldasid suurt mõju tema teenimisele ja kogu ta elule.

Pole üllatav, et enne kui president Monson tegi palvemeelse otsuse misjonil teenimise vanust muuta, toimus palju jutuajamisi Abiühingu, Noorte Naiste ja Algühingu üldjuhatustega.

Piiskopid, kui te järgite president Monsoni eeskuju, tunnete veelgi külluslikumalt, kuidas Issand oma juhatava käega teie püha tööd õnnistab.

Me elasime mitu aastat Brasiilias. Peagi pärast kohalejõudmist kohtusin ma Adelson Parrellaga, kes teenis seitsmekümnena, ja tema venna Adilsoniga, kes teenis meie vaia juhatuses. Hiljem kohtusin ma nende venna Adaltoniga, kes teenis vaiajuhatajana Florianopolises, ja veel ühe venna Adelmoga, kes teenis piiskopina. Vendade usk avaldas mulle muljet ja ma küsisin nende vanemate kohta.

Pere ristiti Brasiilias Santoses 42 aastat tagasi. Adilson Parrella ütles: „Isa tundus algul Kirikuga liitumisest väga elevil olevat. Kuid [peagi] muutus ta vähemaktiivseks ja palus, et ka meie ema ei läheks kirikusse.”

Adilsoni sõnul õmbles ema naabritele riideid, et tasuda laste bussisõidu eest kirikusse. Neli väikest poissi kõndisid üheskoos rohkem kui kaks kilomeetrit teise linna, sõitsid 45 minutit bussiga ja kõndisid siis veel lisaks 20 minutit kogudusehoonesse.

Kuigi õde Parrella ei saanud koos lastega kirikusse minna, luges ta oma poegade ja tütardega pühakirju, õpetas neile evangeeliumi ja palvetas koos nendega. Nende alandlik kodu oli täis rikkalikke preesterluse väe õnnistusi. Väikesed poisid sirgusid suureks, teenisid misjonil, omandasid hariduse ja abiellusid templis. Preesterluse õnnistused täitsid nende kodusid.

Aastaid hiljem läks Vany Parrella vallalise õena templisse omaenda templiandi saama ja teenis pärast seda Brasiilias kolmel misjonil. Ta on praegu 84 aastane ja tema usk õnnistab jätkuvalt ta järeltulevaid põlvkondi.

Tunnistus ja lubadus

Jumala püha preesterluse väe leiab Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikust. Tunnistan, et kui osalete vääriliselt preesterluse talitustes, annab Issand teile suuremat jõudu, rahu ja igavesi väljavaateid. Milline teie olukord ka poleks, õnnistab preesterluse väe jõud teie kodu ja teie lähedased soovivad samuti üha enam neid õnnistusi saada.

Meeste ja naiste, õdede ja vendade, Jumala poegade ja tütardena läheme edasi üheskoos. See on meie võimalus, meie kohustus ja meie õnnistus. Meie saatus on valmistada Jumala kuningriiki ette Päästja tagasitulekuks. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.

Viited ja märkused

  1. Love Is Spoken Here. Childrenʼs Songbook, lk 190–191.

  2. Isiklik e-kiri, 5. aug 2013.

  3. ÕL 84:20.

  4. Vt ÕL 138:37, 51.

  5. Vt ÕL 84:35; 109:22.

  6. 1Ne 11:16–17.

  7. 2Ne 26:33.

  8. Vt Perekond: Läkitus maailmale. – lds.org/languages/proclamations/family/start_here_124.pdf

  9. Teachings of Presidents of the Church: Joseph Smith, 2007, lk 104; vt ka ÕL 84:16; 107:40–53; 128:18, 21; Russell M. Nelson. Lessons from Eve. – Ensign, nov 1987, lk 86–89.

  10. Jh 15:16.

  11. Vt JSA 1:72; vt ka ÕL 13; 27.

  12. Vt M. Russell Ballard. Let Us Think Straight. BYU ülikoolilinnaku haridusnädala pühalik koosolek, 20. aug 2013; speeches.byu.edu. Vanem Ballard on öelnud: „Miks pühitsetakse preesterluse ametitesse mehi, mitte naisi? President Gordon B. Hinckley on selgitanud, et mitte inimene vaid Issand „nägi ette, et mehed Tema Kirikus peaksid hoidma preesterlust” ja Issand oli ka see, kes andis naistele „võimed selle suure ja imelise organisatsiooni, Kiriku ja Jumala kuningriigi, lõpuleviimiseks” (Women of the Church. – Ensign, nov 1996, lk 70). Kõik on nii öeldud ja tehtud, kuid Issand ei ole ilmutanud, miks Ta oma Kiriku just nii organiseeris.”

  13. Mn 10:8.

  14. Linda K. Burton. Priesthood: A Sacred Trust to Be Used for the Benefit of Men, Women, and Children. Brigham Youngi Ülikooli naistekonverentsi kõne, 3. mai 2013. – ce.byu.edu/cw/womensconference/pdf/archive/2013/lindaBurtonTalk.pdf.

  15. 3Ne 30:2.

  16. Mt 6:22–23.

  17. Mt 5:28; vt ka Al 39:9. President Thomas S. Monson on öelnud: „Pornograafia on eriti ohtlik ja sõltuvusttekitav. Pornograafia uudishimulikust uurimisest võib saada kontrolliv harjumus, mis viib labasema materjali ja seksuaalse üleastumiseni. Vältige pornograafiat iga hinna eest” (Preparation Brings Blessings. – Ensign või Liahona, mai 2010, lk 65).„Eriti murettekitavad on aruanded, mis kajastavad nende inimeste arvu, kes kasutavad internetti halval ja alandaval eesmärgil, kusjuures pornograafia vaatamine on neist eesmärkidest valdavaim. Mu vennad ja õed! Selles osalemine hävitab vaimu sõna otseses mõttes. Olge tugevad! Olge puhtad! Vältige sellist alandavat ja hävitavat laadi materjali iga hinna eest – kus seda ka ei leiduks! Ma edastan selle hoiatuse kõigile kõikjal” (Until We Meet Again. – Ensign või Liahona, mai 2009, lk 113).„Vältige kõike, mis sarnaneb pornograafiaga. See muudab vaimu tundetuks ja söövitab südametunnistust. Meile öeldakse Õpetuses ja Lepingutes: „See, mis ei avarda arusaamist, ei ole Jumalast ja on pimedus” [ÕL 50:23]” (True to the Faith. – Ensign või Liahona, mai 2006, lk 18–19).

  18. Vt David A. Bednar. Act in Doctrine, 2012, lk 53.

  19. Vt Dallin H. Oaks. Priesthood Authority in the Family and the Church. – Ensign või Liahona, nov 2005, lk 24–27.

  20. Isiklik e-kiri, 5. aug 2013; vt Jk 5:14.

  21. Vt Hb 5:4.

  22. Js 55:8.

  23. Jb 4:13.

  24. Vt ÕL 81:4–5. President Gordon B. Hinckley ütles: „Teie kohustus teie vastutusalal on sama tõsine kui minu kohustus minu alal. Ükski kutse selles kirikus pole väike ega vähetähtis” (This Is the Work of the Master. – Ensign, mai 1995, lk 71).

  25. M. Russell Ballard. Strength in Counsel. – Ensign, nov 1993, lk 76.